Ajaloolane Jaak Valge jätkab juubeliaastale "Eesti Vabariik 100" pühendatud artiklisarja, käsitledes seekord küsimust, kuidas said Eesti kesksed võimuorganid oma nime.
Küllap võisid eesti taadid juba 19. sajandil kusagil kõrtsitoas tulevasest Eesti riigist fantaseerides arutada, kas Eesti riigi juhti peaks nimetama keisriks, kuningaks või peavanemaks. Ehkki mehed võisid selle rehnutipidamise käigus ka tõsiselt tülli minna, oli see ikkagi pelk õllelauajutt, sest oma Eesti riigi loomise väljavaated näisid toonases maailmas nullilähedased. Kui iseseisvumise võimalused 1918. aastal ootamatult tekkisid, tuli Eesti kõrgemad riigivõimuorganid luua, sisustada ja nimetada improviseerides.
Nimede saamislugu, nende kestmine või asendamine, nagu ka nimedele või mainekujundusele keskendumise määr peegeldab ühiskonna hoiakuid. Kahe maailmasõja vahelises Eestis pöörati nimetustele hoopis vähem tähelepanu kui tänapäeval. Ühiskond oli vaesem, võrdsem, aga ka sisulisem ja ratsionaalsem.
Alljärgnevalt vaatlen lühidalt, millal ja kuidas kehtestati esimest korda tänases Eestis käibel olevad kõrgemate riigiorganite nimetused Riigikogu, valitsus, president ja peaminister.
Riigikogu
1918.–1919. aastal ei kahelnud ükski Eesti mõjukam rahvajuht, et riik saab olema demokraatlik ja selles riigis saab olema parlament. Viimase nimi muutus aktuaalseks siis, kui Asutava Kogu põhiseaduse komisjon hakkas koostama Eesti Vabariigi konstitutsiooni. See tähendab, 1919. aasta suvel, kui Vabadussõda veel käis.
23. oktoobril 1919. aastal tuli komisjonis arutusele põhiseaduse eelnõu, mille oli kokku seadnud Jüri Uluots. Eelnõus nimetati parlamenti Rahvanõukoguks. Liitsõna mõlemad pooled olid loogilised: Eestis oli 1917. aastal alanud demokraatiapuhang, mille käigus oli tekkinud hulganisti kõikvõimalikke nõukogusid, komiteesid ja muid kogusid. Tõsi, nõukogu oli nimetusena pisut punasekarva, ent siiski lõplikult rikkumata. Pealegi oli Asutava Kogu koosseis – hoolimata sellest, et bolševikud sinna ei kandideerinud – kõigi aegade kõigist Eesti demokraatlikult valitud esinduskogudest kõige vasakpoolsem: 120st saadikust oli 7 sotsialisti-revolutsionääri, 41 sotsiaaldemokraati ja 30 toona enamjaolt vasakpoolset hoiakut jagavat tööerakondlast. Jaan Tõnissoni juhitud Rahvaerakonnal oli vaid 25 ja Konstantin Pätsi juhitud Maarahva Liidul 8 kohta. Ülejäänud 9 kohta kuulusid Kristlikule Rahvaerakonnale ja saksa ning vene rahvusvähemuste esindustele.
Esimest korda tuli parlamendi nimi põhiseaduse komisjonis hääletusele 19. detsembril 1919. Hääletati kõigepealt liitsõna viimast osa – kas volikogu või nõukogu. Eestilikum nimi – volikogu – sai 6 häält, nõukogu mitte ühtegi. Edasi hääletati nimevariante Rahvavolikogu või Riigivolikogu. Esimesele anti 3, teisele 4 häält, seega jäi nüüd parlamendi nimetuseks Riigivolikogu. Kuid nii oli poolkogemata tekkinud Tsaari-Venemaa Riigiduuma eestikeelne nimetus.
