Ameerika Ühendriikide tuntud vasakaktivist Brianna Wu avaldas sotsiaalmeedias hüvastijätukirja tänasele progressiusu poliitikale, kuna seda tabanud ajuhaigusest pole võimalik paraneda.
Kui hakatakse kirjutama ajalooraamatuid progressistlikust ajastust, siis Bernie Sandersi presidendikampaania on selle esimene peatükk ja arbuusivärdjate (watermelon freaks) oma viimane.
[Mida Wu täpselt "arbuusivärdjate" all mõtleb, pole üheselt selge. Samas poliitikateaduses nimetatakse "arbuusideks" rohelisi poliitikuid, kes väliselt päästavad maailma kliima käest, kuid kes ideoloogia poolest on vasakäärmuslased. Ameerika Ühendriikides on selliste poliitikute üks tuntum esindaja Alexandria Ocasio-Cortez, Euroopa Liidus Saksamaa välisminister Annalena Baerbock.]
Me olime veider, kuid head sooviv poliitiline liikumine, mis sai alguse soovist tagada inimestele tasuta tervishoid ja vähemustele parem kohtlemine.
Probleemiks osutus, et me ei suutnud kunagi välja mõelda, kuidas hoida vaos oma kõige hullemad ideed. Aeglaselt liikudes muutusid need järgmise kümne aasta jooksul järjest naeruväärsemateks. Selle heaks näiteks on politsei kaotamine (abolish the police). Elik kui Mustad Elud on Tähtsad (BLM) liikumise korrumpeerunud juhid varastasid George Floydi nimega vehkides sõna otseses mõttes ära 30 miljonit dollarit, siis me ei tahtnud sellest midagi kuulda, kuna kartsime süüdistusi rassismis. Kui hakati muutma sugu ilma meditsiiniliste sekkumisteta ja meeste marssimine naiste riietusruumidesse tundus absurdne, siis aitas väga suurt hulka probleeme vältida, kui selle peale vait oldi.
Usutavad progressiusu liikumise juhid, nagu ma ise, sunniti sotsiaalse survega vaikima. Nagu dementsust põdev patsient, irdus progressistlik liikumine üha enam ja enam reaalsusest.
Me muutusime niivõrd rumalateks ja tühisteks, et mitte ainult me ei soovinud kontrollida ühegi asja tõepärasust, vaid me tegime kõik selleks, et ei peaks avalikult oma ideid kaitsma. Sellega jõudis liikumine sinnamaale, et kui päris kaabakad tulid meie liikumist üle võtma, siis me ei osanud sellele mitte kuidagi vastu hakata.
Välismaised antisemiidid, keda rahastasid Qatar, Venemaa ja Hiina, võtsid õigustatud sõja [Iisraeli juutide ja araablaste vastuolud] kriitika ja tegid sellest täiemahulise sõja Ameerika Ühendriikide juutide vastu. Need inimesed sõlmisid keerulise liidu islamistidega ja lubasid, et meie endi poolt meie oma riigi maha põletamine lahendab kõik meie probleemid. Põrgusse, meie ajud pesti ära sinnamaani, et iseenda süütamist ülistatakse progressistliku kultuuri osana.
Sotsiaalmeediast sõltuvuses inimesed võtsid ritta ja ilma igasuguse kriitikata taovad lakkamatult juudiviha trummi. Nagu klots, mis kukutab kokku jenga mängu torni, sai üldsusel selliste asjade peale villand. Kõik, kellel on säilinud terve mõistus, tormavad päästepaatide poole, samas kui tõsiusklikud mängivad Titanicu uppumise ajal pilli edasi.
See ajuhaigus on surmav. Patsienti pole võimalik päästa. Ideed ei sure ja progressistliku poliitika ideed elavad edasi. Kuid need peavad ootama masinat, mis suudab olla intellektuaalselt aus ja mis pakub lahendusi oma ideede rakendamiseks.
Tõlkis Karol Kallas