Kui Eesti valikud 1939. aastal olid halva ja väga halva vahel, siis 1920. aasta Tartu rahu kõnelustel olid valikud hea ja väga hea vahel. Vabadussõda oli Eesti ainus võidetud sõda, mis ühtlasi oli, on ja loodetavasti jääb meile kõige olulisemaks sõjaks, kirjutab ajaloolane Jaak Valge Eesti Vabariigi 100. aastapäevale pühendatud artiklisarjas.
27. detsembril 1918, 99 aastat tagasi, tuli Eesti Maapäev kokku erakorralisele istungile Toompea lossi Valgesse saali. Maapäev oli 62 liikmeline, ent osa saadikuid oli välisdelegatsiooni koosseisus Eestist kaugel. Mõni oli haige, mõni võis lihtsalt karta. Viis Maapäeva koosseisus olnud kommunisti asusid aga teisel pool rindejoont, punaste poolel. Nii tuli kokku 37 rahvaesindajat.
Maapäev pidas kolm koosolekut, neist kaks kuulutati kinniseks.
Eesti rahvajuhtidel polnud tõesti avalikkuse ees millegagi kiidelda. Vastupidi – teha tuli meeleheitlikke otsuseid. Saksamaal puhkenud revolutsiooni järel olid Eesti iseseisvuslased võimu Saksa okupatsioonivalitsuselt Eestis üle võtnud, ent võimu ihkasid ka sakslaste eest Venemaale pagenud kommunistid, kes kinnitasid, et Eesti "ilalakkuja kodanlus on oma haua kaldal surmalaulu vaakumas".
Tegelikult olid kommunistid ise Eesti ühiskonnas vähemuses, mistõttu ei taotlenud nad võimu oma rahva enamuse, vaid võõra rahva relvade toel. 22. novembril tegi Punaarmee ürituse vallutada Narvat, kuid löödi seal veel asuvate Saksa vägede poolt tagasi. Aga sakslased tahtsid koju, mitte võõras Eestis kommunistidega sõdida.
Eesti Ajutine Valitsus oli 16. novembril otsustanud kokku kutsuda vabatahtliku rahvaväe. Esialgu oli noore Eesti riigi põhitoeks peamiselt koolipoistest koosnenud vabatahtlik Kaitseliit. Need 16–18 aastased poisid kandsid valget käesidet, veneaegset koolivormi ja lakkrihma, mille küljes rippus punnis padrunitasku. Nad hoidsid korda, võtsid sakslastelt üle laod ja kaitsesid valitsust.
28. novembril ründas multikultuurne punavägi uuesti Narvat. Vastu oli seada vaid formeerimise algjärgus Eesti rahvaväe 1. diviis 1100 mehega, nende seas ligi 200 Narva ja Tallinna kooliõpilast, kes olid tulnud nüüd mitte sakslaste mahajäetud ladusid, vaid neist tühjaksjäänud kaevikuid üle võtma. Vastasel oli seitsmekordne ülekaal, ning isegi kui ainult eestlaste arvestuses oli punavägi kolm korda tugevam. Esimene rünnak löödi veel Saksa järelväe suurtükkide abil tagasi. Ent õhtuvidevikus lahkusid Saksa väed linnast, punaväe dessant Narva-Jõesuust oli aga jõudnud juba Tallinn-Narva maanteele. Neis tingimustes andis sõjaminister kindralmajor Andres Larka väegrupi sissepiiramisest päästmiseks käsu linnast lahkuda. 29. novembril kuulutati Narvas välja Eesti Töörahva Kommuuna, järgmisel päeval kuulutati välja Eesti iseseisev nõukogude vabariik.
Iseseisvusega muidugi mingit pistmist ei olnud. Narvas algas Nõukogude okupatsioon koos jälgi terroriga. 29. novembril ilmutatud manifestis teatati, et Eesti Ajutine Valitsus on kuulutatud lindpriiks, samuti kõik tema agendid, mõisnikud ja pastorid ning kõik teised toetajad. Need, kes Eesti Ajutise Valitsuse korralduste täitmist nõuavad, tuli kohapeal maha lasta.
Vaevalt, et eesti mees neid ähvardusi tõsiselt võttis, aga vabatahtliku mobilisatsiooniga lipu alla tulijaid oli siiski vähe. "Oli vaid käputäis eestlastest vabatahtlikke, enamasti koolipoisid, ja oli käputäis baltisakslasi, kelle relvakandmiseas mehed kuueteistkümnendast kuni kuuekümnenda eluaastani spontaanselt relvad haarasid, hoolimata sellest, et kõigest oli puudus. Endised Vene ohvitserid tõmbasid uuesti selga vanad mundrid, ülejäänud kandsid, mida juhtus", kirjutas baltisaksa vabatahtlik Ernst Turmann. 28. novembril oli Eesti sõjaväes 460 ohvitseri ja 1600 meest.