27. mail 1920 tuli parlamendi nimi esimest korda arutusele Asutava Kogu täiskogus. Sotsiaaldemokraat Johan Jans leidis, et Riigivolikogu ei ole hea nimetus – parlament peab niisugust nimetust kandma, mida teistel ei ole. 8. juunil tegi Konstantin Päts ettepaneku võtta parlamendi nimeks Riigivolikogu asemel Riigikoda, sest sõna "voli", nagu ta selgitas, on sõnatüve poolest võõras, kuna on venekeelsest sõnast "volja" (e. k. tahe) võetud. Sotsiaaldemokraat Jakob Mikiver pani parlamendi nimeks ette Saadikutekoda, teine sotsiaaldemokraat Karl Virma Riigiesituskogu. Rahvaerakondlane Johannes Reinthal (Reintalu) tegi aga ettepaneku nimetada parlament Riigikoguks. Pätsi ettepanekul otsustati nimetus veel lahtiseks jätta.
11. juunil 1920 toimunud põhiseaduse komisjoni koosolekul otsustati jätkuvalt eelistada nimetust Riigivolikogu, teiste nimede nagu Riigikogu, Riigiesitusekoda, Riigikoda, Saadikutekoda ja Parlament asemel.
Samal päeval toimunud täiskogu istungil arvas Tõnisson, et Riigivolikogu on küll tuttav nimetus, ent Vene ajast tuntud asutusena, kus ainult mõtteid võidi vahetada. Kõige otstarbekohasem oleks nimetus, "millel teataval viisil meie rahva hingeeluline maik juures on, see oleks sõna "koda"." Tõnisson leidis, et kui mingi vanakõlaline nimetus võtta, siis oleks parim Riigikogu, Rahvakogu, või Riigikoda.
Seepeale soovitas rahvaerakondlane Jaan Järve nimetust Maakoda. Sotsiaaldemokraatid reageerisid sellele hüüetega saalist – Õllekoda, Veekoda! Tõsisemalt kõnelenud sotsiaaldemokraat Karl Ast märkis, et tuntud nimetused oleksid Parlament ja Riigivolikogu, ja veel nimetamata jäänud Maapäev ja Riigipäev, kõne all võiks olla ka Seim, aga see nimi oli Asti arvates siiski liiga võõras. Riigiesituskogu ja Saadikutekoda olid Asti arvates liiga pikad nimetused, selle asemel arvas ta paremaks juba Riigikoda, kuid soovitas võtta kaalumisele ka Parlament, kuna see oli tema väitel kõigis Euroopa maades tuntud ja tarvitusel. Kristlik rahvaerakondlane Nikolai Kann pakkus aga nimetust Riigikoda.
Tööerakondlane Ado Anderkopp leidis, et Maakoda ei sobi, kuna see mitte kõike ära ei ütle, kui võtta "koda", siis tuleks juba võtta Riigikoda. Nimetus Maapäev oli Anderkoppi väitel minevikus tekkinud siis, kui tulid kokku kindlalt fikseeritud tähtajaks, näiteks aastas üks päev või kaks kuni kolm päeva. Anderkopp väitis, et see nimetus on "välja rännanud" Preisimaalt, mis tähendas nois poliitilistes oludes suurema osa rahvasaadikute silmis tugevat miinust. Nüüd tekkis lühike vaidlus Tõnissoniga, kes kinnitas, et see nimetus pärineb Põhjamaadelt. Anderkopp jäi enda juurde – niipalju kui tema teab, on see nimetus "Saksamaalt laiali lagunenud". Edasi kahtles ta, kas nimetus Riigivolikogu ikka halva mulje loob rahva hulgas, kuna ka nimetus "minister" on ju tulnud Venemaalt. Parlament ei sobinud Anderkoppi arvates keeleliselt, sest rahvas hakkaks parlamendi asemel tarvitama sõna "lament", ja siis võiks öelda, et "rahvaesitajad läksid lamenti tegema". Ta toonitas, et komisjon leidis soovitavaks nimetuseks Riigivolikogu.
Nüüd hääletati. Riigiesituskoda sai 6 häält, Riigikoda 47, Saadikutekoda 3, Riigikogu 20, Maakoda 8, Parlament 15 ja Riigivolikogu 3 häält. Seega oli nüüd kilbile jäänud Pätsi ettepanek.
