Konservatiivist mõttekodalase Daniel McCarthy sõnul on Ameerika Ühendriikide nomenklatuuri paanikani küündiv hirm Donald Trumpi ees tingitud asjaolust, et ta ähvardab pöörata pea peale senist valitsevat klassi toetava võimustruktuuri ja elu-olu.
Ameerika Ühendriikide nomenklatuuri õudusunenäod võivad saada tõeks. Donald Trump liigub vabariiklaste eelhääletustel kindlalt presidendikandidaadiks saamise suunas ja mõnes üleriiklikus arvamusküsitluses ületab toetuselt Joe Bidenit. Trump, kes on "tähtsate ja heade inimeste" poolt sildistatud fašistiks, demagoogiks ning ohuks demokraatiale, võib vabalt olla teel tagasi Valgesse majja. Kas nomenklatuuri Trumpist kurja kehastuse tegemise kampaania on nurjunud? Miks tema valijad on ikka veel nii kõvasti tema küljes?
Konservatiivse mõttekoja Intercollegiate Studies Institute (Kõrghariduse uuringute instituut) väljaande "Modern Age'i" peatoimetaja Daniel McCarthy andis intervjuu Ühendkuningriigi väljaande Spiked poliitikatoimetajale Brendan O'Neillile, milles rääkis põhjustest, milles peitub Trumpi veetlus valijate silmis. Tegemist on osaga pikemast taskuhäälingusaate The Brendan O'Neill Show intervjuust.
Brendan O'Neill: Kui tähtis on Trumpi populaarsuse mõistmise juures arusaamine klassitegurist?
Daniel McCarthy: See [klass] on äärmiselt oluline, kuid suurem osa Ameerika Ühendriikide poliitikaekspertide klassist pole sellest teadlik. Tihti võib näha tavalisi, äritegevuse peale mõtlevaid konservatiivseid eksperte arutlemas, et töölisklassi elu polegi nii halb, kuna inimestel on töö. Osutatakse, et tööliste sissetulekud on pisut kasvanud ja neil on suurel hulgal tarbeesemeid. Kuid olukord on siiski selline, et Ameerika Ühendriikides jagub ohtralt majanduslikke muresid ja tavainimesed tunnetavad üha selgemalt, et nende peale vaadatakse ülevalt alla. Et neid peetakse tagurlikeks ja nad takistavad 21. sajandi Ameerika Ühendriikide arengut.
See areng ei tähenda ainult Ühendriikide midagi tootvate tööstusharude ja töötajaskonna likvideerimist, vaid ka riigi ajaloo kustutamist. Sellega käib kaasas kõigi, kes ei ole käinud ülikoolis, elulaadi ja isiksuse põrmustamine ning selle asendamine üleilmastunud kosmopoliitsusega.
Selline on Ameerika Ühendriikide sisepoliitika põhimõtteline eraldusjoon. Üks osa inimesi soovib, et USA jääks riigiks, millisena nad on seda kogenud kogu oma elu. Siis on inimesed, kes usuvad, et Ameerika Ühendriike ei tohiks enam olemas olla ja sellest võiks alles jääda ainult mingisugune administratiivne piirkond, mis rahastab välismaiseid sõdu ning annab välisriikidele arenguabi.
See on maailmavaateline programm, millest Ameerika Ühendriikide haritud nomenklatuuri jaoks on saanud usuliikumine. See ei tähenda ainult intellektuaalset-, vaid ka moraalset ja tundeelamuslikku pühendumist. Kui nad näevad, et mõni kaaskodanik pole nendega ühel arvamusel, valdab neid moraalne raev. Nad peavad seda oma puuslike teotamiseks, kui keegi toetab Donald Trumpi. See on selliste inimeste jaoks ketserlus, kui soovitakse piirata sisserännet ja aeglustada üleilmastumist. Sellised ideed on nende jaoks talumatud.
O'Neill: Mis eristab Trumpi ülejäänud valitsevast klassist?
McCarthy: Huvitav on jälgida, kuidas see eraldusjoon peegeldab klassimääratluste muutumist aja jooksul. Sissetulekul ja varal on klassikuuluvuse näitajana olnud minevikus alati suur osa. Täna paistab suurimaks klassipiiride eristajaks olevat [kõrg]haridus. Paljud kommentaatorid räägivad, et Donald Trump esindab nomenklatuuri juba ainult põhjusel, kuna ta on rikas. Kuid tõde on tõigas, et Trumpi nähakse nomenklatuuri poolt jõhkra klassireeturina. Ta on keegi, keda Harvardi ülikoolis käinud inimesed ei suuda mitte ühestki otsast omaks võtta. Mitte ükski Ameerika Ühendriikide juhtiv ajakirjandusväljaanne ei salli teda. Eriti vastik on Trump Ameerika Ühendriikide eluaegsest ametnikkonnast koosnevale föderaalsele bürokraatiale.
Mis kõige olulisem: Ameerika Ühendriikide nomenklatuuri ei hirmuta niivõrd Trump ise, vaid teda ümbritsevad terava mõistusega nõunikud ning toetajad. Nomenklatuur räägib, et kui Trump taas presidendiks saab, siis ta juurib välja igavese riigibürokraatia ja korraldab institutsionaalse revolutsiooni. Need inimesed ei karda ainult valimiste kaotamist. Nad on hirmul alatise võimu ja mõju kaotamise pärast föderaalvalitsuse aparaadis.
See selgitab ka nomenklatuuri pahameelt kui valijad vaatavad sõltumatute kandidaatide poole, nagu seda on näiteks Robert F. Kennedy Jr. ja Cornel West. West on must sotsiaalteadlane ja ta oli Harvardi ülikooli professor, teda peeti üheks Ameerika Ühendriikide tunnustatumaks mustaks teadlaseks, aga siis ta otsustas kandideerida sõltumatu kandidaadina presidendiks. Kui täna lugeda korporatiivset ajakirjandust, siis kirjutatakse sellest, kuidas ta võib hoida kõrvale maksude maksmisest ning ei toeta rahaliselt oma lapsi. Teda üritatakse kujutada koletisena. Nomenklatuur ei näe temas ainuüksi ohtu Joe Bidenile, vaid ka viimase kehastatud süvariigi üksmeelsusele.
Trumpi kohtuvõimu poolt ahistamise ulatus näitab suurele hulgale tema valijatele, et ennast temaga samastades on neil õigus. Ta kujutab nomenklatuurile päriselt ohtu. Kuidas muidu selgitada nomenklatuuri käitumist, kui võetakse ette täiesti hullumeelseid asju, et ta vanglasse saata ja presidendivalimistelt kõrvaldada? See on kampaania, millist pole kunagi korraldatud ühegi teise USA riigijuhi vastu. Põhjus, miks sedasi käitutakse, peitub asjaolus, et ta esindab midagi erinevat, mis ähvardab senise asjade korralduse pöörata pea peale.
Tõlkis Karol Kallas