Miks ollakse läänes vastuvõtlik ajupesule? Tiit Madisson vaatleb üht poliitiliselt ja ideoloogiliselt tundlikku teemat ning juudi rahvusest autorite kriitikat selle ärakasutamise suhtes.
Ilmselt paljud Objektiivi lugejad on imestanud, mis põhjusel on liberaaldemokraatlike lääneriikide üldsus suudetud sel määral ära peedistada, et massiteabekanalite abil sisendatavatele "euroopalikele väärtustele" nagu sooneutraalsuse, homoseksualismi, islami ja neegritest-araablastest majandusmigrantide pealesurumisele, perekondlike ja kristlike väärtuste mahasurumisele puudub praktiline vastasseis või on see ülimalt nõrk.
Ma olen kindlal arvamusel, et taoline ühiskondade vastupanuvõimetuks muutmise katse sõjajärgses läänemaailmas ei ole paraku esimene. Esimeseks ajupesu sihtgrupiks olid läänepoolse Euroopa ühiskonnad, eriti Lääne-Saksamaa. Kui massiivse ajupesu abil püüti peale suruda "ohvrirahva" ülemuslikkust, keda Pan-Euroopa Liikumise juht Richard Coudenhove-Kalergi nimetas "Euroopa aadelrassiks".
Ajal, kui lääneeurooplaste meeli ja ajusid püüti "aadelrassist" rahvuslik-sionistlikule eliidile allutada, sillutati ühtlasi teed läänemaailma valitsemisele, "uue maailmakorra" ülesehitamisele. Kuna kommunistlik propaganda, mille sihtgrupiks olid idaeurooplased, oli väga primitiivne ja läbinähtav, mistõttu ei võtnud rahvusliku meelsusega kodanikud seda vastu. Seetõttu jäi holokausti ajupesu mitu põlvkonda kestnud kampaaniast meist ajaloolistel põhjustel kõrvale ja oleme seega ka igasugu ajude pesemise uutele katsetele vähem vastuvõtlikud. Mistõttu valitsebki ida- ja lääneeurooplaste mõttemaailmas suur erinevus, lausa vastasseis. Seda on ilmselt kogenud mitmedki Läänt külastanud rännuhimulised rahvuskaaslased.
Kuna juudiriik suutis nn Kuuepäevases sõjas 1967. aastal veenvalt tõestada oma sõjalist üleolekut Araabia naabritest, sai Iisraelist kindel USA sõjaline ja poliitiline liitlane Lähis-Idas. Kuna paljud maailma riigid hakkasid Iisraeli kritiseerima vallutuste ja palestiinlaste vastase genotsiidi vallapäästmise eest, võeti kasutusele ideoloogiline relv, mis juba eos pidi põrmustama igasuguse Iisraeli ja sionistlike organisatsioonide vastu suunatud kriitika. Selleks relvaks sai Teise maailmasõja aegne massiline juuditapp ehk holocaust.
"Näinud, et see on kasulik, hakkasid ka Ameerika juutide organisatsioonid pärast juunisõda ekspluateerima natside teostatud juutide massilise hävitamise teemat. Pärast ideoloogilist transformeerimist muutus holocaust suurepäraseks relvaks, et kaitsta Iisraeli kriitika eest. /…/ Ameerika juudieliidi jaoks oli holokaustil sama funktsioon, mis Iisraelilgi: see on hindamatu trumpäss suurte panustega mängus," kirjeldab holokausti-dogma politiseerumist Norman G. Finkelstein raamatus "Holokaustitööstus".
Tuntud Iisraeli autor Boas Evron kirjutab ajakirjas Radical America: "Viited holokaustile ei kujuta endast midagi muud kui ametlikku propagandistlikku tuupimist, kindlate võtmesõnade vahetpidamatut kordamist ja maailmast vale ettekujutuse loomist. Tegelikult ei ole selle eesmärk mineviku mõistmine, vaid olevikuga manipuleerimine."