Eelnõu kolmas lugemine täiskogus toimus 15. juunil 1920. Sätte juures, kus fikseeriti, et parlamendi valimistel ei ole hääleõiguslikud nõdra- ja hullumeelsed, pimedad, kurttummad ja pillajad, tegi Reinthal uuesti ettepaneku nimetus Riigikoda asendada nimetusega Riigikogu. Koosoleku juhataja teatas asjakohaselt, et ei ole õige koht selle ettepaneku tegemiseks – õige koht on eelnõu vastava peatüki arutamise juures – ja hääletusele seda ettepanekut ei pannud.
Õigel kohal ei jätnudki Reinthal uuesti sama ettepanekut tegemata.
Ilmselt suuremale osale hääletamisest mitte osa võtnud Asutava Kogu liikmetele ootamatult sai ettepanek nüüd poolt 26 ja vastu 25 häält. Reinthali visadus oli ta sihile viinud.
Valitsus
Päästekomitee päevakäsus 24. veebruarist 1918 nimetati ametisse Eesti Ajutine Valitsus. Nime üle kindlasti pikki ja sisukaid diskussioone aega pidada polnud, aga küllap võis nime eeskujuks olla Venemaa Ajutine Valitsus. Asutava Kogu poolt 4. juulil 1919 vastu võetud Eesti Vabariigi valitsemise ajutise korra kohaselt sai Ajutisest Valitsusest Eesti Vabariigi valitsus. Sama nimetust kasutati ka Jüri Uluotsa poolt Asutava Kogu põhiseaduse komisjonile esitatud eelnõus ning vaidlusi see nimetus komisjonis esile ei kutsunud. 11. juunil 1920, kui eelnõu Asutava Kogu täiskogus arutusel oli, arvas Karl Ast siiski, et parem oleks siiski nimetus "kabinett", väites, et see termin tuleb niikuinii kasutusele. Hääletusele ta seda ettepanekut siiski panna ei lasknud – oletatavasti teadvustades, et heakskiitu pole loota.
President
Asutava Kogu põhiseaduse komisjonile esitatud Jüri Uluotsa põhiseaduse eelnõus presidendi ametikohta ei olnud. Uluots oli ise tegelikult riigipea ametkoha poolt, ent kava kokkuseadmisel oli ta arvestanud jõudude vahekorraga Asutavas Kogus. Vasakpoolsed erakonnad ja ka osa teisi eitasid nimelt riigipea ametikoha vajadust, pidades võimu jagamist demokraatiast kaugenemiseks ning presidenti välise hiilguse toonitamiseks, mis on rahvariigis üleliigne.
Otsustav hääletamine riigipea institutsiooni üle toimus Asutava Kogu täiskogus 10. juunil 1920. Hulk vaidlusi oli juba varem peetud ning vasakpoolsed olid endile kindlaks jäänud. Nüüd vaidlustas ainsana presidendi institutsiooni puudumist Kristliku Rahvaerakonna esindaja Jaan Lattik. Ta väitis, et juba vanal ajal oli eestlastel selline valitsemise instituut nagu vanem, ning leidis, et vaevalt hakkaksime oma presidenti kummardama kui jumalat, sarnane kummardamise kultus on slaavi tõust üle tulnud.
"Eestlane on korrekt inimene, tema oskab väga hästi inimesest lugu pidada, kellele ta ise on andnud õigused ja keda ta on valinud oma esitajaks. See lugupidamine saaks eestlasel tingimata olema, kui temale antaks võimalus valida omale vanemat – presidenti. Selles isikus näeb ta õieti iseennast, näeb oma tööd ja vaeva. Eestlane on inimene, kes omal ühtegi kodu ette ei saa kujutada, kui seal peremeest ei ole. Peremehe mõiste on eestlase juures palju sügavam, kui ühegi teise rahva juures."
