Elumarss ja surmamarss

Elumarsist osavõtjad Washingtonis, 19. jaanuar 2018. Foto: Scanpix

Ameerika Ühendriikides toimus hiljuti kaks vastandliku sõnumi ja hoiakuga marssi. Kui elumarssi iseloomustas väärikus, kombekus ja rahumeelsus, siis naiste marsil tuli esile vulgaarsus, raevukus ja lugupidamatus, kirjutab Objektiivi kolumnist ja kaastööline Martin Vaher.

19. jaanuaril toimus Washingtonis neljakümne viies iga-aastane March for Life ehk elumarss, millega protesteeriti abordi dekriminaliseerimise vastu 1973. aasta USA ülemkohtu otsusega kaasuses Roe v. Wade, mille tulemusena on alates otsuse jõustumisest USAs tapetud ligikaudu 60 miljonit sündimata last. Elumarss leiabki aset selle ajaloolise ja ülimalt traagilise otsuse aastapäeval ning seda juba alates 22. jaanuarist 1974. Kuigi nimetatud marsil osales tänavu hinnanguliselt üle 100 000 inimese, ei pälvinud see meedias sugugi väärilist tähelepanu ega ületanud kohati uudisekünnistki. Sellisele valikulisele ignoreerimisele juhtis juba eelmisel aastal tähelepanu ka USA president Donald Trump, lausudes vabariiklastest kongresmenide kogunemisel Philadelphias:

“Press ei tunnusta neid kunagi selle pingutuse vääriliselt. Neid tuleb sinna kolmsada, nelisada, viissada, kuussada tuhat inimest. Nad isegi ei kirjuta sellest. Kui teised inimesed välja ilmuvad [naiste marsil osalejad – M.V.], siis kirjutatakse sellest kõvasti. Kas pole? See pole aus. Aga meedias pole aususega midagi pistmist. Mitte midagi.”

Ka aasta hiljem pole selle osas aga kahjuks midagi muutunud. Valdavalt liberaalne peavoolumeedia suunab teist aastat järjest oma tähelepanu kõigest mõni päev hiljem aset leidvale naiste marsile, mis kutsuti ellu 2017. aastal reaktsioonina Donald Trumpi valimise vastu USA 45ndaks presidendiks ning protestiaktsioonina tema konservatiivsema ja elupooldavama (pro-life) poliitika vastu. Näiteks kajastati USA kolme suurima ringhäälinguvõrgu (ABC, CBS, NBC) poolt 2017. aasta naiste marssi 129 korda rohkem kui eelneva aasta elumarssi. Nimetatud ringhäälinguvõrgud kulutasid naiste marsi kajastamisele koguni 1 tunni, 15 minutit ja 18 sekundit, samas kui 2016. aasta elumarsile jagus eetriaega kõigest häbiväärsed 35 sekundit (22 sekundit pärast marsi toimumist ja 13 sekundit enne seda).

Tänavu pühendasid nimetatud ringhäälinguvõrgud elumarsi kajastamisele aga tervelt 2 minutit ja 6 sekundit, kusjuures CBS ignoreeris protestimarssi täielikult. Samas kajastati naiste marssi enam kui kolm korda rohkem, kokku 6 minutit ja 43 sekundit, seda vaatamata asjaolule, et president Trump pöördus esimese USA presidendina videosilla vahendusel Valge Maja roosiaiast otse elumarsil osalejate poole, et neile oma toetust avaldada (eelnevatest presidentidest avaldasid elumarsile telefoni teel toetust Ronald Reagan 1987. aastal ja George W. Bush aastatel 2003 ja 2004). Sellele ajaloolisele tõsiasjale juhtis tähelepanu ka NBC öiste uudiste külalisankur Savannah Guthrie:

“President tegi täna midagi, mida ükski varasem president teinud pole. Ta pöördus otse suure abordivastaste aktivistide rahvahulga poole.”

USA meedia eeskuju järgis kahjuks ka meie rahvusringhääling, mis kajastas küll uudistesaates “Aktuaalne kaamera” Washingtonis aset leidnud naiste marssi, kuid vaikis täielikult maha vaid päev varem samas kohas aset leidnud konservatiivse elumarsi koos presidendi pöördumisega.

