Harvardi ülikooli õppejõu sõnul sooritatakse Euroopas ajaloolist eksperimenti, mille eesmärgiks on muuta monoetniline, monokultuuriline demokraatia multi-etniliseks demokraatiaks ning väljendab seejuures usku selle eksperimendi õnnestumisse, kasvõi ühiskonna lõhestamise hinnaga. Martin Vaher on aga arvamusel, et kui vaatamata senistele tõsistele tagasilöökidele soovitakse siiski selle hukutava eksperimendiga jätkata, siis jääb esitada vaid hamletlik küsimus: kas sotsid suudavad enne hävitada iseennast või Euroopa?
Hiljutises, 20. veebruari usutluses Saksa telekanali Das Erste uudistesaates "Tagesthemen" tunnistas saksa päritolu Harvardi ülikooli poliitikateadlane, õppejõud ja autor Yascha Mounk populistide ülemaailmset võidukäiku kommenteerides, et:
"Me oleme sooritamas erakordset ajaloolist eksperimenti, et muuta monoetnilist, monokultuurilist demokraatiat multi-etniliseks demokraatiaks. See võib õnnestuda ning ma usun, et see õnnestubki. See toob muidugi endaga kaasa ka palju ühiskondlikke lõhesid."
Lisaks nimetatud eksperimendist tingitud ühiskondlikele lõhedele näeb ta populistide jõulise esilekerkimise põhjustena veel suhtelist majanduslikku stagnatsiooni ning senisest poliitikast tingitud ärrituse ja viha koondumist internetti, mille abil on ka lihtsam vihakõnet praktiseerida, propagandat teha ja äärmuslikel poliitikutel end poliitiliselt organiseerida.
"Me oleme sooritamas erakordset ajaloolist eksperimenti, et muuta monoetnilist, monokultuurilist demokraatiat multi-etniliseks demokraatiaks. See võib õnnestuda ning ma usun, et see õnnestubki. See toob muidugi endaga kaasa ka palju ühiskondlikke lõhesid."
Yascha Mounk, kes on võtnud enda südameasjaks liberaalse demokraatia kaitsmise populistide pealetungi eest, võtab oma põgusa kommentaariga ausalt ja ammendavalt kokku kogu vasakliberaalse agenda tuuma, mida meie kohalikul poliitmaastikul on isegi reljeefsemalt väljendanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna (hetkel veel) esimees ning Mounki ja teiste internatsionalistide aatekaaslane Jevgeni Ossinovski, kes deklameeris, et "etniline rahvusriik ei ole utoopia, vaid ohtlik ja ebainimlik düstoopia" ning "idiootse Eesti iseolemise idee."
Põhjus, miks mina ja paljud teised ajakirjanikud on pidanud vajalikuks sellele intervjuule tähelepanu juhtida, seisneb ühest küljest Mounki puhtsüdamlikus ja kurjakuulutavas ülestunnistuses, kuid teisalt ka tema isikus. Kuigi Mounki näol pole ilmselt tegemist eksperimendi peaarhitektiga, tundub tal siiski nii kulisside taga kui ka nende ees mõningast mõjuvõimu ja autoriteeti olevat; ühest küljest Harvardi ülikooli auditooriumites noortele ja kergesti mõjutatavatele tudengitele indoktrineerivaid riigiteaduste loenguid pidades ning suletud uste taga USA välisministeeriumit ja Maailmapanka nõustades, teisalt aga ka läbi oma avalike esinemiste, agitatsioonide ning oma mitmete raamatute.
Tema viimast raamatut "The People vs. Democracy: Why Our Freedom Is in Danger and How to Save It" ("Rahvas vs. demokraatia: miks meie vabadus on ohus ning kuidas seda päästa?") kiitis ka tema mõttekaaslane ja liberaalse demokraatia üks tuntumaid prohveteid Francis Fukuyama, kelle enda peateoseks on "The End of History and the Last Man" ("Ajaloo lõpp ja viimane inimene"), milles ta väljendab usku, et lääne liberaalne demokraatia kujutab endast inimkonna sotsio-kultuurilise ja ideoloogilise arengu lõpp-punkti ning viimset valitsusvormi ehk siis lühidalt ajaloo lõppu.
Yascha Mounki puhul vajab aga veel äramainimist tema seotus selliste organisatsioonidega nagu USA vasaktsentristlik mõttekoda New America, kus ta on poliitiliste reformide programmi vanemteadur, ning varjamatult globalistlik Tony Blair Institute for Global Change (Tony Blairi Globaalsete Muutuste Instituut), mille asutas Suurbritannia endine peaminister Tony Blair 2016. aasta lõpus eesmärgiga propageerida globalistlikku maailmanägemust ning mida ta kasutab viimasel ajal eelkõige vahendina võitluses Brexiti vastu. Selles organisatsioonis on Mounk tegevdirektori ametikohal, seega enam väga palju globalistlikumaks minna ei anna.
