Austria majandusajakirjanik Andreas Wailzer annab uudisteportaalis LifeSiteNews ülevaate maailma suurimast varahaldusettevõttest BlackRock ja kuidas see mõjutab riikide majandust ning jõustab progressiusku.

(Tegemist on kaheosalise läbilõike esimese osaga.)

BlackRock on üks maailma mõjukamaid organisatsioone ja tema kuritegelik roll nii maailma majanduses kui poliitikas saab üha selgemaks. 

Investeerimisettevõttest hiiglane edendab ettevõtetele sotsiaalse tubliduse punktide jagamise kaudu  ärklevat poliitikat, mille hulgas on nii "null heitmete" kui tähestikurahva (LGBT) eesmärkide jõustamine. (ESG: environmental, social and governance / keskkonna-, sotsiaal- ja juhtimisvaldkonna mõõdikud.) BlackRock vastutab samuti rahasüsteemide väärastamise eest ja kontrollib märkimisväärset osa maailma varadest.

Mainitud varahaldushiiglasele vastu astumiseks tuleb teada, millega on täpsemalt tegemist. Käesolevas artiklis vaadeldakse üleilmastumist edendava müraka BlackRocki ajalugu, tänaseid äripraktikaid ja tulevikuplaane.

BlackRocki ja selle asutaja ajalugu 

2022. aastaks oli BlackRocki valduses varasid kümne triljoni dollari ümber, mis tegi sellest maailma suurima varahaldusettevõtte. Selle hallata on märkimisväärne osa maailma suurimate ettevõtete aktsiatest, mille hulgast leiab: Amazoni, Apple'i, Microsofti, Google'i, Tesla, Coca-Cola, Moderna, Johnson & Johnsoni, Exxon Mobili, Visa, Chevroni, JPMorgan Chase'i, Walmarti ja paljud teised.

Ettevõte asutati 35 aastat tagasi, 1988. aastal investeerimispankuri ja selle tänase juhi Larry Finki poolt Blackstone Inci sidusettevõttena. Algselt oli ettevõtte nimi Blackstone Financial Management ja esimese nelja aasta jooksul kasvas see hoogsalt, jõudes 1992. aastaks varade mahuni 17 miljardit dollarit. 

Kuna BlackRockist oli saanud äärmiselt väärikas ettevõte, otsustasid Fink ja Blackstone'i tegevjuht Stephen Schwarzman eraldada BlackRocki Blackstone'ist ja teha esimesest iseseisva ettevõtte. 

BlackRockist sai aktsiaturul kaubeldav ettevõte 1999. aastal aktsiahinnaga 14 dollarit. Ettevõtte hallata oli toona 165 miljardi dollari eest varasid. 2000. aastate alguses laiendas see tegevust ärianalüütika ja riskihalduse valdkonda. 2004. aastal ostis BlackRock ära investeeringute haldamise ettevõtte State Street Research & Management, 2006. aastal ühines investeeringute haldamise ettevõtte Merill Lynchiga ja 2007. aastal omandas Quellos Groupi olulise varahaldusega tegeleva osa. Osutatud omandamiste ja liitumiste tulemusena jõudis BlackRocki hallatavate varade väärtus ühe triljoni dollarini.  

Kui BlackRocki majandustegevuse edu on kuni selle ajani muljetavaldav, sai ettevõttest tõeline maailma majanduse ülekaalukas mõjutaja 2007. ja 2008. aasta majanduskriisi ajal. Ajakirjanik Heike Buchter, kes on BlackRockist kirjutanud raamatu, rääkis 2015. aastal: "Enne finantskriisi ma isegi ei teadnud seda nime. Kuid Lehman Brothersi kokkukukkumisele järgnenud aastatel ilmus BlackRock äkki kõikjale. See oli igal pool."  

Paljud pangad, nii Lehman Brothers kui ka Ameerika Ühendriikide valitsus ja Föderaalreserv pöördusid Finki ning BlackRocki poole, et viimased aitaksid neil luua korra kriisi tekitanud keeruliste finantsinstrumentide maailmas. Samuti nõustasid BlackRock ja selle juht 2008. aastal toimunud pankade päästeoperatsioone. 

Nimetatud institutsioonid pidasid Finki kriisi tekitanud kinnisvara rämpslaenude finantsinstrumentide usaldusväärseks eksperdiks, kuna tema oli üks inimestest, tänu kellele selline mürgine laenutööstus tekkis. 1980. aastatel kui Fink töötas alles investeerimispanga First Boston heaks, pani ta kokku oma esimese tagatistega kaetud kinnisvarakohustuste instrumendi (Collateralized Mortgage Obligation; CMO) ja peaaegu ainuisikuliselt lõi rämps-kinisvaralaenude turu, mis 2008. aastal suure pauguga kokku kukkus. 