29. novembril kuulutas Ajutine Valitsus välja sõjaseaduse ja sundmobilisatsiooni. Rahvavägi täienes, aga visalt. 6. detsembril oli Ajutine Valitsus sõlminud lepingu sakslaste poolt Pihkvas loodud Vene Põhjakorpusega ühiseks võitluseks Punaarmee vastu. 12. detsembril oli Tallinna reidile jõudnud Briti kergeristlejate eskaader, tuues kaasa sõjavarustust ja kaitstes Tallinna merelt. Kuid 22. detsembril, neli päeva pärast Saksa sõjaväe lahkumist langes kohaliku tsiviil- ja sõjaväelise juhtkonna saamatuse tõttu Tartu, seejuures hakkasid mõned Eesti rahvaväelased tsaariarmeelaste kombel linnast lahkumise eelsetel päevadel viina- ja muid ladusid rüüstama.
Ning nüüd, 27. detsembriks, oli vaenlane jõudnud Lehtse alla, 80 kilomeetri kaugusele Toompeast. Esimesel kinnisel koosolekul tegi aruande peaminister Konstantin Päts. "Kui enamlased peale tungima hakkasid, ei olnud meil sõjaväge olemas. Sellepärast tuli välja saata frondile koolipoisid, kes tõesti vahvalt meie piiri kaitsesid. Et sellest ei jätkunud, tuli mobilisatsioon välja kuulutada. Mõni päev harjutati mobiliseerituid ja saadeti frondile. Üleüldse on mobiliseeritud umbes 10 000 meest. Oleks kõik neist oma kohust täitnud, ei oleks meil asjaolud nii halvad, kui praegu." Edasi rääkis Päts, et kõigepealt katsuti bolševike vastu Saksa sõjavägedelt abi küsida. Saksa ohvitserid toetasid, ent soldatite nõukogud mitte. Iga päev saadeti telegramme liitriikidele, ent ilma olulise tulemuseta. "Liitriigid tegid korra Rootsile ettepaneku, okkupeerigu nemad meie maa. Rootsimaa vastas selle ettepaneku peale aga eitavalt." Päts oli välisabi osas siiski optimistlik: Inglismaa on lubanud mereväe abi, Prantsusmaa on nõus maaväge saatma, Soomest tuleb abi, Rootsi on pakkunud vabatahtlikke.
Seejärel jätkas nelja päeva eest ülemjuhatajaks saanud Johan Laidoner detailsema sõjalise ülevaatega. "Me algasime sõda pea paljaste kätega /…./ Vabatahtlik mobilisatsioon ei läinud korda. Sunduslik mobilisatsioon annab väeosasid, mis kohe sõdida ei saa, neid tarvis mõni aeg õpetada. Narva frondile on saadetud 2500 meest, ära jooksnud on poolteist tuhat. Kooliõpilaste saatmine väerinnale on meie seltskonna häbi. Aga keda meie saadame? Põhja armee on praegu lahinguvõimetu. Praegu on nad kasuta. Kuid pruukida neid võiks. Sakslaste salkasid ei ole meil kuigi palju. Nende kohta ei ole halba rääkida. Distsipliin on neil parem kui meil."
Õhtusel, kell üheksa alanud kinnisel koosolekul seletas Päts, et välisesindusele on antud laiad volitused. Valikuteks täielik iseseisvus, föderatsioon Soomega, Läänemere riikide liit ja Venemaa föderatsiooni osa rahvusvahelise garantiiga. Lisaks oli välisesindust volitatud ka abi paluma ka protektoraadina.
Sama päeva avalikul koosolekul võeti vastu deklaratsioonid soomlastele, Soome valitsusele, Eesti rahvale, kogu maailma demokraatiale, Briti välisministeeriumile, Prantsuse valitsusele, USA valitsusele, Itaalia valitsusele ja Jaapani valitsusele. Deklaratsioonides selgitati olukorda ja paluti toetust Eesti demokraatlikele vabadustele ja iseseisvusele. Eesti Asutava Kogu valimised lükati edasi, teadmata kas need üldse kunagi toimuma saavad.
28. detsembril vallutasid bolševikud Mõisaküla ja 1. jaanuaril 1919 Tõrva ning Aegviidu ning vahetu oht ähvardas Paidet ja Põltsamaad. Uue aasta alguseks olid bolševikud ⅔ Eestist okupeerinud. Viktor Kingissepp kuulatas Tallinnas Kivimurru tänava konspiratiivkorteris lootusrikkalt kahurikõminat.
Aasta alguses aga olukord rindel muutus. 5. jaanuaril loeti rahvaväes 4700 meest, nende seas 140 soomlast. Eesti rahvavägi haaras initsiatiivi. 9. jaanuaril vabastati Tapa, 12. jaanuaril Rakvere ja 14. jaanuaril Tartu. Linnast Eesti soomusvägedele vastu sõitnud soomusrong "Lenin" sai lühikese võitluse järel rea tabamusi. Üks eriti täpselt sihitud mürsk purustas suurtükitoru pikuti lõhki. Taganedes läbis "Lenin" Tartu täie auruga.
