Euroopa Liidu ülemkomissar päästeplaani esitlemas 27.05.2020. Foto: Scanpix

Ilmselt kunagi varem ei ole Euroopa Liidu komissarid üritanud nii süüdimatult inimeste häda ja viletsust ära kasutades omale liikmesriikide suveräänsuse arvelt võimu juurde krabada kui vastselt avalikustatud koroonapandeemia järgse 750 miljardi eurose majanduse “päästeplaaniga.”

Kui Saksamaa kantsler Angela Merkel ja Prantsusmaa president Emmanuel Macron avalikustasid 18. mail koroonaviiruse-järgse Euroopa majanduse päästeplaani, oli selle sisu paljude jaoks pehmelt öeldes ootamatu.

Saksamaa valitsus on seni suurte abiprogrammide suhtes olnud kahtleval seisukohal ja seda eriti juhul, kui selliste skeemidega ei kaasne abisaajate vastutust. Ometigi nõustus Saksamaa kantsler Merkel seekord poole triljoni euro suuruse päästekassa loomisega, mida rahastataks laenurahast ja mida hakkaks tagasi maksma kõik Euroopa Liidu liikmesriigid üheskoos.

27. mail esitas Euroopa Komisjon Merkeli-Macroni plaanile lisaks enda Euroopa Liidu majanduse päästekassa nägemuse. Euroopa Komisjoni ülemkomissar Ursula von der Leyen tunneb ilmselt, et ta on “suurest mängust kõrvale jäänud” ja otsustas, et käes on aeg oma jõudu ning tarkust näidata. Ülemkomissari ettepanek ei räägi enam poolest triljonist, vaid 750 miljardist eurost. See raha on välja mõeldud lisaks EL-i seitsmeaastasele 1,1 triljoni euro suurusele eelarvele ja käimasolevatele laenu- ning rahatrükiprogrammidele. See raha on kavas laenata ja laenuvõtjaks on mitte liikmesriigid vaid “suurepärase krediidireitinguga” Euroopa Liit ise. Komisjoni laenukavas on tagasimakseperiood määratud aastatesse 2028–2058, ehk tänase vastutustundetu pandeemia- ja rahapoliitika peaksid kinni maksma tulevased põlved.

Algse Merkeli-Macroni abikavaga käis kaasas küsimus, kas raha antakse abivajajatele toetustena või laenudena. Kuna tegemist on “koroonakassaga,” siis kõige rohkem saavad sellest osa riigid, mis on viirusega kõige hullemini pihta saanud, ehk Itaalia ja Hispaania. Itaaliale on ette nähtud 173 miljardit eurot ja Hispaaniale 140 miljardit.

Rõhudes “Euroopa solidaarsusele” väidavad itaallased, hispaanlased ja prantslased, et nemad ise ei suudaks oma majanduste päästmiseks vaja minevat raha tagasi maksta. Kuna nimetatud riigid on ennast juba eelnevalt katki laenanud, siis jagatakse suurem osa laenuga rajatud koroonakassa rahast laiali toetustena.

Kuid Komisjon pole rahul ainult laenamisega, selle juurde käib ka rahvusriikide arvelt oma võimu suurendamine, elik laenuvankrisse on sokutatud ka Euroopa Liidu suurem föderaliseerimine. Euroopa Komisjon väidab, et nad on leidnud koroonakassa raha tagasi maksmiseks jube ägeda lahenduse. Euroopa Liidu algusaastatest peale on Brüsseli eurokraadid näinud vaeva “oma raha” saamisega, ehk soovinud kehtestada nõndanimetatud “Euroopa makse.” Senini on liikmesriigid sellised plaanid, kui need on kuskilt nina välja pistnud, kohe laiaks astunud, sest kui EL hakkab makse koguma, siis ei jää liikmesriikide järelejäänud vähesest suveräänsusest enam suurt midagi alles. Kui Brüsseli eurokraatidele on kord antud voli mõnda maksu koguda, siis kas tõesti keegi arvab, et nad piirduvad ainult mõne maksuga?

Komisjon on koroonakassa raha tagasi maksmiseks välja mõelnud neli uut maksu. Heitmekaubanduse süsteemi laiendamine peaks aastas sisse tooma kümme miljardit eurot. Euroopa Liidu piiridel kogutav nõndanimetatud süsinikulekkemaks (maks keskkonnamahukatelt toodetelt) peaks sisse tooma 14 miljardit eurot. Kavas on kehtestada üleeuroopaline ilmavõrguteenuste digimaks. Viimane, ilmselt kõige “suurejoonelisem,” kava on maksustada “ettevõtteid, kes teenivad ühel turul suuri kasumeid,” ehk edukaid ettevõtteid.

Mainitud kavas on ohjeldamatult vastuolusid. Hetkel näiteks päästavad Euroopa Liidu riikide valitsused lennuettevõtteid, kuid eurokomissarid kavatsevad suurendada heitmekaubanduse laiendamise kaudu lennuettevõtete maksukoormust. Euroopa Liit tahab Euroopa tööstusstrateegia kaudu luua uusi “Euroopa tšempionitest” edukaid suurettevõtteid, kuid kavatseb kehtestada sellistele ettevõtetele suuremad maksud. Euroopa Liit tahab aidata ettevõtetel ja tarbijatel koroonaviiruse majanduslikest kahjudest üle saada, kuid kavatseb teha kõigi elu keerulisemaks uue digimaksuga.

