Peavoolumeedia ja suured tehnoloogiaettevõtted teevad Joe Bideni kohta käiva negatiivse informatsiooni varjamiseks kõik. Pildil Joe Biden terviseteemalisel virtuaalsel kohtumisel 28.10.2020. Foto: Scanpix

Uudise lämmatamine ja tähelepanu hajutamine töötavad ainult mingi maani ning seda isegi juhul kui suured meedia- ja tehnoloogiaettevõtted jõud ühendavad. Mida kauem Hunter Bideni lugu avalikkuse ees lahti rullub, seda selgemini on näha Ameerika peavoolumeedias arenev psühhoos, kirjutab John Daniel Davidson portaalis The Federalist.

Väga raske on lugeda hiljuti päevalehes The Atlantic avaldatud Anne Applebaumi artiklit ilma selle nürimeelsete argumentide peale naermata. Applebaumi sõnul on kogu Bidenite skandaal kahtlane psühholoogiline operatsioon, mis on mõistmiseks liiga keeruline. Miasm, mille on üles keerutanud telekanali Fox News tegelased, kes “üritavad luua pilti udusest maailmast, kus väärteod võisid aset leida ja kus võis olla tegemist korruptsiooniga.”

Applebaumi lähenemine on peavoolumeediale tüüpiline Hunter Bideni skandaali eitamine. Ta pühendab null aega tegelike faktide, mis on New York Posti ajakirjandusliku töö kaudu avalikuks saanud, käsitlemisele ja alustab selle asemel pika anekdoodiga iseendast, mis tegelikult on ad hominem rünnak talle ebameeldiva ajakirjaniku vastu.

Applebaumi “nalja” peale peaksime me aru saama, et ajakirjanik Matthew Tyrmand on limukas, mitte päris ajakirjanik ja teda ei tohi tõsiselt võtta. Mille tõttu kuulutab Applebaum meile, et kuigi Tyrmand sai 26 000 Bidenite korruptsiooni puudutavat e-kirja, mis seovad endise asepresidendi Joe Bideni otse välismaise mõjutustegevusega, Bidenite endise äripartneri käest, ei saa teda ometigi usaldada.

Sellise tegevuse taga on soov naeruvääristada informatsiooni allikat, mitte tegeleda avalikustatud teabega. Selline on olnud meedia lähenemine NYPosti avalikustatud Hunter Bideni rüperaalist pärit informatsiooni peale algusest peale. Paljastavaid e-kirju on nimetatud “küsitavatest allikatest pärit dokumentideks”, sest need jõudsid ajaleheni Rudi Giuliani ja Steve Bannoni kaudu, kes kindlasti ei ole usaldusväärsed inimesed. Päris ajakirjanikud, nagu te teate, tegelevad informatsiooniga, mis on tõestatud ja usaldusväärne – nagu seda oli Steele’i toimik.

Nii ei maini Applebaum sõnagagi Tony Bobulinskit, Hunteri endist äripartnerit, kes möödunud nädalal astus avalikkuse ette väitega, et ta kohtus Joe Bideniga Hiina küsimustes ja Joe Biden on Hunteri e-kirjades mainitud “Suur nina”. Ta ei maini sõnagagi Bobulinski ja Hunteri teise äripartneri James Gilliari e-kirjavahetust, mis tõestab, et Hunteri ettevõtte tehing suure Hiina energiaettevõttega CEFC oli saavutatud tänu Joe Bideni mõjuvõimule. Applebaum ei räägi sõnagagi hiljuti avaldatud Senati raportist, milles toodi välja miljonitesse dollaritesse ulatuvad CEFC väljamaksed Hunter ja James Bideni, kes on Joe vend, ettevõttele.

See kõik, kirjutab Applebaum, on ainult müra. Targad inimesed, kes “elavad väljaspool Fox Newsi mulli”, ei pea sellistest asjadest midagi teadma. Tegemist on ainult ebamäärase konspiratsiooniteooriaga, mis läheb korda vaid kasimata matsidele. Millele pole mõtet tähelepanu pöörata.

