Euro on üsna ühemõtteliselt Euroopa Liidu rahvaste ja majanduste kõri kallal, kirjutab ajaloolane ja riskikonsultant F. William Engdahl. Alates aastast 2002, mil fikseeritud valuuta režiim käiku läks ning rahvusrahad tehingutest välja tõrjus, on fikseeritud vahetuskurss laastanud eurotsooni äärealasid ning soosinud samal ajal ebaproportsionaalselt Saksamaad. Tagajärjeks on tööstuse kokkukuivamine – mida pole peaaegu märgatudki – ning võimetus hakkama saada sellest tulenevate panganduskriisidega. Rahanduslikus mõttes on euro katastroof, mille üheks sisseprogrammeeritud tagajärjeks on Euroopa Liidu lagunemine.
Kes iganes mu majandusliku mõtlemisega kursis on, teab, mida ma arvan kogu sellest globaliseerumise kontseptsioonist – terminist, mis tehti populaarseks Bill Clintoni administratsiooni ajal, et võõbata glamuurseks 1994. aastal koos Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) loomisega kujunenud korporatiivne agenda. Nimelt et tegemist on fundamentaalselt destruktiivse ja moonutatud mänguga, mida mängivad umbkaudu paarsada hiiglaslikku "globaalset" tegijat. Globaliseerimine hävitab riigid, et edendada paarisaja hiiglasliku ja reguleerimata rahvusvahelise korporatsiooni huve. See põhineb tõestamata teoorial, millega tuli 18. sajandil lagedale inglasest vabakaubanduse propageerija David Ricardo. Tegemist on suhtelise eelise teooriaga (ingl. k. theory of comparative advantage), mida Washington kasutab kõrvaldamaks täielikult igasugust kaubanduslikku protektsionismi, mida riigid sooviksid rakendada – et mängida kasud kätte kõige võimsamatele "globaalsetele tegijatele", mis enamasti baseeruvad Ühendriikides.
Tänaseks takerdunud USA projekt nimega Vaikse ookeani ülene kaubanduslepe (TPP) ja Atlandi-ülene kaubandus- ja investeerimislepe (TTIP) on sisuliselt Mussolini steroididel. Paarsada kõige tugevamat korporatsiooni tõuseksid ametlikult kõrgemale riikide seadustest – kui me oleksime tõepoolest niivõrd lollid, et hääletaksime korrumpeerunud poliitikute poolt, kes sellist nonsenssi toetaksid. Siiski on vaid vähesed võtnud vaevaks lähemalt uurida, mida valuutasuveräänsuse loovutamine euro režiimi all endaga kaasa on toonud.
Iseseisvuse kollaps
Riigid, mis kuuluvad Euroopa Liitu – nagu seda täna eksitavalt nimetatakse – järgivad kontseptsiooni, mille ratifitseeris omal ajal tunduvalt väiksem arv liikmeid ehk ainult 12 (nüüd on neid 28). Tegemist oli Euroopa Majandusühendusega (tänaseks on nimetusest eemaldatud sõna "majandus" ja ametlik lühend on EÜ – toim). See Euroopa versioon gigantomaaniast sai ilmsiks, kui EÜ komisjoni juhtis prantsuse globalist ja poliitik Jacques Delors, kes eemaldas 1986. aasta veebruaris katte Ühtse Euroopa Seaduselt, nagu ta seda nimetas.
Delors tühistas teise prantslase Charles de Gaulle'i poolt paika pandud "Isamaade Euroopa" printsiibi. De Gaulle'i kontseptsioon Euroopa Majandusühendusest – tol ajal kuus riiki ehk Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia ja Beneluxi trio – oli liit, mis pidas aeg-ajalt kuue ühisturumaade peaministrite koosolekuid. Koosolekutel istusid maha valitud riigijuhid ning kujundasid poliitikaid ja võtsid vastu otsuseid. Rahvusparlamentide liikmete seast valitud assamblee vaatas ministrite sammud üle. De Gaulle võttis Brüsseli EÜ bürokraatiat kui puhtalt tehnilist administratiivset organit, mis allus riikide valitsustele. Koostöö pidi põhinema riikliku suveräänsuse "reaalsusel". Võimu haaramine üksikute EÜ rahvaste üle oli de Gaulle'i jaoks otsekui "katk ja needus" – ja õigusega. Nii nagu isikutega, on ka riikidega – autonoomia on alusväärtus ning piirid tähtsad.
