KOLUMN ⟩ Roland Tõnisson: poliitnäitlejate Elufilmi auhindadest
Hiljuti ilmavagust näinud teoses „Tagasi tegelikku ellu" vaatlen inimhinge aruandlust, mis meid kõiki ükskord ees ootab.
Hiljuti ilmavagust näinud teoses „Tagasi tegelikku ellu" vaatlen inimhinge aruandlust, mis meid kõiki ükskord ees ootab.
Markku Ruotsila vaatleb teoses „Trumpi Ameerika" peavoolumeedia sündi, mis sai teoks juba pea sajand tagasi.
21. sajandi Euroopa on teelahkmel – vaikselt alistuda välisele survele ja end veel enam sisemiselt mädandada sotsialismisolgiga, või asuda end kehtestama. Ajalooline taak ei tohi olla järeltulevate põlvede orjastaja, kirjutab Roland Tõnisson.
Tänu Obamale ja tema pingutustele mõistsid Ameerika kristlased, et enam ei ole võimalik seista oma õiguste eest seniste seaduslike meetoditega. Kodanikuõiguste eest seismine oli muutunud politiseerituks ja nii hakati otsima abi vabariiklaste parteilt. Jätkame Markku Ruotsila teose „Trumpi Ameerika“ ülevaadet aastatel 2017-2021 Valges Majas ja Ühendriikides toimunust.
Trump on nimetanud end „globalistiks ja natsionalistiks," sest kaasaegses maailmas ei ole võimalik isoleerida end „kurjast ilmast.
Õhus on muutuste hõngu. Kellele rõõmuks, kellele meelehärmiks. Lääne noorte seas on üleüldise egoismiparaadi kõrvale tekkinud traditsionalistid, kes hoolivad peresuhetest ja igavikulistest väärtustest. Ja ameeriklased saavad endale uue presidendi, kui „inimkonna õnne nimel“ järjekordset mõrvakatset toime ei panda.
Demokraatide ja vabariiklaste liikmeskond ja kodanike seisukohad riigi poliitika osas ei jagune enam rasside või uskkondade järgi. Pilt on mitmekesisem ja veelahe jookseb traditsionalistide ning woke-globalistide vahel. Küsimus on selles, kuidas suhtuda islamiterrorismi ja moslemite illegaalsesse immigratsiooni, mida näikse organiseeritult mahitatavat, kirjutab Ronald Tõnisson ülevaates Markku Ruotsila raamatust "Trumpi Ameerika“.
Miks võitis 2016.
Võimalusest seksuaalhälbeid avalikult demonstreerida on liberaalid teinud ühiskonna vabaduse olemasolu või selle puudumise hindamise põhilise kriteeriumi.
Rüütellikkus tähendab arusaamist, et presidendiamet ei ole auhind kellegi imelisuse ja kordumatuse eest, vaid kohustus. Arusaamist, et presidendiamet kannab sellesse valitud inimest, mitte ei ole olemas vaid selleks, et toita kellegi nartsissose sündroomi, kirjutab Roland Tõnisson meenutades lahkunud presidenti Arnold Rüütlit.