Kui tolm viimaks peale Lehman Brothersi hävingut Wall Streetil maha langes, siis ei kahelnud enam keegi, kes rusuhunniku tipus istub: see oli BlackRock. 

Finki juhtimise all hakkas BlackRock oma majanduslikku mõjuvõimu kasutama riikide- ja rahvusvahelise poliitika mõjutamiseks. Majandusajakirjanik F William Endgahl selgitab:

"BlackRocki asutaja ja tegevjuht Larry Fink on üheselt huvitatud üleilmse mõjuvõimu ostmisest. Ta tegi endisest Saksamaa Kristlik-Demokraatliku Liidu (CDU) parlamendisaadikust Friederich Merzist BlackRocki Saksamaa haru juhi ja seda ajal kui paistis, et Merzist võib saada kantsler Angela Merkeli järglane. Ühendkuningriigi endine rahandusminister (Chancellor of Exchequer) George Osborne palgati "poliitiliseks nõunikuks". Hillary Clintoni välisministri aja kabinetiülem Cheryl Mills määrati BlackRocki nõukokku 2016. aasta USA presidendivalimiste eel, kui tundus kindel, et Clintonist saab USA president.  

Mitmed endised keskpankurid on saanud koha BlackRocki nõukogus ja on endaga kaasa toonud hulga tasuvaid lepinguid oma endiste tööandjatega. Iisraeli keskpanga endine juht Stanley Fischer, kes oli samuti Föderaalreservi nõukogu aseesimees, on täna BlackRocki vanemnõunik. Philipp Hildebrand, kes juhtis varem Šveitsi keskpanka, on BlackRocki nõukogu aseesimees ja ta vastutab BlackRock Investment Institute'i (BII; mõttekoda) tegevuse eest. Kanada keskpanga endine asejuht Jean Boivin on BII maailma uuringutegevuse juht."

BlackRocki ja maailma riikide kõrgema taseme poliitika ning majandusvaldkonna läbipõimumine on avalik saladus. Lisaks näitab see, milline määratu mõju on tegelikult Finki investeerimisettevõttel. BlackRock on nii jõuline, et professor William Birdthistle nimetab seda "võimu neljandaks haruks". 

BlackRock on mestis Bideni valitsusega

2019. aastal kui Joe Biden alles mõtles Donald Trumpi vastu presidendiks kandideerimise peale, kohtus endine asepresident Finkiga ja palus oma kandideerimiseks BlackRocki toetust. Fink teatas väidetavalt Bideni palve peale: "Ma olen siin, et aidata".

Biden, soovides ilmselt BlackRockile kiiresti selle toetuse eest tasuda, määras kohe peale ametisse asumist Riikliku Majandusnõukogu (National Economic Council) juhiks Brian Deese'i. Deese juhtis aastatel 2017 kuni 2020 BlackRocki jätkusuutlike investeeringute valdkonda. Samuti oli ta mitmel juhtival ametikohal Barack Obama valitsuse ajal, töötades muuhulgas vanemnõunikuna.

Teine endine BlackRocki töötaja Bideni administratsioonis on aserahandusminister (Deputy Treasury Secretary) Adewale Adeyemo, kes oli 2017.–2019. aastani Finki vanemnõunik. Nigeerias sündinud poliitikul on lisaks tihedad sidemed Obamaga ja 2019. aastal valiti ta Obama Sihtasutuse esimeseks presidendiks.  

Michael Pyle, endine BlackRocki investeeringute strateeg, on asepresident Kamala Harrise majandusvaldkonna vanemnõunik. Pyle oli samuti Obama valitsuse aserahandusministri välissuhete vanemnõunik.

Lühemalt võib öelda, et tänast USA demokraatide valitsuse majanduspoliitikat juhib sisuliselt BlackRock.

BlackRockil on Suure Lähtestamise ja Covidi "pandeemia" juures võtmeroll

Covidi "pandeemia" sisuks ei olnud niivõrd viirus, kuivõrd maailma nomenklatuurile, eriti BlackRockile, avanenud võimalus korraldada ümber nii üleilmne majandus kui finantssüsteem. 

2019. aasta 22. augustil ühendas Fink jõud üleilmastumise eest võitleva Maailma Majandusfoorumi (WEF) juhi Klaus Schwabiga ja temast sai WEFi järelvalvenõukogu liige. Samal päeval algas keskpankureid, majandusteadlasi ja poliitikakujundajaid koondav igaaastane Jackson Hole'i Majandussümpoosium, kus BlackRock tutvustas oma finantsrevolutsiooni kava.  

Nädal enne sümpoosiumi algust üllitas BlackRock Wyomingi osariigi mägikuurordis Jackson Hole'is toimuvale kohtumisele raamid seadnud uuringu. 

