Katkubakter. Foto: Hippopx

Molekulaarbioloog Madis Metsise sõnul on koroonaviiruse pandeemia Eestisse jõudmine paljastanud meie meditsiinisüsteemi asjatundmatuse, saamatu ülesehituse ja politiseerituse.

Metsis leiab esiteks, et Eestis pole enam piisavalt nakkushaiguste ja nende sotsiaalsete mõjude haldamise kompetentsi. “Eestis sisuliselt puudub täna struktuurne mõtlemine, teadmised ja oskused, et mõista uute nakkushaiguste ilmnemisega seotud erinevaid probleeme,” vahendab molekulaarbioloogi sõnu Eesti Ekspress.

Ta tunnustab dr Arkadi Popovi ja meditsiinitöötajate üliinimlikke pingutusi, tänu kellele on tänaseks meditsiinilise poole pealt asjad enam-vähem kontrolli all. Samas osutab minevikus tehtud väga suurtele vigadele: 1993. aastal toimus sotsiaalhooldusministeeriumi, tervishoiuministeeriumi ja tööministeeriumi ühendamine, mille eestvedajaks oli sotsiaalteadlane Marju Lauristin, kel polnud Metsise sõnul vähimatki aimu, mis asi on meditsiin ja kes lähtus puhtpoliitilistest eesmärkidest.

Järgmise põntsu pani epideemia vastasele kompententsile Tallinna Epidemioloogia, Mikrobioloogia ja Hügieeni Teadusliku Uurimise Instituudi (mis 1988. aastal nimetati Profülaktilise Meditsiini Instituudiks) likvideerimine 1997. aastal ja mis ühendati Eksperimentaalse ja Kliinilise Meditsiini Instituudiga ning millest tänaseks on saanud Tervise Arengu Instituut.

Metsis näeb lahendusena, et “ainsaks tervest mõistusest lähtuvaks sammuks saab olla riikliku (sanitaar)epidemioloogiateenistuse taastamine ja riigiepidemioloogi positsiooni loomine.” Ametist ei tohi tema sõnul mitte mingil juhul saada nomenklatuurne “soe koht” läbikukkunud poliitikutele ega paretisõduritele.

Teise spetsiifilise probleemina näeb Metsis riigi suurettevõtete poole kaldu majanduse toetusmeetmeid, mille suurimaks kasusaajaks tundub olevat Tallink. Tema sõnul tuleks eelkõige toetada väikeettevõtlust ning las suurfirmad ja pangad lahendavad oma mured isekeskis.

Kolmandana vajab ülevaatamist Eesti teadus. “Eesti teadlaste reaktsioon pandeemiale on olnud üsna küüniline. Püütakse hüpata PR-vahendeid valimata iga võimaliku finantseerimisree peale. See peegeldab tegelikult hästi Eesti teaduse olekut kriisisituatsioonis, millest on juba aastaid üksjagu räägitud,” kirjutab Metsis.

“Eestis maad võttev transdistsiplinaarne projektipõhine lähenemine teadusele, kus teadustegevuse suunamisel annavad tooni teadusvälised suunamudijad ja avalik arvamus, võib küll töötada näiteks suurel ja rikkal Saksamaal, aga päris kindlasti mitte piskeses ja alarahastatud Eesti teaduses,” siunab ta kohaliku teadusilma arenguid. Metsis soovitab teadlastel tegeleda vähem vaimse kaose toitmise ja galaktika kütmisega ning rohkem päristeadusega, mis tasuks kui mitte kohe, siis pikemas plaanis kindlasti ära.

Lõpetuseks leiab molekulaarbioloog, et koroonaviirused pole midagi uut ja viimase kahe kümnendi jooksul on neid juurde tulnud kolm (SARS, MERS ja nüüd COVID-19). Metsis ei taha kurja sõnuda, kuid ta leiab, et lisaks hooajalisele gripile tuleb meil edaspidi arvesada ka hooajalise koroonaviirusega. Mis, uute nakkushaiguste arengu loogikat arvestades, elatakse üle kergemal kujul.

Nakkushaiguste kompetentsi puudujääkidele on viidanud ka Eesti Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere.

Viimane Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi peasanitaararst molekulaarbioloog Jaak Uibu avaldas Raplamaa Sõnumites 15. märtsil arvamusloo pealkirjaga “Koroonaviiruse epideemiaks Eestis valmisolek puudub”, milles nimetab vajadust epidemioloogiateenistuse järele võrreldavaks tuletõrjega ja toob välja seitse põhjust, miks meie riik on koroonaviiruse haldamisega nii nadilt hakkama saanud.

Toimetas Karol Kallas