Oma kõnes tõi president Trump välja, et “Roe versus Wade’i tulemuseks on ühed kõige liberaalsemad abordiseadused maailmas” ning et USA on “üks vaid seitsmest riigist, Hiina, Põhja-Korea ning teiste riikide kõrval, kus lubatakse valikulisi hilisaborte”, rõhutades, et “see on vale ja see peab muutuma.”

Pöördudes elumarsi korraldajate ja osalejate poole, väljendas ta neile oma tänu ja lugupidamist ning avaldas toetust nende ettevõtmisele:

“Elumarss on liikumine, mis on sündinud armastusest; te armastate oma perekondi, te armastate oma naabreid, te armastate meie riiki. Ning te armastate igat last, sündinud ja sündimata, kuna te usute, et elu on püha, et iga laps on hinnaline kingitus Jumalalt. Me teame, et elu on kõige suurem ime, me näeme seda iga vastse ema silmis. Ma soovin tänada igaüht, kes täna siin viibib, kes töötab nõnda suure südame ja väsimatu pühendumusega, tagamaks, et vanematel oleks olemas hoolitsus ja tugi, mida nad vajavad, et valida elu. Tänu teile on sündinud kümned tuhanded ameeriklased ning saavutanud oma Jumala poolt antud potentsiaali.”

Ka naiste marsil kostus kõnesid ja üleskutseid, mis olid aga diametraalselt vastupidise sõnumi, vaimsuse, esteetika ja hoiakuga. Kui elumarssi iseloomustas väärikus, kombekus ja rahumeelsus, siis naiste marssi aga vulgaarsus, raevukus ja lugupidamatus. Ilmselt on selle kõige prominentsemaks manifestatsiooniks kurikuulus roosa pussy hat ehk vagiinamüts (kui seda nüüd sündsamalt väljendada), mis muutus kogu liikumise sümboliks juba eelmise naiste marsi ajal. Kuigi endale sümboolse suguelundi pähe toppimine on juba iseenesest parajalt vulgaarne, jabur ja piinlik ettevõtmine, suudeti sellele tänavu veel omajagu absurdsust ja naeruväärsust juurde lisada, kui feministide leeris lahvatas kilplaslik tüli selle üle, kas roosa vagiinamüts pole mitte rassistlik ja transfoobne, kuna mustanahalistel naistel on ju hoopis tumedamat värvi suguelundid ning transnaistel on need ju sootuks teise kujuga. Sellised kaalukad probleemid võtavad ikka kukalt kratsima küll, mistõttu loobus üha rohkem feministe tänavu üldse selle ikoonilise peakatte kandmisest.

Los Angelese naiste marsil kutsusid aga kaks neiut üles president Donald Trumpi ja asepresident Mike Pence’i tapma, sest väidetavalt on kätte jõudnud “giljotiini aeg, l*itsid!!” “Tore” näha, et vananev naiskoomik Kathy Griffin suudab ikka veel noorsoo jaoks relevantne olla ning eeskujuga juhtida.

Eelmise aasta naiste marsil Chicagos teatas üks naisterahvas hoopiski, et “me oleme nende nõidade lapselapsed, keda teil ei õnnestunud põletada.” See on ilmselgelt Sihtasutuse Patriarhaadi ja Keskaja Kaitseks tegemata töö.

Alljärgneval pildil kujutatud plakati sõnumit võib aga vaid mõistatada, kuna telekanali ABC uudistetoimetus pidas vajalikuks sellel olevat sõnumit millegipärast tsenseerida. Kuna feministid kipuvad olema aga suured kassiarmastajad, siis küllap oli seal kirjas “kiisu võim”.