Erilist esiletoomist väärib aga veel tema avalik loeng "How to save democracy?" ("Kuidas päästa demokraatiat?") ürituse TEDxBerlin raames, milles ta kaardistab ohud liberaalsele demokraatiale ning kutsub oma kuulajaid üles:
- Protesteerima, eriti riikides kus "populistid" on juba võidutsenud, nagu Poolas, Ungaris ja USAs. Protestimarsi näidetena võib siinkirjutaja arvates esile tuua president Trumpi vastased naistemarsid ning ANTIFA poolt korraldatud vägivaldsed protestiaktsioonid.
- Osalema senisest suuremal määral parteipoliitikas.
- Ehitama üles inklusiivset patriootlikkust ja rahvuslust (mida võib ilmselt võrrelda kohalikus poliitikas nii SDE programmilise nägemusega kui ka IRLi poolt võrdlemisi edutult katsetatud "avatud rahvusluse" kontseptsiooniga), milleks tuleb töötada välja ideoloogiline platvorm ning sööta see siis poliitilistele parteidele ette. Ühes varasemas intervjuus on ta väljendanud iroonilise muigega ka seisukohta, et "inimestele tuleb luua tunne, et neil on kontroll oma elude üle ning nende riigil on kontroll oma saatuse üle. Selleks, et inimesed seda tunneksid, tuleb neid veenda, et nad võivad elada multi-etnilises ja demokraatlikus ühiskonnas ning on sellegipoolest majanduslikult paremal järjel." Nagu oleksid selles kontekstis majanduslikud probleemid, mitte aga näiteks massilise sisserände tõttu üha kasvav kuritegevus ning suurenenud terrorismioht, eurooplaste jaoks kõige määravamaks argumendiks.
- Õpetama kodanikke "õigesti mõtlema" ehk siis neid ideoloogiliselt indoktrineerima, seda nii pereringis, meedias kui ka koolides ning mida varem, seda parem, et "õiged" vasakliberaalsed väärtused ikka põlvest põlve edasi kanduksid ning juba emapiimaga edasi saaksid antud. Esitatud neljast revolutsioonilisest tegevusstrateegiast peab Mounk just seda kõige olulisemaks.
Nagu päevapoliitikast näha, on rahvusvahelised vasakliberaalid ehk sotsid üritanud neid programmilisi punkte ka järgida, kuid seda üsna vahelduva eduga ning Mounki jaoks ilmselt mitte piisava innukusega. Näiteks astus ta 2015. aastal demonstratiivselt Saksamaa Sotsiaaldemokraatlikust Parteist (SPD) välja, kuna heitis partei juhile Sigmar Gabrielile saadetud avalikus kirjas muuhulgas ette partei passiivsust pagulasküsimuses ja põgenike vähest toetamist ning ühtse Euroopa sotsiaaldemokraatliku unistuse reetmist ebasolidaarse poliitikaga Kreeka kriisi vältel.
Kuigi pagulaskriis ja Euroopa liiga leebe immigratsioonipoliitika on paljudele Euroopa Liidu riikidele tõsiseid sotsio-kultuurilisi probleeme tekitanud, on ühe suurematesse probleemidesse sattunud ka liberaalse immigratsioonipoliitika kõige suuremad edendajad ja apologeedid ehk siis sotsid ja nende maailmavaatelised liitlased.
Kuigi Angela Merkelil ning CDU/CSU alliansil õnnestus küll eelmise aasta Saksamaa üldvalimised võita, jättis tulemus ka tema enda sõnul soovida ning Saksamaa Sotsiaaldemokraatlik Partei tegi üldse oma nõrgima sõjajärgse tulemuse, kogudes kõigest 20,5% häältest, samas kui immigratsioonivastane parempoolne partei Alternatiiv Saksamaa Jaoks (AfD) ületas 12,6% toetusega valimiskünnise ning sai tulemuselt kolmanda parteina parlamendis 94 kohta. Ning eelmise nädala seisuga on AfD poolehoid rahva seas veelgi tõusnud, mille tulemusena on nad nüüd 16% toetusega koguni sotsidest möödunud, kelle niigi madal reiting on nüüdseks langenud juba kõigest 15,5% tasemele (lohutuseks võib siinkohal välja tuua, et nende vennaserakonnal Eestis on toetusprotsent kõigest 8 ning erakonna esimehel Jevgeni Ossinovskil potentsiaalse tulevase valitsusjuhina mikroskoopilised 3%).
Sellega on AfD hetkeseisuga tõusnud kristlike demokraatide (CDU) järel populaarsuselt Saksamaa teiseks parteiks. Kui see pole selge märk eksperimendi ebaõnnestumisest, siis ma ei tea, mis see on. Kui nad aga kõigele vaatamata soovivad selle hukutava eksperimendiga jätkata, siis jääb vaid esitada hamletlik küsimus, kas sotsid suudavad enne hävitada iseennast või Euroopat?