Demokraatia kas on või ei ole. Kui inimesed mõistavad, et nad on päriselt kõrgeima riigivõimu kandjad ja neist tegelikult sõltub midagi, sünnib tõeliselt vaba ja demokraatlik ühiskond, kirjutab kolumnist Veiko Vihuri.
Aeg-ajalt kostab kurtmist, et lääneliku demokraatia tervis ei ole hea – inimesed ei usalda enam demokraatlikke institutsioone. „Eestis on viimase kahe aasta jooksul murettekitava kiirusega vähenenud usaldus valitsuse, riigikogu, poliitiliste erakondade ja uudismeedia vastu," kirjutavad demokraatiaeksperdid Kairi Tilga ja Maarja-Leena Saar ERRi portaalis avaldatud artiklis, mis kannab pealkirja „Ennetav demokraatia toob usalduse tagasi".
Autorid on veendunud, et kodanike kaasamine otsustusprotsessidesse toimiks n-ö ennetava demokraatiana. Nende hinnangul tuleks „suurendada institutsionaalset usaldust, inimeste osalemist otsustes, luua paremat dialoogi kogukondade ja otsustajate vahel, vähendada polariseerivat vastandumist". Paraku ei räägita selles artiklis asjast ehk sellest, kuidas saaks päriselt taastada inimeste usalduse riigi institutsioonide ja poliitilise süsteemi vastu.
Kui me lisame mõistele „demokraatia" midagi juurde – räägime näiteks rahvademokraatiast, liberaalsest demokraatiast, ennetavast demokraatiast jne –, siis on demokraatia mõte juba moonutatud. Siis kehtib olukord, kus rahva osalemine riigielus allutatakse kas mõne tõde tundva ainupartei (näiteks Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei) või ainuõige ideoloogilise süsteemi (näiteks progressiivne liberalism) valitsemisele. Mitte rahvas ise, vaid võimulolev nomenklatuur kujundab valijate tahet vastavalt oma ettekujutusele sellest, mis on õige.
Rahva rahulolematust praegu enam eirata ei saa – paljudes riikides näitavad valimistulemused, et järjest suurem hulk inimesi otsib senisele poliitilisele peavoolule alternatiivi. Eksperdid ja arvamusliidrid seletavad demokraatia probleeme küll Venemaa sekkumisega, küll äärmuspopulistide õõnestustööga, küll vastutustundetute sotsiaalmeediaplatvormide algoritmidega, mis aitavad võimendada valeuudiseid, negatiivseid mõtteavaldusi ja vaenuõhutust. Ühesõnaga, süüdi on tumedad demokraatiavastased jõud, mitte olemasolev poliitiline süsteem ise.
Iseloomulik on, et demokraatia kaitseks (tegelikult aga oma võimupositsiooni säilitamiseks) pakutakse välja autoritaarseid meetmeid – sanitaarkordoneid ehk teatud poliitiliste jõudude välistamist, kes lahknevad nn liberaalsest baaskonsensusest, ning tsensuuri ja meelsuskontrolli (ebasobivate arvamuste kõrvaldamist ja nende väljendamise eest karistamist). Eestis on kavas anda politseile õigus otsustada eelnevalt selle üle, kas kodanikud tohivad korraldada meeleavalduse või mitte. Kõiki neid karjuvalt ebademokraatlikke algatusi maskeeritakse uuskeelse ilukõnega.
Eestis on poliitiline süsteem suutnud seni tasalülitada kõik katsed demokraatiat toimivaks muuta. 2012. aastal külmutati rahulolematus poliitilise süsteemi toimimisega Kadrioru lossi jääkeldris. Üsna pea lõhenes ühiskond kooseluseaduse ja sisserände küsimustes. 2019. aastal pääsesid „populistid" lühikeseks ajaks võimule – mille eest peaminister Jüri Ratast hirmsasti hurjutati –, kuid 2021. aasta jaanuaris tõugati nad kaporatuuri võimupöörde abil valitsusest välja, just päev enne seda, kui riigikogus hääletati küsimust abielu mõiste rahvahääletusele panemist. Rahvahääletus jäi tulemata. 2023. aasta parlamendivalimistel, mille tulemusi peab siinkirjutaja võltsituks, pääsesid võimule üksnes progressiivsed erakonnad, kes on sellest ajast peale teinud, mida nad heaks arvavad, hoolimata põrmugi valijate arvamusest. Ilmselt toidab nende enesekindlust läbipaistmatu e-hääletamine ning suurte inimhulkade allumine teatud tüüpi propagandamanipulatsioonidele, mis annab alust arvata, et ka järgmised valimised lähevad nii, nagu vaja.
Tegelikult on usalduse kadumise ja võõrandumise suurenemise probleemi lahendamine väga lihtne. Demokraatia kas on või seda ei ole. Kui kodanikele antakse võimalus reaalselt riigielus osaleda ning poliitikud ja ametnikud aktsepteerivad rahva tahet, siis ei lähe kaua aega, kui inimesed hakkavad võimu taas usaldama. Nad näevad, et nende valik ja tahe loeb.
Meil ei ole vaja mingeid kodanike demokraatlikku kaasamist imiteerivaid digilahendusi või jututubasid, kus auru välja lasta. „Ennetav demokraatia" ei tähenda midagi muud kui demokraatia ennetamist aseainest petukauba abil – inimestele antakse reaalse otsustusõiguse asemel kätte nende tähelepanu kõrvale juhtivad klaaspärlid, mida võib veeretada ühte- või teistpidi, tulemus sellest ei muutu.
Usalduse taastamiseks oleks vaja anda kodanikele tagasi rahvaalgatusõigus ja referendumite algatamise õigus. Samuti tuleks täiendada erakorraliste parlamendivalimiste mehhanismi, nii et poliitilise ummikseisu või valijate tahtest ohtlikult kaugele hälbimise korral oleks võimalik esile kutsuda ennetähtaegsed valimised. Paha ei teeks ka presidendi otsevalimise võimaldamine – juhul, kui see institutsioon üldse alles jätta. See kõik tähendaks seda, et „punane tuumanupp" oleks valijate käes ning kui poliitikud unustavad ära, keda nad esindama valiti, kutsutakse nad kohemaid korrale.
Kui inimesed mõistavad, et nad on päriselt kõrgeima riigivõimu kandjad ja neist tegelikult sõltub midagi, sünnib tõeliselt vaba ja demokraatlik ühiskond. Midagi, mida meil praegu ei ole.