Kui nüüd aga teema tõsisema käsitluse juurde tagasi tulla, siis ei ole naiste marsil naissoo kui tervikuga suurt midagi pistmist, kuna fundamentaalselt ei seista selle liikumise kaudu mitte mingisuguste naiste õiguste vaid pelgalt abordiõiguse (ja abordihiiu Planned Parenthood) eest, mida toetavad küll paljud valdavalt feministlike vaadetega naised, kuid paljud konservatiivsemate hoiakutega naised jällegi mitte. Seetõttu on abordiõiguste marsi ehk surmamarsi tituleerimine naiste marsiks sügavalt meelevaldne, kuna lähtub ekslikust eeldusest, justkui pooldaksid kõik naised õigust abordile.

Seetõttu on abordiõiguste marsi ehk surmamarsi tituleerimine naiste marsiks sügavalt meelevaldne, kuna lähtub ekslikust eeldusest, justkui pooldaksid kõik naised õigust abordile.

Näiteks ei maininud ükski telekanal elupooldavate naisliikumiste kõrvalejätmist “naiste marsilt”, justkui ei oleks nende liikmete näol tegemist täisväärtuslike naistega. Kõige prominentsemaks tõrjumisohvriks on ilmselt Texases paiknev abordivastane feministlik organisatsioon New Wave Feminists (Uue Laine Feministid), kes olid lühiajaliselt loendatud isegi naiste marsi ametlike partnerite hulgas… seda muidugi vaid senikaua kuni selgus “kohutav” tõsiasi, et antud feministlik liikumine ei toetagi sündimata laste tapmist:

“Me järgime “järjepideva elu eetikat”, mis kujutab endast uskumust, et kõik inimolendid peaksid olema vabad vägivallast kogu nende elu vältel. See tähendab, et me seisame sõja, surmanuhtluse, piinamise vastu ning me laiendame seda filosoofiat kuni oma olemasolu varajasemate hetkedeni, olles ühtlasi ka abordi vastu.”

Selline hoiak ei sobinud aga sugugi kokku “naiste marsi” ametlike põhimõtete ja “väärtustega”, eriti aga nende reproduktiivõiguseid käsitleva punktiga:

REPRODUKTIIVÕIGUSED

Me usume reproduktiivsesse vabadusse. Me ei aktsepteeri kvaliteetsetele reproduktiivtervise teenustele, rasestumisvastastele vahendietele, HIV/AIDSi ravile ja ennetusele või meditsiiniliselt täpsele seksuaalõpetusele ligipääsuvõimaluse tagasivõtmist, vähendamist ega piiramist osariiklikul, riiklikul või kohalikul tasandil. See tähendab avatud ligipääsu ohutule, legaalsele, taskukohasele abordile ja rasestumisvastastele vahenditele kõikide inimeste jaoks sõltumata sissetulekust, asukohast või haridusest.

Nende selline abordisõbralik platvorm ei tule muidugi üllatusena, arvestades, et kogu liikumise preemium-partner ja eksklusiivne preemium-sponsor on USA suurim aborditööstus Planned Parenthood ning et Planned Parenthoodi riiklik asekorraldusjuht Kelley Robinson aitas ka isiklikult antud põhimõtteid välja töötada.

Et nende seisukoht selles küsimuses kõigile ikka kristalselt selge oleks, väljastati naiste marsi ametlikul Twitteri kontol ka vabandus sooritatud eksimuse pärast:

“Naiste marsi platvorm on abordiõigusi pooldav ning see on olnud meie seisukoht algusest peale. Me soovime kinnitada kõikidele oma partneritele ning samuti osalejatele, et me pooldame abordiõigusi nagu on ka selgelt meie Ühtsuse Põhimõtetes sätestatud. Me ootame põnevusega, et saame marssida isikute nimel, kes jagavad seisukohta, et naistel on õigus teha ise soojätkamist puudutavaid valikuid.

Antud abordivastane organisatsioon ei ole Washingtoni naiste marsi partner. Me vabandame selle vea eest.”

Kristan Hawkins, elupooldava organisatsiooni Students for Life of America president, ei olnud aga sellisest elupooldavate organisatsioonide marsilt kõrvale jätmisest sugugi šokeeritud:

“Muidugi nad eemaldati. Alates sellest, kui naiste marss võttis selgelt aborti pooldava hoiaku, hüljates oma kaasavust rõhutava keelekasutuse, oli see paratamatu, et Planned Parenthood kaaperdab marsi ning kasutab nende partnereid rekvisiitidena, et muuta marss ürituseks “Kaitske Planned Parenthoodi”. Lisades, et “naiste õigused ei ole Planned Parenthoodi poolt autoriõigustega kaitstud, nagu nad ise seda usuvad.”

