Haned on tänulike roomlaste järglaste poolt leidnud väärilise meelespidamise linna kunagise päästmise eest barbarite käest. Tallinnas on barbarid aga ise võimul ja ei vaja kajakate ega vareste abi oma võimu kaitsmisel vaeste linnakodanike eest, nendib Jüri Kotšinev.
390. aastal e.m.a. vallutasid gallialased Rooma. Need elanikud, kes linnast ei põgenenud, tapeti. Sama saatus oli ka linna jäänud senaatoritel. Vallutamata jäi gallialastel vaid Kapitoolium – Rooma keskuseks olnud kindlus ühel seitsmest kõrgendikust, millel asus linn.
See kõrgendik oli ühest küljest kaitstud järsakuga ja ümbritsetud kindluse müüriga. Gallialased otsustasid vallutada Kapitooliumi järsaku poolt ja asusid öö varjus sealt üles ronima. Nad olid jõudmas juba kindluse müürile, kui kindluses olevad haned barbarite sagimist kuulsid ning kaagutades ja tiibadega rapsidest äratasid üles valvekoerad, kes haukuma hakkasid ja kindluses varjul olnud roomlased omakorda üles äratasid.
Sellest ajast on käibel vanasõna „Haned päästsid Rooma". Rooma vabariigiaegne senat oskas olla tänulik hanedele ning tänase päevani tähistatakse seda sündmust sümboolse marsiga, kus aukohal on haned ning koerad, keda karabinjeeride auvahtkonna saatel mööda linnatänavaid viiakse ja rahvale näidatakse ning pidulikult toidetakse.
Rooma senat oskas oma abistajatele tänulik olla. Vabariigi aegadel (510 e.m.a. – 30 e.m.a.) koosnes senat magistraatide (riigiametnike) ja komiitside (rahvakoosolekud) esindajatest. Senat oli koht, kuhu kontsentreerus Rooma poliitiline võim ja riigivalitsemise kogemus. Vabariigi alguses koosnes senat 160 patriitsist, kes kuulusid kuningriigi aegsetesse patriitside suguvõsadesse ja 136 „uuest patriitsist", keda kutsuti patres conscripti.
Alates 310. aastast e.m.a. hakkas senat koosnema patriitsidest ja plebeide esindajatest. Sellest ajast seati Roomas sisse tsensorite ametid, kelle ülesanneteks oli maksudega ja sõjaväeteenistusega seotud küsimustega tegelemine.
Riigi kõrgemad ametikohad – konsul, preetor, diktaator (erakorraliste volitustega magistraat) ja ratsaväe magister andsid automaatselt senaatori koha nende ametite kandjatele. Senati liikmed jagunesid „nooremateks senaatoriteks" (iuniores) ja „vanemateks senaatoriteks" (seniores).
Senatisse pürgijad pidid vastama kõrgendatud moraalsetele standarditele. Senatisse ei saanud pankrotistunud kodanikud, endised gladiaatorid, kupeldajad ning sõjakurjategijad.
Senati istungid ei toimunud kindla graafiku alusel. Istungeid kutsuti kokku vajaduse korral riigiasju lahendada. Senati istungi kuulutas välja keegi magistraatidest – konsul, preetor, rahvatribuun, diktaator (erivolitustega magistraat), ratsaväe magister või prefekt (linnavalitseja konsulite Roomast eemaloleku perioodil).
Senati kvoorumiks oli 200 senaatori kohalolek. See muutis senati istungi täisvoliliseks ja seal vastuvõetud otsused seaduse jõudu omavateks.
Senati istungeid juhtis senati vanem ehk princeps senatus. See oli kõige vanem ja väärikam senaator. Princeps senatus avas istungi sissejuhatava kõnega ja esitles vajaduse korral senatisse ilmunud välissaadikuid. Tema juhtis ka senati hääletusprotseduuri. Hääletati selliselt, et senaatorid astusid istungisaali ühele või teisele poolele.
Senat tegeles sisepoliitikaga, riigi finantsküsimustega ning välispoliitikaga. Senati otsused (senatus consulta) omasid seaduse jõudu, nagu ka plebeide koosolekute ehk plebitsiidi või referendumi otsused. Senati istungid toimusid kuurias. Algselt patriitside ühenduse (curia patricia) nimetus hakkas hiljem tähendama Rooma senati istungite toimumispaika.