Aasta pärast, detsembris 1919 polnud aga Eesti Töörahva Kommuunat enam olemas. See likvideeriti juba mais, kui Kommuunal enam ruutmeetritki oma territooriumi polnud. Rahvaväe toidul oli aga maikuus 75 000 võitlejat, neist Põhjakorpuse valgekaartlasi 2800, lätlasi 1500, Soome, Rootsi ja Taani vabatahtlikke 300 ja ingerlasi 300. Peale selle 32 tuhat riviteenistuseks kõlblikku kaitseliitlast, neist 2000 kooliõpilast. Eesti punabrigaad aga, mis oli kaotuste ja ületulekute tõttu mõnetuhandeliseks kahanenud, viidi 1919. aasta augusti lõpus kommunistidele ebausaldusväärsetena rahvaväe vastast üldse mujale.
Enam polnud ka Eesti Maapäeva. Aga selle, omal ajal Vene keskvõimu kuberneri nõuandva organi asemele oli kevadel astunud demokraatlikult valitud Eesti Asutav Kogu. Detsembris arutati parasjagu, missugune peaks olema Eesti põhiseadus. Loomulikult omapärane, sest uhketel võidukatel eestlastel oli häbiasi teisi jäljendada, aga igatahes pidi see olema maailma kõige demokraatlikum. Iseenesestki mõistetavalt pidi rahval olema seaduste algatamise õigus.
Vabadussõja esimene lahing oli alanud Narvas ja ka viimane algas Narvas täpselt aasta hiljem. 5. detsembril 1919 olid Tartus alanud rahuläbirääkimised, kuid pärast bolševike nõuet, et Eesti ei tohi pidada sõjaväge kümnekilomeetrilises piiriribas ega kindlustada Narva jõe läänekallast, mis Eestile vastuvõtmatu oli, tugevdas Punaarmee sõjalist survet. Narva rindelõiku oli koondatud suur väekoondis – 40 tuhat meest. Eestil oli vastu seada 15 tuhat. Punavägi alustas pealetungi Narvale kagust, idast ja kirdest. Viimane meeleheitlik rünnak algas 28. detsembril. "Rünnakukiilu teravik suundus Sala küla vastu, mida kaitses meie 9. rügemendi 11. kompanii. 30. detsembril kell 7.30 avasid külale tule 70 vastase suurtükki. 30 minutit oli 11 kompanii positsioon üksainus tulemeri. Siis kandus mürsurahe kaitse sügavusse ja punaväe mass tõusis täägirünnakule. Esimene rünnak tõrjuti, järgnesid teine, kolmas, neljas. Kompanii jooksis verest tühjaks, võideldi labidate, hammaste, tääkide ja granaatidega. Kõikjal vedeles laipu, omad ja vastased segamini. Selja taga põles Narva. Pimenes, kompaniis polnud enam ühtki elusat ohvitseri, veltveebel Ilves võttis juhtimise üle ja sundis poolkurte, nõrkevaid ja veriseid mehi tagasi positsioonidele. Käputäis mehi, kes veel elus oli, kuuletus. Tuli vaibus, venelased ei tulnud enam. Mehed vajusid sealsamas unne, üleväsimuses ohtu tunnetamata. Enamik külmus surnuks. 11. kompaniid ei olnud enam, 11. kompanii oli lahingu võitnud…", nii kirjeldab Narva viimseid võitlusi sõjaajaloolane Hannes Walter.
Pealetung rauges 31. detsembril, mil vaenlane oli surnutena kaotanud ligikaudu 5 tuhat punaväelast, sama palju kui oli langenuid Eesti rahvaväes kogu iseseisvussõja vältel. Relvad vaikisid 3. jaanuaril.
Mõni ajaloolane on üritanud Eesti sõjavõitu vaidlustada, sest Nõukogude Venemaa jäi ju alles. Tõsi, jäi alles, ent võitu või kaotust tuleb hinnata sõja eesmärgi järgi. Eesti sõjasihiks oli Eesti iseseisvus ja see saavutatigi. Nõukogude Venemaa sõjasihiks oli Eesti iseseisvuse hävitamine ja seda ei saavutatud, seega Nõukogude Venemaa kaotas sõja. See ei olnud kodusõda, sest eestlaste osakaal Eesti Vabariigi vastu võidelnud vägedes oli 1919. aasta veebruarist augustini 10–15%, hiljem nullilähedane.
Kui Eesti valikud 1939. aastal olid halva ja väga halva vahel, siis 1920. aasta Tartu rahu kõnelustel olid valikud hea ja väga hea vahel.
Vabadussõda oli Eesti ainus võidetud sõda, mis ühtlasi oli, on ja loodetavasti jääb meile kõige olulisemaks sõjaks.