Delors'i ühtsuse seadus asus kaotama Isamaade Euroopat EÜ radikaalse reformimise kaudu, silme ees destruktiivne idee, et erinevad rahvad oma erinevate ajalugude, kultuuride ja keeltega võiksid oma piirid tühistada ning muutuda USA ersatsiks, mida juhivad ülevalt alla mittevalitud Brüsseli bürokraadid. Oma olemuselt on tegemist Mussolini-stiilis korporatiivse või fašistliku visiooniga ebademokraatlikust ja mittevastutavast Euroopa bürokraatiast, mis rahvaid omavoliliselt kontrollib ning vastutab vaid korporatsioonide mõju, surve ja korruptsiooni ees.
Tegemist oli agendaga, mille arendasid välja Euroopa suurimad riigiülesed ettevõted, mille lobiorganisatsiooniks oli Euroopa töösturite ümarlaud (European Roundtable of Industrialists, ERT). Sellesse mõjukasse lobigruppi said (vaid kutsete alusel) juhtivad Euroopa rahvusvahelised ettevõtted nagu Šveitsis baseeruv Nestle, Royal Dutch Shell, BP, Vodafone, BASF, Deutsche Telekom, ThyssenKrupp, Siemens ja teised. Pole siis imestada, et ERT on Brüsselis peamine lobistaja, kes rõhub TIPP kaubanduspartnerluse vastuvõtmisele Washingtoniga.
ERT oli 1986. aastal peamisi Delors'i ühtsuse seaduse vedureid, mis sünnitaski selle frankensteinliku koletise nimega Euroopa Liit. Euroopa Liidu idee on luua ülalt alla valitsev keskne ja mittevalitud poliitiline võim, mis otsustaks Euroopa tuleviku üle ilma demokraatlike kontrollivate ja tasakaalustavate faktoriteta. Oma olemuselt oleks tegemist tõeliselt feodaalse riigiga.
Ühtse Euroopa Ühendriikide idee – milles lahustataks tuhandeaastased või veelgi vanemad rahvuslikud identiteedid – jäljed viivad 1950-ndesse. 1955. aastal toimus Lääne-Saksamaal Garmisch-Partenkirchenis Bilderbergi grupi koosolek, kus esmakordselt arutati "ühisvaluuta [loomist] ja … sellest tulenevalt ka vajadust luua poliitiline keskvalitsus" Euroopa Söe- ja Teraseühenduse kuue liikmesriigi baasil. De Gaulle koosolekul ei viibinud.
Valuutaliidu loomise projektilt tõmmati kate 1992. aastal Hollandi linnas Maastrichtis toimunud EÜ konverentsil, pärast Saksamaa taasühinemist. Prantsusmaa ja Itaalia, keda toetas Margaret Thatcheri Britannia, surusid selle Saksamaa kahtlustele ja kõhklustele vaatamata läbi, et "kontrollida ühinenud Saksamaa väge." Briti tooride meedia hädaldas Saksamaa kui tärkava "Neljanda Reichi" pärast, mis vallutab Euroopa mitte sõjaliselt, vaid majanduslikult. Irooniliselt on täpselt nii tänu tänastele euro struktuuridele läinudki. Euro tõttu domineerib Saksamaa majanduslikult kõiki 19 euroala liiget.