Nii olid lood Rooma vabariigi ajal. Nii valitseti linna, seejärel linnriiki ja lõpuks ka suurt impeeriumi Itaalia päikese all ja kaugemalgi Rooma provintsides. Rooma võim ulatus Vahemere kallastest uduse Albionini ja Reini jõe ning Tüüringi põlislaanteni Germaanias.
Selle võimu all olid nii Gallia, Ibeeria poolsaar kui Põhja-Aafrika rannikualad, kus valitsesid enne kartaagolased. I sajandiks e.m.a. olid roomlaste võimu all kõik Vahemere kaldad. Nende võimu all oli lisaks sellele Pannonia, Daakia. Nende võimu all olid Makedoonia ja Kreeka. Roomlaste võimu all oli Väike-Aasia, Galaatia, Kapadookia, Egiptus, Mesopotaamia, Assüüria, Armeenia, praeguse Türgi alad ja veel palju muud. Rooma oli vabariigi ajal kasvanud linnriigist maailmariigiks.
Tallinna mainiti esmakordselt Sitsiilia valitseja Roger II õukonna maadeuurija, araablase Al-Idrisi kaardil 1154. aastal. Seal nimetati linna nimega Kaleweny.
Tallinn ei ole praegusel ajal linnriik ega üldse riik, vaid segase võimuga ja käpardliku valitsemise stiiliga linn, kuhu on koondunud kõik selle maa karjeristid, aferistid ning parasiidid. Kõik need, kes tahavad krahmata endale võimalikult rohkem võimu ja selle abil veel rohkem raha ning need, kelle edevus sunnib neid takka olema nähtav ja kuuldav ning rikas ja kuulus, on tulnud Tallinnasse oma osa krahmama. Ühesõnaga üks suur rahva koondumiskoht ja magnet on see linn.
Tallinnas, erinevalt muistsest Roomast, ei peeta hanesid. Siin lendavad ja kisendavad linlaste peade kohal rohked kajakate parved. Neile pakuvad seltsi ning konkurentsi varesed. Needki kisavad ja pasandavad igal võimalusel linlastele pähe, võisteldes selles kajakatega.
Kajakatel on komme eriti kiledalt karjuda, kui nad kellelegi lennu pealt pähe lasevad. Sama tendentsi olen ma märganud meie endisel peaministril. Tema tegi seda küll ülekantud tähenduses, ent kisa ja ollus, mida ta rahvale pähe lasi, oli sama mahukas ja vinge kui kajakate ja vareste oma.
Haned on tänulike roomlaste järglaste poolt leidnud väärilise meelespidamise linna kunagise päästmise eest barbarite käest. Tallinnas on barbarid aga ise võimul ja ei vaja kajakate ega vareste abi oma võimu kaitsmisel vaeste linnakodanike eest.
Kajakad võivad ennast katki kisendada ja varesed lõhki kraaksuda, aga nad ei suuda päästa linna asukaid nende kukil istuvate ja ennast nuumavate linnajuhtide käest. Elus oli mul õnnetus tunda mõnda linnaametnikku ja pean tunnistama, et nendega kohtumise jäljed on alles nüüd lahtumas minu vaevatud meeltest. Nii jälgid olid need „rahvateenrid" ja nende gabariidid (füüsilises plaanis) paisusid nagu pärmitainas mitte kuude, vaid suisa päevadega.
Praegune linnapea näeb välja nagu kass, kes pistis nahka kõik laululinnud, kes olid lähedal ning õgis sisse kogu talle kättesaadava hapukoore. Aga eks see linn olegi üks paras tuvide ja harakate ning kajakate pesa. Siin saavad elada ainult varesed, kajakad, mutid, rotid, tuvid, hiired, ekskommunistid ja madejärlikud.
Linnavõimud tegelevad linnaelu normaalse korraldamise ja linnakodanike heaolu eest hoolitsemise asemel asendustegevustega, mis seisneb asfaldi võõpamises, liikluse tuksikeeramises, elektriratturluse edendamises, ratturite tõstmises üliinimeste staatusesse ning nägude tegemises. Selles osas on kättesaamatutesse kõrgustesse oma võimeid arendanud kodanik Pere ja tema oponent ning samal ajal liitlane ja seltsimees Järvan.
