Mõttekoja Mises Institute'i meediaprodutsent Connor O'Keeffe leiab, et Euroopa Liit pole võimeline ajaloost õppima ja tormab selle tänasel kujul vastu hävingule. Millest Ameerika Ühendriigid peaksid eemale hoidma.
Möödunud nädalal said Euroopa [Liidu] valitsused Trumpi uue valitsuse peale väga pahaseks. Esimesena teatas kaitseminister Pete Hegseth, et Ukraina territoriaalse terviklikkuse 2014. aasta eelsetes piirides taastamine pole tulevaste rahukõneluste "realistlik eesmärk" ja Euroopa riigijuhid ei saa eeldada, et Ameerika Ühendriikide sõdurid jäävad maailmajakku alatiseks.
Seejärel pidas asepresident JD Vance Müncheni julgeolekukonverentsil maha kõne, milles manitses Euroopa valitsusi, et need rikuvad järjekindlat liberaaldemokraatlikke põhimõtteid, mille kaitsjateks nad ise kõva häälega ennast kuulutavad. Ta osutas hiljutisele Rumeenia valimiste tühistamisele, kuna nende tulemus käis vastu sellele, mida riigi valitsev režiim ja selle Euroopa liitlased soovisid. Samuti Ameerika Ühendriikide maailmajao lähimate liitlaste juures toimuvale ulatuslikule poliitiliste eriarvamuste lämmatamisele.
Kõige otsa teatas president Donald Trump, et Ameerika Ühendriikide valitsus alustab Venemaa valitsusega Ukraina sõja lõpetamise teemal otsekõnelusi. Rahukõnelused algasid 18. veebruaril ja sinna ei kaasatud ühtegi Euroopa valitsust, nagu ka Ukrainat.
Loomulikult ajasid sellised seisukohad ja arengud Euroopa riigijuhid kurjaks, kuna nad olid seni veendunud, et Ameerika Ühendriigid peavad saatma maailmajao turvalisuse tagamiseks sõdureid, relvi ning andma raha. Need inimesed arvasid selle juures lisaks, et nemad ise võivad käituda, kuidas pähe tuleb ja nõuda, et neid käsitletakse Ameerika Ühendriikide raha eest peetavas varisõjas (proxy war) oluliste osapooltena.
Kui eurooplased soovivad ennast totalitarismiga tõepoolest tühistada, siis Ameerika Ühendriikide maksumaksjaid ei tohiks sundida neid selles aitama.
Kõiki märke vaadates on Trumpi eesmärgiks, et Euroopa valitsused kulutaksid NATO rahastamiseks rohkem omaenda maksumaksjate raha. Milline nõudmine tuli halval ajal, sest Euroopa sipleb sügavas iseenda tekitatud majanduskriisis, milles Ameerika Ühendriikide maksumaksjaid ei tohiks mitte kuidagi sundida osalema.
Ameerika Ühendriikide vaatest on Euroopa allakäik nukker, sest suur hulk Ühendriikide institutsioonidest ja kultuurist on Euroopa kõrgaja pärand.
Peale Rooma Impeeriumi langust killustus Lääne-Euroopa paljudeks pisikesteks poliitilisteks üksusteks. Nende riikide suhteliselt pisikesed territooriumid, millega kaasnesid jõulised mitteriiklikud institutsioonid, nagu Kirik ja rahvusvaheline kaupmeeste klass, tähendas väga detsentraliseeritud võimu.
Nii nagu õpetlased Ralph Raico, Nathan Rosenberg ja L.E. Birdzel Jr kirjeldavad, osutus keskaegse Euroopa suur detsentraliseeritus oluliseks jõukuse loomise põhjuseks, mis omakorda tõi kaasa läänele suurema rolli maailmas ning hulga turvalisemad ning mugavamad elustandardid kui eales teistele tsivilisatsioonidele läbi ajaloo. Eraomandi õiguste austamine, mida seni polnud kuskil nähtud, aitasid luua õigussüsteemi, mis aitas jõuliselt kaasa lääne edule.
Paraku tähendas seninägematu määr jõukust sedagi, et valitsustel õnnestus osa sellest korjata enda kätte, mille najal need muutusid väga võimsateks. Suurimaks nende seast oli Briti valitsus, mis kasutas oma inimeste rikkust esimese maailmaimpeeriumi rajamiseks. Britid ja teised Euroopa valitsevad klassid esitlesid oma priiskavaid valitsusi rahvusliku uhkuse märgina. Samas nende suurte ja võimsate riikide tõus tähendas järjekindlat loobumist neist institutsioonidest, mis aitasid kunagi kaasa Euroopa majanduskasvule.
Tööstusrevolutsiooni aegne imetlusväärne tootlikkus lubas peol jätkuda läbi 19. sajandi. Mille järel rida riikide vahel sõlmitud kaitselepinguid tiris 1914. aastal pea kogu Euroopa maailmaajaloo verisemasse sõtta. Sõja ülim vägivaldsus ja keskriikide (teljeriikide) otsustav kaotus, millele aitas kaasa Ameerika Ühendriikide ebavajalik sekkumine, ehitas lava natsionaalsotsialistidele ning tõi kaasa Teise Maailmasõja. Teine maailmasõda hävitas ühtlasi kõik selle, mis Euroopast oli järele jäänud.
Viimase sõja järel on suuremast osast Lääne-Euroopa riikidest saanud de facto Ameerika Ühendriikide pealinna Washington DC vasallid. Samal ajal on üha ulatuslikumalt loobutud detsentraliseeritud institutsioonidest ning austusest eraomandi vastu. Mis omakorda toob tänase päeva sündmuste juurde, millega seisid veebruari teisel nädalal silmitsi Ameerika Ühendriikides vastselt võimule asunud Trump, Hegseth ja Vance.
Lääne-Euroopa valitsused on totalitarismi ära hoidmise ettekäändel kehtestanud institutsionaalse totalitarismi ja rajanud järjekordse maailmasõja ärahoidmise eesmärgil suure kaitsekoostöö võrgustiku. Euroopa nomenklatuur on tõenäoliselt Teisest Maailmasõjast jätkuvalt nii traumeeritud, et see käitub, nagu ajalugu oleks alanud alles 1933. aastal [Saksamaal sai võimule Adolf Hitler] ja eirab kõiki olulisi õppetunde, mis leidsid aset enne seda.
Peale Vance'i 14. veebruaril peetud kõne asusid Euroopa ametnikud ja poliitikud ajakirjanduses totalitaarse eriarvamuste lämmatamise kirglikule kaitsele. Kui Trump lõpuks üritab lõpetada Ameerika Ühendriikide osaluse Ukraina sõjas, siis Euroopa riigijuhid üritavad omaette tormakalt jõustada veelgi rohkem sellist julgeolekuraamistikku, mis esimese hooga oli üldse antud sõja põhjuseks.
Euroopa allakäiku on kurb pealt vaadata. Kuid kui vaadata, milline oli reaktsioon Vance'i kõnele, mis osutas selle allakäigu teatud külgedele, siis see näitab, et inimesed, kes hetkel on Euroopas võimul, pole niipea võimelised seda langust tagasi pöörama.
Kui eurooplased tahavad tõepoolest kodumaise totalitarismi, majandusseisaku või üle maailmajao ulatuva sõjaga ennast tühistada, siis ei tohiks sundida Ameerika Ühendriikide maksumaksjaid neid selles aitama.
Tõlkis Karol Kallas