Maastrichti leppega ette nähtud Euroopa valuutaliidu (European Monetary Union, EMU) loomise juures on problemaatiline, et ühisraha ja "sõltumatu" Euroopa Keskpank käivitati ilma, et nad oleksid seotud ühtse poliitilise üksusega, tõeliste Euroopa Ühendriikidega. Euro ja Euroopa Keskpank on riikideülesed moodustised, mis ei vastuta mitte kellegi ees. Tegu tehti ära ilma ehtsa orgaanilise poliitilise liiduta, nagu siis, kui 13 (osa)riiki, kus kõneldi sedasama inglise keelt ning mis üheskoos pidasid maha sõja sõltumatuse saavutamiseks Suurbritanniast, koostasid ja võtsid vastu Ameerika Ühendriikide põhiseaduse. Aastal 1788 leppisid 13 riigi delegaadid kokku, et luuakse vabariiklik valitsus, mis põhineb kõigi 13 osariigi esindatusel, järgides seejuures seadusandliku, kohtu- ja täidesaatva võimu lahusust. Euroopa valuutaliiduga on teisiti.
Euroopa Liidu bürokraadid on leiutanud selle ebakõla kirjeldamiseks – et Euroopa Keskpanga mittevalitud ametnikud kontrollivad nn eurotsooni 19 liikmesriigi 340 miljoni kodaniku majanduslikku saatust – nunnu termini: "demokraatia defitsiit". Pärast 2008. aasta finants- ja panganduskriisi ning mittesuveräänse Euroopa Keskpanga tekkimist on nimetatud defitsiit kasvanud hiigelsuureks.
Tööstuse kollaps
Euro kui ühisraha loomine aastal 1992 on surunud seda kasutavad riigid majanduslikku hullusärki. Ühisvaluuta väärtust ei saa muuta, turgutamaks riigi eksporti majandussurutiste ajal (nagu 2008. aastal sai kogetud). Tulemuseks on, et eurotsooni suurim tööstusriik Saksamaa on stabiilsest eurost kasu saanud, sel ajal kui Euroopa Liidu perifeeria nõrgemad riigid, nende hulgas tähelepanuväärselt ka Prantsusmaa, on kannatanud euro jäiga kursi katastroofiliste tagajärgede all.
Oma värskes raportis juhtis Hollandi mõttekoda Gefira Foundation tähelepanu sellele, et Prantsuse majandus on alates euro kasutuselevõtust saadik kärbunud. "See (Prantsuse majandus – toim) ei olnud võimeline taastuma ei 2001. ega 2008. aasta kriisidest, kuna euro – valuuta, mis on tugevam, kui oleks Prantsuse frank – on muutunud Prantsuse majandusele koormaks. Ujuv valuutakurss toimib kui majanduse tugevuse indikaator, samuti kui selle automaatne stabilisaator. Nõrgem valuuta aitab kriisi ajal konkurentsivõimet tagasi saada, tugevam valuuta toetab aga välismaiste kaupade tarbimist."
Uuringus tuuakse välja, et Euroopa Keskpank tekitas euro, mis oli teiste suuremate valuutade suhtes liiga kallis, et võimaldada Prantsusmaal 2001. aasta kiiluvees eksporditaset säilitada. Euro on toonud kaasa impordi kasvu Prantsusmaale ning kuna Prantsusmaal vahetuskursi paindlikkus puudub, "ei suutnud [nende majandus] pärast 2001. aasta kriisi saavutada taas rahvusvahelist konkurentsivõimet maailmaturul, mistõttu on nende majandus sellest ajast peale vaikselt surnud." Nad kaotasid majandust stabiliseeriva vahendi – ujuva vahetuskursi.
Eurostati andmetel moodustab tööstus täna 14,1 protsenti Prantsusmaa kogulisandväärtusest. Aastal 1995 oli vastav näitaja 19,2 protsenti. Saksamaa protsent on 25.9. Kõige vapustavam on olnud Prantsusmaa kunagi elujõulise autotööstuse kokkuvarisemine. Vaatamata sellele, et maailma autotootmine ajavahemikus 1997–2015 sisuliselt kahekordistus (53 miljoni auto juurest 90 miljonile aastas) ning Saksa autotoodang kasvas 20 protsenti ehk 5 miljonilt 6 miljoni peale, on Prantsuse autotoodangust alates eurole üleminekust aastal 2002 praktiliselt pool ära kukkunud – ligi 4 miljoni asemel toodetakse alla 2 miljoni auto aastas.