"Peale aastaid kestnud kvantitatiivset õgvendamist (QE) ja nullintresside poliitikat (zero interest rate policy; ZIRP) ja isegi kunagi mõeldamatut negatiivsete intresside poliitikat (negative interest rate policy; NIRP), polnud pankuritel enam tegutsemiseks eriti ruumi," selgitab majandusajakirjanik James Corbett uuringu tausta.

Finantsnomenklatuurile oli vaja uusi lahendusi ja BlackRock andis vastuse, milleks oli "otsene lähenemine" (going direct). 

"Otsese lähenemise" kontseptsiooni mõistmiseks tuleb teada, et rahandussüsteem on jagatud kaheks "vooluringiks". Üks on jae-vooluring ja teine hulgi-vooluring (retail circuit and the wholesale circuit). Jaevooluringis liigub "panga raha" ehk raha, mida tavalised inimesed ja ettevõtted kasutavad majandustehingute tegemiseks. Selle kõrval on olemas hulgivooluringi "reservraha" (reserve money), mis on deposiidid, mida pangad hoiavad keskpankades, nagu Föderaalreserv (Fed) ja Euroopa Keskpank (ECB).

BlackRocki "otsese lähenemise" ettepaneku sisuks oli kahe "vooluringi" hülgamine ja luba lasta keskpankadel raha otse erinevatesse avalikkesse- ja eraüksustesse pumbata.  

"Kui rahapoliitika (monetary policy) võimalused on kõik ära kasutatud ja ainult fiskaalpoliitikast (fiscal policy) enam ei piisa, on vaja võtta kasutusele enneolematud lahendused," kirjutatakse viidatud BlackRocki ülevaates. "Sellise lahenduse osaks on tõenäoliselt "otsene lähenemine". "Otsene lähenemine" tähendab, et keskpank mõtleb välja viisid, kuidas keskpanga raha anda otse avaliku ja erasektori kulutajate kätte."

2019. aasta septembris, mitmeid kuid enne nõndanimetatud "pandeemia" algust, hakkas Föderaalreserv oma raha otse jaevõrku paiskama.

Ajaks, kui 2020. aasta märtsis, esimeste Covidi sulgemiste ajal, alustati ettevõtete abiprogrammidega, oli "otsese lähenemise" süsteem juba paigas ja Fed sai anda raha otse nii era- kui avaliku sektori organisatsioonidele.

"Mida meile kirjeldati "pandeemiana", oli rahandusvaldkonnas ainult vabandus, mille alusel pumbati seninägematus koguses triljoneid dollareid Fedist otse majandusse," kirjutab Corbett.

Nii nagu 2007.–2008. aasta finantskriisi ajal pöördus Fed 2020. aasta märtsis BlackRocki poole ja andis oma ettevõtete päästmisprogrammid selle hallata.

Sedasi pääses BlackRock ligi valitsuse, see tähendab maksumaksjate, rahale ja sai seda jagada suurettevõtetele, mille investor BlackRock oli ning päästa kokkukukkumisest ühe oma olulisema varaüksuse iShares, mis on börsil kaubeldavate fondide (exchange traded funds; ETFs) kogumik, mille hallata oli 2023. aasta jaanuari seisuga 2,23 triljoni dollari ulatuses varasid.  

See tähendab, et Fed lubas BlackRockil kasutada maksumaksja raha selle varade päästmiseks. Russ ja Pam Martens kirjutavad oma veebipäevikus selle kohta:

"Mitte mingisuguseid avaliku konkursiga jagatud lepinguid ja iseenda toodete ostmine, mis küll sellise asjaga võiks valesti olla? Et asi oleks veelgi jubedam, siis majanduse ergutamise seaduse CARES Actiga pandi kõrvale 454 miljardit dollarit maksumaksja raha, millega katta Fedi ettevõtete päästmise programmide kahjusid. 75 miljardit dollarit eraldati BlackRocki poolt hallatavate suurettevõtete võlakirjade ostmisprogrammide kahjude katmiseks. Kuna BlackRockile anti luba osta üles iseenda ETFe, tähendab see, et maksumaksjad katsid kaotused, mida muul viisil oleksid pidanud kandma Larry Finki ettevõte ja selle investorid.

Lisaks Fedile pidasid BlackRockiga ettevõtete päästmisprogrammide osas nõu Kanada ja Rootsi keskpangad

Corbett leiab, et 2020. aasta "otsese lähenemise" näol oli tegemist coup d'étatiga, millega BlackRockil õnnestus päriselt maailm ära vallutada. 

"BlackRock juhtis nüüdsest keskpankade sekkumiste laadi ja võttis omale kõikmõeldavad rollid, rikkudes sealjuures otseselt huvide konflikti reegleid, olles üheaegselt nii konsultant kui nõunik, nii haldaja kui ostja, nii müüja kui Fedi ja erinevate pääsetavate pankade, korporatsioonide, pensionifondide ning muude asjasse puutuvate üksuste investor."

(Järgneb.)

Toimetas Karol Kallas