Juudi ajaloolane David Stannard naeruvääristab raamatus "Unikaalsus kui eitamine" ("Uniqueness as Denial") holokaustitööstust, "mis kogu oma energia ja teoloogidest fanaatikute tulisusega seisab juutide kogemuse unikaalsuse kaitsel".
Kolmas juudi rahvusest revisionist Peter Novick julgeb raamatus "Holokaust Ameerika elus" ("The holocaust in American Life") paljastada "sakraliseerimise-müstifitseerimise esikaupmees" Elie Wieselit, kelle töödes holokaust on "müsteeriumiusund", kuna koonduslaagrist koos 600 000 rahvuskaaslasega eluga pääsenud Wiesel kasutab oma raamatuis väljendeid nagu "teekond pimedusse", "kõikide vastuste eitus", "ajaloo piiritagune", "allumatu mõistmisele ja kirjeldamisele", "seletamatu ja kirjeldamatu" jne.
Holokausti müsteerium on holokaustitööstuse peaideoloogi Elie Wieseli järgi vahendamatu, millest ei saa isegi rääkida. Seega on isegi holokausti kirjeldamine võrdne selle eitamisega, sest nii eitatakse holokausti erakordsust ja müstikat. "Pole imestada, et taoline arutlus viib kokkuvõttes väiteni, et holokausti demüstifitseerimine on kurikaval antisemitism," leiab New Yorgi Teoloogilise Seminari rektor Ismail Schorsch.
Samas arvab Nobeli rahupreemia laureaadist holokaustikaupmees Elie Wiesel, kes kasseeris iga oma avaliku loengu eest 25 000 dollarise honorari, et "võrrelda holokausti teiste rahvaste kannatusega, on juudi ajaloo totaalne reetmine". USA juudiorganisatsiooni Anti-Defamation League juht Abraham Foxman ütleb avameelselt välja, et holokaust "polnud lihtsalt genotsiid, vaid peaaegu õnnestunud katse tappa äravalitud jumalalapsed, see tähendab – tappa Jumalat ennast"!
Sionistlike organisatsioonide poliitilistel eesmärkidel kasutusele võetud "holokausti erakordsuse" dogma vastu on asunud väga paljud juudi intellektuaalid, kes näevad selles sionistide püüdu saavutada poliitilisi eesmärke ja majanduslikku kasu. Teravalt on suguvendadest sionistide tegevust kritiseerinud teisedki "väljavalitud rahva" esindajad: Hannah Arendt (kellest tehtud film jooksis aasta alguses Eesti kinodes), Peter Novic, Alfred M. Lillienthal, Ruth R. Birn, Peter Baldwin, Michael Hoffman II, Jim Lobe, David Cole, rabi Moishe A. Friedman jne. Holokausti puhul on ebatavaline asjaolu, et selle unikaalsus on absoluutne ega kuulu arvustamisele – igasugune kriitika või arvustamine võrdub holokausti eitamisega.
Ehkki revisionistlikud uurijad on teinud põhjalikke teaduslikke analüüse, mis on kahtluse alla seadnud mitmed holokaustiteooria kandvad seisukohad; ümber lükanud "pealtnägijate" ja "ime läbi pääsenute" valelikke loogikavastaseid tunnistusi; paljastanud Nürnbergi protsessil kasutatud võltsinguid; kahtluse alla seadnud piinamisel antud "puhtsüdamlikke ülestunnistusi" jne. Kahtluse alla on seatud väidetavalt Wannsees 1942. aastal vastu võetud juutide hävitamise plaan, millest pole säilinud ainsatki dokumenti ega tõsiselt võetavat tunnistust. Argumenteeritult on ümber lükatud nii inimeste hävitamiseks kasutatud gaasikambrite olemasolu kui ka dogma, nagu oleksid natsionaalsotsialistid oma "lõpliku lahenduse" plaani järgi hävitanud kuus miljonit juuti. Kuid holokausti-vale siiski püsib. Püsti hoiab seda hirm, vale ja paljastajate kallal toimunud repressioonid.