Bail-in ehk hoiuste konfiskeerimine
Seesama euro-hullusärk välistab ka põdurate pankade tõsiseltvõetava ümberkorraldamise kogu euroalas pärast 2008. aasta kriisi. Tänu riigiülese ja mittesuveräänse Euroopa Keskpanga loomisele on euroala liikmesriikidel võimatu lahendada oma pangandusprobleeme, mis 2008. aastale eelnenud liialdustega tekitati. Hea näide sellest on Itaalia juhtum, kes soovis riigiabiga päästa oma suuruselt kolmanda panga Monte dei Paschi. Kuigi drakoonilised koondamised ja kontorite sulgemised on paanikat hetkel leevendanud, keeldus Brüssel lubamast Itaalia riigil panka 5 miljardi dollariga päästa, vaid nõuab, et asutus kasutaks Euroopa Liidu uut pangandusseadust nimega "bail-in" (väljastpoolt päästmise bailout vastand – toim). Kuigi nad ei julge hetkel veel Itaalias bail-in'i käiku lasta, on see Euroopa Liidu seadus ning mittevalitud eurogrupp eelistab järgmise panganduskriisi korral kindlasti just seda instrumenti.
Kuigi bail-in kõlab kenamini kui maksumaksjate rahaga teostatav bailout, eeldab see tegelikult hoiustajatelt nende hoiuste röövimist "päästmaks" läbikukkunud panka, kui mittevalitud eurogrupp otsustab, et hoiused tuleb käiku lasta, sest panga võlakirjade ja aktsiate omanikud ja kreeditorid ei ole suutnud kahjumeid katta. Aastal 2013 läks niisugune bail-in konfiskeerimine Euroopa Liidus käiku Küprose pankades. Hoiustajad, kel oli pangas üle 100 000 euro, kaotasid (sõltuvalt pangast – toim) kas 40 või 60 protsenti oma rahast.
Kui sa hoiad oma raha näiteks Deutsche Bankis ning selle aktsiad kukuvad, kohtuasjad seavad asutuse jätkamise kahtluse alla ning Saksa valitsus välistab sellise asja nagu bailout ja jätab õhku variandi bail-in, võite kindlad olla, et kõik üle 100 000 eurose kontoseisuga kliendid hakkavad teiste pankade poole kiikama ja ajavad Deutsche Banki jaoks kriisi veelgi hullemaks. Ning siis oleksid haavatavad juba ka kõik ülejäänud hoiustajad, nagu eurogrupp Küprose pankade puhul hakatuseks ka ette pani.
Rahanduse suveräänsus tuleb loovutada
Euro ning eurogrupi ja Euroopa Keskpanga all ei ole otsused enam suveräänsed, vaid tsentraalsed. Neid langetavad ebademokraatlikult määratud ebaisikulised bürokraadid nagu eurogrupi president, Hollandi rahandusminister Jeroen Dijsselbloem. Küprose pangakriisi päevil pani Dijsselbloem ette konfiskeerida kogu hoiustajate raha, oli seda siis palju või vähe, et aga pangad rekapitaliseeritud saaksid. Viimasel minutil sunniti ta taganema, kuid sellest on näha, mis eesootava Euroopa Liidu pangakriisi puhul võimalik on – kriisi puhul, mis on vigase euro ja fataalselt vildaka Euroopa Keskpanga poolt juba sisse programmeeritud.
Lähtuvalt praegustest euroala reeglitest, mis jõustusid 2016. aasta jaanuaris, on Euroopa Liidu liikmesriikide valitsustel keelatud oma pankasid maksumaksjate rahaga päästa. Seega välistatakse pankade likviidsusprobleemide korrakohane (ja korralik) lahendamine, kuniks on juba liiga hilja. Nagu kõik Euroopa Liidu valitsused, on pankade nn seespoolt päästmise seadused vastu võtnud ka Saksamaa. Uued bail-in reeglid tulenevad bürokraatlikust direktiivist, mille on koostanud mittevalitud ja anonüümsed Euroopa Komisjoni bürokraadid. Direktiivi täpne nimi on "Pankade maksevõime taastamise ja solveerimise direktiiv" (Bank Recovery and Resolution Directive, BRRD).