Ast leidis seepeale, et Lattiku kõne ei olnud riigiteadlase, vaid hingeteadlase oma ja kinnitas:
"Kui meie tahame leida parajat ja ajasündsat valitsemise viisi, siis peame pöörama demokraatia tarkuse poole, mitte Eesti rahva ajaloolise tarkuse poole. Et Eesti hingele iseäranis omane oleks võimu ja valitsuse kehastamine ühes isikus, seda ei saa kuidagi selgeks teha. Selge on aga see, et Eesti, revolutsiooni läbi käinult ja tundes neid halbtusi, mis endaga kaasas kannab isevalitsuslik riigikord, tahab püsima jääda ja edasi püsida rahvavalitsusliku riigina. Tuletan ainult ühte pisikest asjakest meelde, nimelt seda, et presidendi võim niisugusena, nagu ta praegu konstitutsioonilistes riikides tuntud on, mitte millegi poolest ei erine monarhide võimust."
Kohe ka hääletati ja presidendita jäämine sai 57 poolt- ja 10 vastuhäält.
1920. aastatel, kui vasakpoolne mõtteviis senise populaarsuse kaotanud oli, tehti kodanlike erakondade poolt mitmeid tulemuseta jäänud üritusi konstitutsiooni muuta. Viimaks muutus küsimus teravaks 1930. aastate alguse majanduskriisi ajal, mil kodanikud täitevvõimu ebastabiilsust riigipea puudumisega seostama hakkasid. Riigikogu poolt 1931.–1932. aastal koostatud uue põhiseaduse kavas oli riigipea institutsioon presidendi nimetusega, ent 1932. aasta augustis toimunud referendumil lükati kava ülinapilt tagasi. Sama juhtus 1933. aasta juunis ka teise Riigikogu kavaga, kus oli samuti ette nähtud presidendi nimega riigipea. Vabadussõjalaste juhatus oli aga juba 9. novembril 1932 esitanud rahvaalgatuse korras oma põhiseaduse muutmise kava, mille koostamisega olid ilmselt kõige rohkem vaeva näinud Artur Sirk, Theodor Rõuk ja Paul Telg. Nende eelnõus oli otsevalitava riigipea nimetuseks riigivanem. 1933. aasta oktoobri referendumil võetigi uus põhiseadus suure hääleenamusega vastu.
1933. aasta põhiseadus hakkas osaliselt kehtima 1934. aasta 24. jaanuarist. Täies mahus pidi põhiseadus kehtima hakkama hiljemalt 1934. aasta 3. maist, missuguseks ajaks pidid olema toimunud riigvanema ja 50-liikmelise Riigikogu valimised. Enne, 12. märtsil 1934 korraldasid aga ametisolev valitsusjuht Konstantin Päts, Johan Laidoner ja August Rei riigipöörde ning valimised jäid ära.
1936. aasta jaanuaris alustasid Johannes Klesment, Eduard Laaman ja Hugo Kukke autoritaarse valitseja Konstantin Pätsi näpunäidete alusel uue põhiseaduse eelnõu koostamist. Kui detailideni Päts eelnõu koostamist juhtis, pole teada, ent ametikohtade nimetused pidid olema küll tema dikteeritud või vähemalt üheselt heaks kiidetud. Eelnõu oli koostatud nii, et tagas Pätsile autoritaarse riigi juhi koha. Riigipea nimetuseks oli president.
Uus põhiseadus kiideti heaks mittedemokraatlikult valitud autoritaarežiimi-meelse Rahvuskogu poolt. Presidendi nimetust keegi kahtluse alla ei seadnud. Põhiseadus hakkas kehtima 1. jaanuarist 1938.