Kuna holokaust on unikaalne, siis loomulikult on unikaalsed ka juudid, esmajoones loomulikult nende esindamisele püüdlev sionistlik ladvik. Holokausti-dogma elushoidmine on vajalik juutide ülimuslikkuse rõhutamiseks teiste rahvaste suhtes, väidab sioniste põrmustav politoloog Norman G. Finkelstein, kes võtab oma eelnimetatud teoses sionistlike suguvendade kreedo kokku järgmiselt: "Nõue tunnistada holokausti erakordsust võrdub nõudega tunnistada juutide erakordsust. Mitte see, et juudid kannatasid, vaid see, et kannatasid juudid, muudab holokausti erakordseks. Holokaust on erakordne, sest juudid on erakordsed."
"Holokausti unikaalsusest" on tänaseks päevaks saanud nii võimas poliitiline dogma, et seda julgevad vaidlustada vähesed Lääne poliitikud ja ühiskonnategelased, sest see ei lõpeta mitte üksnes nende karjääri, vaid heidab poliitkorrektsest demokraatliku Lääne ühiskonnast välja, muudab "valestimõtleja" poliitiliseks paariaks (loe nt siit). Peale "dissidentlike juudi intellektuaalide", kellele on raske külge riputada antisemiidi silti, julgevad dogmat rünnata vaid radikaalsed mittejuudi poliitikud, keda Läänes on kombeks sõimata neonatsideks või ultraparempoolseiks, ja revisionistlike uurijate mitte just väga arvukas vennaskond. Kelle hulka end arvab kuuluvat siinkirjutajagi.
Muidugi ei püsi dogmaks tehtud holokausti-vale lihtlabasel propagandal – seda toetatakse repressioonidega, mis aastatega on nn keskmises lääne ühiskonna kodanikus välja kujundanud teatud refleksi – ära arutle holokausti üle, sest see teema ei kuulu Lääne ühiskonnas arutlusaluste teemade hulka! Iga lääneriikide kodanik teab, kui hukatuslik võib olla holokausti dogmade kahtluse alla seadmine. Juhul muidugi, kui talle üldse võib pähe tulla, et paljuräägitud ja -kirjutatud, koolides õpetatava holokaustiga midagi kardinaalselt viltu on.
Kuna lääneriikides, eriti Saksamaal ja USA-s, käis pidev holokausti-propaganda, ei tulnud nn tavakodanikule pähegi, et nõnda palju kirjutisi, filme ja telesaateid pälvinud sündmus võib olla jultunud väljamõeldis ja võltsing, kus tegelikult Teises maailmasõjas hukkunud juutide arvu on ca 10 korda suurendatud ja nn gaasikambrid on vaid haige aju väljamõeldis. Muidugi ei suuda ma probleemi piiratud mahuga kirjutises ammendavalt avada, mistõttu soovitan huvitatuil lugeda siinkirjutaja 2006. aastal ilmunud teost: "Holokaust: XX sajandi masendavaim sionistlik vale". "Väikest valet usuvad vähesed, suurt aga paljud," nagu on öelnud ka Natsi-Saksamaa propagandaminister Joseph Goebbels.
"Juutide maailmavalitsemise aktuaalset tegelikkust võib iga arukas ja mõtlemisjulge inimene tähele panna ka suvalisest ajalehest, lugedes näiteks sellest, kuidas Saksamaa valitsus holokausti-ärimeeste järjekordse šantaaži peale Iisraelile või Ülemaailmsele Sionistlikule Kongressile järjekordsed miljardid üle kannab; kuidas kõikide poliitiliselt korrektsete riikide poliitiliselt veel korrektsemad valitsustegelased mõne Simon Wiesenthali, Elie Wieseli või Efraim Zuroffi ees lipitsevad, et täita kõik nende soovid ja anda Iisraelile välja kõik oletatavad ja tegelikud sõjakurjategijad ja represseerida antisemiitidena kõik sionistide vaenlased; kuidas suurriik Ameerika Ühendriigid annab Iisraelile igal aastal miljardeid tagastamatut finantsabi ning toetab kõiges Iisraeli poliitikat; kuidas sionistlik lobby võib antisemitismis süüdistatuna kohtu alla anda ükskõik kelle, kes kirjutab kriitiliselt ja objektiivselt judaismist ja sionismist, nii et antisionismi ametlikuks definitsiooniks on muutunud kõige laiemalt tõlgendatav "mõtlemine ja käitumine, mis ei meeldi sionistidele"; ning kuidas Eesti banaanivabariigi parlament võttis vastu otsuse tähistada koolides holokaustireligiooni püha," kirjutatakse interneti kaudu levivas kirjutises "Uus maailmakord. Kelle kasuks ja kelle juhtimisel".