Kui Rootsi pangad 1992. aastal kinnisvaramulli lõhkemise tõttu maksevõimetuks muutusid, sekkus riik halva/hea panga päästeplaaniga Securum. Pankrotis pangad ajutiselt riigistati. Miljardite väärtuses hapusid kinnisvaralaene paigutati nn halba panka ehk riigifirmasse nimega Securum. Riskisõltlastest pangadirektorid vallandati. Riigistatud pankadel, millest olid eraldatud hapud laenud, lubati riigi kontrolli all laenuandmist jätkata ning tagasi kasumisse jõuda, enne kui nad majanduse paranedes taaserastati. Koormaks muutunud kinnisvara muutus aastatega tänu majanduse kosumisele taas tulusaks. Viis aastat hiljem müüs riik varad kokkuvõttes netokasumiga maha ning võis Securumi likvideerida. Maksumaksjaid ei koormatud.
Euroopa Keskpank välistab pankade solveerimise
Nüüd, mil Euroopa Liit seisab silmitsi peatse pankade maksevõimetuste raundiga ning uute kapitalikriisidega peavad pistma rinda sellised pangad nagu Deutsche Bank, Commerzbank ja veel mitmed suured euroala pangad, ei ole paindlikku pankade riigistamise või maksumaksjate kasutamise võimalust olemas, sest Euroopa Liidul puudub tsentraalne maksukogumise võime. Uued ja kohalike olukordadega kohandatud riiklikud pangareeglid on välistatud. Meetmed, millega põduratele pankadele armuaega anda, on samuti välistatud – ei tohi lubada ajutist moratooriumi tagatiste äravõtmistele laenude katteks, kui inimesed maksetega graafikust maha jäävad; riiklikku elektrooniliste maksete süsteemi kommertspankadele kasutamiseks rentida ei tohi.
Eurotsoonil pole tsentraalset eelarvevalitsust ning seetõttu ei ole selliseid lahendusi võimalik rakendada. Pangandussüsteemi probleeme lahendavad ainult rahapoliitika võimukandjad ning seda tehakse Euroopa Keskpanga hullumeelse negatiivsete intresside poliitikaga, nn kvantitatiivse leevendusega (Euroopa Keskpank ostab lõputult ja miljardite kaupa ebakindlaid riigi- ja ettevõtete võlakirju ning selle käigus muutuvad maksevõimetuks kindlustusfirmad ja pensionifondid).
Kusjuures vastus ei ole kindlasti mitte see, mida pakuvad kleptokraat George Soros ja teised: anda mittevalitud Brüsseli superriigile tsentraalne eelarveline meelevald väljastada Brüsseli eurovõlakirju. Ainus võimalik lahendus – kui jätta esialgu kõrvale variant hävitada järgmise Euroopa pankade maksevõimetuse kriisiga terve euroala majandused – oleks lammutada laiali see frankensteinlik koletis nimega Euroopa valuutaliit koos oma Euroopa Keskpanga ja ühisrahaga.
19-liikmelise euroala liikmesriigid ei moodusta ega ole iial moodustanud seda, mida majandusteadlased "optimaalseks valuutapiirkonnaks" nimetavad. Kreeka või Itaalia või isegi Prantsusmaa majandusprobleemid on üüratult erinevad Saksamaa või Portugali või Hispaania omadest.
Enne oma surma aastal 1997 ütles üks mulle kõige vastumeelsemaid majandusteadlasi, Milton Friedman, et "Euroopa on näide ühisvaluuta jaoks ebasoodsast piirkonnast. Ta koosneb erinevatest rahvastest, mis räägivad eri keeli, millel on erinevad kombed ja mille kodanikud on tunduvalt lojaalsemad ja ustavamad omaenda maadele kui ühisturule või Euroopa ideele." Selles, tuleb tunnistada, oli tal õigus. Ja tänaseks on see veelgi enam tõsi. Euro ja Euroopa Keskpank mõrvavad Euroopat sama efektiivselt kui Teine maailmasõda. Ainult ilma pommide ja varemeteta.