Peaminister
24. veebruaril 1918 Päästekomitee päevakäsuga loodud Eesti Ajutise Valitsuse juhi ametinimetuseks oli ministrite nõukogu esimees. Pärast Saksa okupatsioonivõimu lagunemist 1918. aasta novembris Eesti Maanõukogu vanematekogu otsusega uuendatud Ajutise Valitsuse ametinimetuseks oli aga juba peaminister. Kolmanda nime sai valitsusjuht Eesti Vabariigi valitsemise ajutise korra vastuvõtmisega Asutava Kogu poolt 4. juulil 1919, ning seekord oli nimetuseks valitsuse esimees. 23. oktoobril 1919. aastal Uluotsa poolt Asutava Kogu põhiseaduse komisjonile esitatud põhiseaduse eelnõus oli aga valitsusjuhi nimetuseks taas peaminister ning see nimetus esialgu komisjonis vaidlusi ei põhjustanud. 10. juunil tegi kristlik rahvaerakondlane Nikolai Kann Asutava Kogu täiskogus ettepaneku nimetus peaminister asendada nimetusega riigivanem, kutsudes esile vasakpoolsete rahvaesindajate naeru. Karl Ast ütles, et komisjonis pole seda küsimust arutusel olnud. "Arvan, et komisjon kindlasti sarnase ettepaneku vastu oleks ja omalt poolt lisan juurde, et igatahes sarnane eestistamine, nagu ta selle ettepanekuga on mõeldud, iseendast Eestile küll tugevust ja rahvuslikku püsivust kinnitada ei suuda." Kanni ettepanek lükatigi tagasi.
Põhiseaduse eelnõu kolmandal lugemisel täiskogus 15. juunil 1920 tegi Nikolai Kann sama ettepaneku. Nüüd olid selle poolt ka tööerakondlased – Ado Anderkopp leidis, et eelnõu kohaselt, kus presidendi ametkohta ei olnud, on Eesti peaministri ülesanded palju suuremad, kui peaministritel tavaliselt, sest ta peab lisaks olema ka Eesti riigi esindaja. Kanni ettepanek sai nüüd 37 poolt- ja 30 vastuhäält.
Vabadussõjalaste poolt koostatud ja 1933. aastal refendumil heaks kiidetud põhiseaduses nimetati riigivanemaks aga riigipead, mitte valitsusjuhti. Seega oli riigivanema nimetus valitsusjuhilt n-ö ära võetud ning loogiliselt jäi valitsusjuhile üle nüüd peaministri nimetus. Kes selle nimemuutuse kombinatsiooni esimesena välja pakkus, pole teada, aga kindlasti pidi peaministri nime aktsepteerima Artur Sirk kui autoriteetseim vabadussõjalaste juht.
Ka 1. jaanuarist 1938 kehtima hakanud autoritaarses põhiseaduses nimetati valitsusjuhti peaministriks.
***
Kehtiva põhiseaduse väljatöötamisel Põhiseaduse Assamblees jäid vaidlusteta kehtima nimetused valitsus, Riigikogu ja peaminister. Tõsisem diskussioon toimus riigipea nimetuse üle. Jüri Adamsi töögrupi poolt koostatud põhiseaduse eelnõus oli riigipeale pakutud riigivanema nimetust, nagu see oli olnud 1933. aasta rahvahääletusega vastu võetud konstitutsioonis. Põhiseaduse Assamblee eelistas aga 16. jaanuaril 1992 toimunud hääletusel 16 poolt-, 14 vastu- ja 4 erapooletu häälega presidendi nimetust ja nii jäid kõik esimese iseseisvusaja lõpul kehtinud kõrgemate riigivõimuorganite nimetused ka iseseisvuse taastanud Eestis samaks.
Loomulikult on nimepanek kollektiivne looming. Kui aga tahame esile tõsta isikuid, kes tänaste riigivõimuorganite nimede esmaseks kehtimahakkamiseks kõige otsustavamalt on panustanud, siis peaks Riigikogu nime eest au omale saama Johannes Reinthal (Reintalu), peaministri nime eest tõenäoliselt Artur Sirk ja presidendi eest arvatavasti Konstantin Päts.
Varasemad artiklid samast sarjast:
Eesti Vabariik 100: 1924. aasta 1. detsembri riigipöördekatse vastamata küsimused
Eesti Vabariik 100: Jaak Valge: rahvusriik ja demokraatia ei vastandu teineteisele