Kolmanda põlvkonna reformar Pere, laisa lakei kommetega vurle, on tema enda sõnade kohaselt saanud oma koolituse riigikaitsekursustel. Sellest haridusest on ilmselgelt vähe, et olla linnastrateeg, kelleks ta ennast tituleerinud on. Reformierakondlaste eelmine põlvkond oli tuntud selliste tegelaste näitel nagu Taavi Rõivas, kes kandis värvilisi sokke ja lömmilöödud nina ning Kaja Kallas, kes vaevu pääses nõukogude ajal tema perekonda ängistanud tohutust vaesusest. Esimese põlvkonna reformarid olid esindatud vana Kallase ja kellegi Gräziniga. Esimene oli mälumängur ja teine lihtsalt „kõva mees".
Rahvas ei saa ennast samastada reformierakondlastega, kuna reformarid on keskmisest jõukam ja auahnem seltskond. Miskipärast valib aga seesama rahvas reformareid võimule. Isegi siis, kui maha arvestada häältega vassimine, on reformarite häältesaak liiga suur.
Sama mõistmatu on mulle see, et liiga paljud valivad võimu juurde sotse. Kas Ženja ja Marusja ning Lauri ja Riina on tõesti nii poliitiliselt atraktiivsed? Paistab, et enamus valijatest ongi sellised, nagu nende valikud kohalikel ja riigikogu valimistel. Kui ikka lõust on kõver, pole mõtet selles peeglit süüdistada. Nagu valijad, nii ka valimistulemused.
Loodetavasti on alles mingigi hulk valijaid, kes ei ole lummatud sotside ja reffide kandidaatidest ning kes ei usalda „kahesajaseid" nagu Igor ja Kristina, Hussarist rääkimata. See kakukese välimusega endine ajakirjanik võib tulevikus veel presidendiks saada. Indu ja püüdlikkust tal jätkub. Poiss kui ponks ning kui teda toetavad sellised ajakirjanduspõllu kündjad nagu Raid ja Reinaas, ei ole võimatu ka presidendiks saamine.
Mina ei ela kahjuks neljanda sajandi alguses e.m.a. Rooma vabariigis, vaid elan 21. sajandi esimesel veerandil Tallinnas. Ükskõik, kuidas mulle ka ei meeldiks parim inimkonna poolt üles ehitatud ja arendatud ühiskonnamudel, milline Rooma vabariik minu arvates oli, ei saa ma sinna ühiskonda siseneda. Ma pean jätkama elu postsotsialistlikus riigis ja neomarksistide kätte langenud Tallinnas. Ma pean vegeteerima kõledas ja külmas ning tuulises Hüperboreas. See on ränk katsumus minu heale tujule ja tervisele.
Rooma on minust kaugel. Tuntud maailmanimega kirjanik Nikolai Gogol kirjutas Roomas elades oma romaani „Surnud hinged" esimese ja ainsana ilmunud osa kavandatud triloogiast, mis üllitati 1842. aastal. Ukraina mõisnik Gogol oleks võinud elada Ukraina sooja päikest nautides oma kodumõisas Poltava kubermangus, kuid eelistas sellele töötamist Roomas.
Ta ise pidas ennast selles mõttes roomlaseks, et tema enda sõnade kohaselt ei tundnud ta ennast kusagil nii hästi kui selles igaveses linnas. Seal sõbrunes ta tuntud vene maalikunstniku Aleksandr Ivanoviga, kelle ateljee ei olnud kaugel Gogoli Rooma elukohast. Nende mõlema lemmiksöögikohaks oli Via del Condotti tänavas asuv 1760. aastal avatud Antico Caffè Greco. Gogol elas Roomas Via Sistina tänavas majas nr 125. Tänav kandis kunagi nime Via Felice ehk Õnne tänav.
Inimene armub Rooma sinna sattununa aeglaselt, aga lõpuks kogu ülejäänud eluks. Samamoodi võõrdun ma Tallinnast aeglaselt, aga kindlalt ja karta on, et jäädavalt. Selles võõrandumises on oma osa Pärtlil ja Järvanil, Ossinovskil ja Kallasel ja kõikidel nendetaolistel õhinapõhina kandjatel ja „rahva isadel ning emadel".
Siiski ma leian, et võitlus on alati õigustatum kui võitlusest loobumine ning sellepärast kutsun ma kõiki lugejaid üles toetama portaali Objektiiv tegevust ja valima alati konservatiivse maailmavaate esindajad kõikidesse võimuorganitesse sotsidest ja neomarksistidest kurnatud ja vaevatud sünnimaal.