End demokraatideks nimetanud poliitikud on oma holokaustitamisega rahvaste usaldust kuritarvitanud. Mõtlemisvõimelistele kodanikele ei ole mingiks uudiseks fakt, et holokaust kujutab "uue maailmakorra" sisseseadjate kaardipakis kõige kõvemat trumpi igasuguse patriotismi vastu. Näiteks tarvitses vaid Hollandi poliitikuile selgeks saada, et rahvas ei kiida heaks Euroopa Liidu liitriigiks muutuvat põhiseadust ehk Lissaboni lepet, kui peaminister Jan Peter Balkenende asus referendumi eel hollandlasi hirmutama "naasmisega Auschwitzi". ("Demokraatliku" Eesti poliitikuil sarnast muret ei olnud, kuna Eestis on 27 aasta jooksul referendumeid korraldatud vaid kahel korral!) Holokaustist on Läänes (ja meil Eestiski) kujunenud universaalne hirmutusvahend igasuguse rahvusluse vastu ja rahvuslasi demoniseerivad sõimusõnad "nats", "fašist", "neonats", peavad ajupeedistatavates kohe meelde tuletama hitlerliku genotsiidipoliitika, süütute juutide gaasitamise nn "gaasiahjudes", mis oma absurdsuses iseloomustab ajupesuks mõeldud holokausti-dogma naeruväärsust.
Ajaloohuvilisena jälgin tihti Viasati teenusena "History Channelit", kus võrreldes paari aastase ajaga on võrreldamatult rohkem hakatud näitama sõja kaotanud Natsi-Saksamaa juhti Adolf Hitlerit ja natsionaalsotsialismi "paljastavaid" saateid, kus loomulikult on tähtsal kohal koonduslaagrid. Kuigi Teisest maailmasõjast ja Hitleri (väidetavast surmast) 1945. aastal on möödunud juba üle 70 aasta, on teema ikka veel propaganda- ja ajupesukõlbulik.
Egas ilmaasjata juutide ülivõimsa mõjukusega USA-s (vt siit) saanud Teise maailmasõja mitteametlikuks sünonüümiks väljend "The Great Holocaust". Riigiks, kus holokaust oli enne neomarksistliku filosoofi Herbert Marcuse revolutsioonilise teooria kasutuselevõttu saavutanud kõige tähtsama koha avalikes aruteludes ja koguni rahvuslikus identiteedis, ei ole paradoksaalsel moel mitte Iisrael ega Saksamaa, vaid hoopis USA. Sotsioloogiliste küsitluste järgi teadsid paarkümmend aastat tagasi Ameerika koolilapsed holokaustist rohkem kui Pearl Harborist või Vietnami sõjast, rääkimata Ameerika Kodusõjast. 2001. aastal õpetati holokausti kui õppeainet 317 USA ülikoolis, keskkoolides on holokaust koguni kohustuslikuks õppeaineks. Igas suuremas Ühendriikide linnas on oma holokausti muuseum või vähemalt monument, 17 osariigis on holokausti memoriaalid.
Kuigi Ameerikas ei tapetud Teise maailmasõja ajal ainsatki juuti, on Washingtoni sionistlik lobby ülimõjukas, mis sisuliselt otsustab USA välispoliitika üle. Mistõttu kehtib sealse establishment'i hulgas tõdemus: et olla sionist, ei pea sündima juudina!
Artikkel väljendab autori isiklikke seisukohti.
Päisefoto: Scanpix