Ühe teise abordivastase organisatsiooni, Susan B. Anthony Listi, kommunikatsioonijuht Mallory Quigley kommenteeris aga sellist diskrimineerivat käitumist järgnevalt:

“Naiste marss on algusest peale olnud abordi-lobby’ga mestis. Võttes tagasi elupooldavate naiste kutse, paljastavad korraldajad veelgi enam oma tõelist palet – nad ei ole huvitatud kaasamisest, vaid nad soovivad ainult naisi, kes nõustuvad nende ekstreemse abordiideoloogiaga.”

Seejärel tõi ta aga teravalt välja naiste marsi põhimõttelise kahepalgelisuse:

“Üks nende deklareeritud eesmärk on kaitsta marginaliseerituid meie seas. Noh, nad just marginaliseerisid enamiku Ameerika naistest, kes toetavad elupooldavaid seadusandlikke ettepanekuid, kaasaarvatud abortide rahastamise lõpetamist maksurahast ning beebide kaitsmist piinarikaste hilisabortide eest pärast viie kuu täitumist.”

Sellisele silmakirjalikkusele juhtis tähelepanu ka Arina Grossu, Perekonnauuringute Nõukogu (Family Research Council) Inimväärikuse Keskuse juhataja:

“Naiste marss saadab sellega sõnumi, et umbes pool USA naiste populatsioonist ei ole teretulnud, kuna nad ei leia, et lapse tapmine ema üsas on kuidagi seotud naiste vabastamisega. Ühtlasi saadavad nad sõnumi, et naised võivad olla ükskõik kes nad soovivad ja teha ükskõik mida nad ette võtavad, kuni nad vaid elupooldava hoiakuga ei ole. Võiks ju arvata, et naiste marss, mis rõhutab sallivuse, valikuvabaduse ja rahu olulisust, oskaks hinnata või vähemalt tolereerida erinevate seisukohtade ja taustadega naisi, isegi naisi, kes esindavad elu valimist ning seisavad vägivalla vastu üsas.”

Kokkuvõte

Kuna kõik oluline sai minu arvates juba eelkõnelejate poolt öeldud, siis lõpetuseks annaksin hoopis sõnajärje üle naiste marsi ühele peakorraldajale ja kaasesinaisele, šariaadi seaduse kehtestamist toetavale antisemiidile Linda Sarsourile, et ta saaks veelkord rõhutada kaasavuse, sallivuse ja rahumeelsuse olulisust ühiskondlikus ja poliitilises diskursuses:

“Ma loodan, et kui me seisame vastu neile, kes rõhuvad meie kogukondi, et Allah aktsepteerib, et džihaadi vormina võitleme türannide ja valitsejate vastu mitte ainult välismaal, Lähis-Idas või teisel pool maailma, vaid siin Ameerika Ühendriikides, kus teil valitsevad Valges Majas fašistid, valge rassi ülemvõimu propageerijad ja islamofoobid.”

Ning oma suguõdedele, kes on söandanud väita, et islam on naistevihkajalik religioon ning kes on teda süüdistanud šariaadi seaduse kaitsmises ja võlts-feminismis, on tal olnud varuks järgmised heatahtesõnad: “Ma soovin, et saaksin nende vagiinad eemaldada.” Ennäe naisõiguslast!

Kaks marssi, kaks kultuuri: elukultuur ja surmakultuur

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!

Aidake viia artikli sõnum palju suurema hulga inimesteni, jagades artiklit sotsiaalmeedia kaudu oma sõprade ja tuttavatega!
JAGA
Martin Vaher
Martin Vaher portaali Objektiiv toimetaja, katoliiklane. Ta on õppinud Tartu Ülikoolis filosoofiat ja teoloogiat ning jätkab magistriõpinguid religiooniuuringute alal.