See on kohutavalt küüniline, kuidas eurokraatidest “rohkem Euroopa Liitu” föderaliseerijad üritavad nüüd inimeste häda ja viletsust ettekäändeks tuues, kuulutades “solidaarsust” ning “Euroopa ühist projekti,” liikmesriikidelt olulise osa nende allesjäänud suveräänsusest ära võtta. Euroopa Komisjoni koroonakassa “omavahendid” on selle erinevate “põnevate” rahastamislahenduste jäämäe tipp.

Kui mõelda natukene viidatud “Euroopa Liidu oma raha” ehk uute “Euroopa maksude” peale, siis tekib samuti ohjeldamatult küsimusi. Kas neid makse hakkavad koguma liikmesriikide maksuametid või luuakse Euroopa Liidu maksuamet? Esimesel juhul – kui palju saavad olema uute maksude kogumise üldkulud ja kuidas näeks välja olukord, et “me nüüd mõtlesime välja neli uut maksu, teie hakake neid koguma.” Uute maksude jaoks on vaja seadusandlikku alust, mida peavad parlamendid-valitsused hakkama välja mõtlema. Kui läheb käiku teine, Euroopa Maksuameti variant, siis kus kohas need maksuametnikud “istuma” hakkavad? Mitte selles mõttes, et kus saab asuma EL-i maksuameti peakontor, vaid kus selle ametnikud hakkavad makse kokku koguma? Kas igasse liikmesriiki asutatakse EL-i maksuameti harukontor? Kes hakkab nende käske ja ettekirjutusi jõustama? Jne, jne, jne.

Nimetatud näite viisil natukene süvitsi minnes ütleb kaine mõistus, et proua ülemkomissar ajab pehmelt öeldes väga rabedat asja. Need on küsimused, mis nõuavad aluslepingute “lahti võtmist” ja vähemalt mõnes liikmesriigis vastavaid rahvahääletusi.

Jätkates euroülemkomissari “toredate mõtetega”: eurokomissariaadi arust on koroonapandeemia järgse Euroopa Liidu majanduse keskseks tugitalaks “uus roheline kurss,” millega iga komissariaadi jaotatav sent seotakse rohemajandusele üleminekuga. Kui ühelt poolt on raha saamise tingimuseks nõndanimetatud “roheliste” eesmärkide täideviimine, siis teisalt näiteks ei nõuta, et raha saajad seaksid korda oma rahandus- ja majanduspoliitika. Hakkaksid näiteks täitma Maastrichti kriteeriumeid ja nii edasi. Euroopa Liit tahab premeerida halvasti käitumist ja karistada korralik olemist, tõmmates sealjuures kõigile – nii headele kui halbadele “poistele ja tüdrukutele” – pähe maailmarevolutsiooni ambitsioonidega suure rohelise koti. Mainimata sealjuures, et suuruselt teise abivajaja Hispaania vasakvalitsus kiitis reedel 29. mail heaks kava, millega hakatakse 2,3 miljonile inimesele maksma 462 euro suurust igakuist sissetulekut.

Tänaseks pole õnneks veel midagi kokku lepitud. Mitmed liikmesriigid – näiteks Austria, Taani, Rootsi ja Soome – on plaani suhtes skeptilised. Samamoodi on küsitav, kuidas EL-i ühistele laenudele vaatavad Visegrádi riigid. Ungari peaminister Viktor Orbán on koroonakassa kava nimetanud “absurdseks ja perversseks.”

Ülemkomissar Leyeni plaan on viimane asi, mida Euroopa Liit täna vajab. Nii, nagu suur riik lämmatab normaalse majanduse, peab Euroopa Liit, kui see alles jääda tahab, ennast vähemalt mõned korrad väiksemaks lõikama. Nii, nagu ühe riigi majanduse õide puhumiseks on vaja vähem regulatsioone, vähem makse, suuremaid isiku- ja ettevõtlusvabadusi, rohkem innovatsiooni, lühidalt – senisest kordades voolujoonelisemat majandust –, pole meile vaja lõvi, vaid hiirekese mõõtu Euroopa Liitu. Paraku on Euroopa Liit tänaseni oma direktiivide ja regulatsioonidega tegelenud ainult “kruvide kinni keeramisega.” Mis on selle savijalgadesse juba tekitanud ühe väga suure Brexiti mõõtu mõra, kuid mis pole paraku tänaseni eurokraatidele aru pähe toonud.

Lõpetuseks kontekstina ülevaade täna Euroopa Liidu liikmesriikide kasutuses olevast rahast, millele koroonakassa 750 miljardit tahetakse juurde laenata:

EL 7a eelarve €1,1trn
EIB €800mld
EFSI €500mld
ESM €500mld
PSPP €2,6trn
PEPP €750mld
CRII €37mld (see raha tuleb EL eelarvest)
SURE päästekassa €100mld

Arvamusartiklis on kasutatud CapX portaalis ilmunud Kai Weissi arvamusloo andmeid.