Selline lähenemine on ootuspärane autorilt, kes kirjutab oma viimases raamatus, kuidas ta kaotas kõik oma sõbrad, kuna need läksid hulluks. Ootuspärane autorilt, kelle elitaarne Euroopa moraalitunnetus viis ta järeldusele, et kuna Roger Scruton toetas Brexitit, siis oli üks kaasaja tuntumaid filosoofe fašist, kuid kes samas peab Roman Polanski, kes vägistas 13-aastase narkouimas lapse, arreteerimist “nördimapanevaks”. Samas on Applebaumi agressiivne huvipuudus Hunter Bideni loo vastu nii tüüpiline Ameerika suurimate väljaannete ajakirjanikele. 

Matt Taibbi osutas eelmisel nädalal, et peavooluajakirjanduse loo kajastamisest keeldumine ja Twitteri ning Facebooki NYPosti lugude lämmatamine võib olla suurem skandaal kui mida iganes Hunter ja Joe Hiinas korda saatsid. Taibbi sõnul on Bideni skandaali puudutav informatsioon nii politiseeritud, et huvilistel pole pea võimalik otsida midagi Hunteri ja Hiina kohta ilma jooksmata “propagandistliku kontekstualiseerimise otsa”, kuidas faktikontrollidega ja seletustega ja juhtkirjadega üritatakse lugejad hoida eemal uudise tegelikust sisust ning millega üritatakse tagada, et lugejad mitte mingil juhul ei hakkaks Bidenite pereärist oma järeldusi tegema.

Kuid uudise lämmatamine ja tähelepanu hajutamine töötavad ainult mingi maani ning seda isegi juhul kui suured meedia- ja tehnoloogiaettevõtted jõud ühendavad. Mida kauem Hunter Bideni lugu avalikkuse ees lahti rullub, seda selgemini on näha Ameerika peavoolumeedias arenev psühhoos. Peale seda kui peavoolumeedia väitis nädalaid, ilma igasuguse põhjenduseta, et Hunter Bideni e-kirjad on “Venemaa väärinfo” ja selle tõttu ei pea neile tähelepanu pöörama, hakati möödunud esmaspäevast hoopis levitama Reutersi uudist sellest, kuidas Venemaa president Vladimir Putin ütles, et Hunter Bideni tegevuses pole midagi kriminaalset. Kui midagi tuleb otse Putini suust, siis järelikult on see puhas tõde.

Ameerika inimesed ei ole abitud matsid ja nad saavad aru, kui midagi on mäda. Nii palju kui suur meedia ja suur tehnoloogia soovivadki kontrollida seda, mida inimesed kuulevad ja näevad, nii palju kui nad soovivadki hoida soovimatu või narratiivi-vastase informatsiooni avalikkuse eest varjus, pole see neile jõukohane.

Twitteri ja Facebooki NYPosti lugude lämmatamised pole suutnud nende levikut peatada. Lood, hoolimata sellest, et peavoolumeedia neid ei puutu, on üles korjanud teised väljaanded, nagu näiteks The Federalist. Joe Biden üritas teemaga tegeleda möödunud neljapäevasel presidendikandidaatide televäitlusel. Teisipäeval pühendas Tucker Carlson terve oma saate, mis on riigi üks vaadatumaid telesaateid, ainult Bobulinski intervjuule. 

Ühel või teisel viisil jõuab informatsioon Hunter Bideni kahtlaste tehingute ja Joe Bideni rolli kohta nendes avalikkuse ette. Seda pole enam võimalik varjata.

Kuid mis iganes Bideni paljastusest saab, on ilmselt vähem tähtis kui see, mida on avalikustanud suur meedia ja suur tehnoloogia: nad ei hooli tõest ja faktidest. Seda eriti siis kui need on valet liiki faktid, mida levitavad valet liiki inimesed. Mõnel sellisel inimesel ehk õnnestubki mõnda lugejat valet liiki faktidega eksitada, kuid nii tarkade ajakirjanike, nagu seda on Anne Applebaum, puhul pole selleks lootustki.

Toimetas Karol Kallas