Koos Hiina viiruse tunneli lõpust paistva esimese valgusega hakkavad mõtted koonduma koos sellega saabunud majanduskriisile ja kuidas sellest võimalikult ruttu üle saada, mõtiskleb Karol Kallas.
Oma pimedatest koobastest on välja ronimas kliimaaktivistidki ja eesotsas Euroopa Komisjoni presidendi Ursula von der Leyeniga on taas käima tõmmatud "maailma päästab uus roheline kurss (või rohelepe)" saag.
Argumendid liiguvad mööda rada, et taastuvad energiaallikad on odavad ja aina odavamaks lähevad ning selle tõttu tuleb ehitada tuule- ja päikeseparke nii kiiresti kui vähegi võimalik. Selliste väidete tõestuseks tuuakse rahvuvahelise roheenergiatööstuse esinduskogu IRENA (International Renewable Energy Agency) uuringute tüüpi propaganda, milles väidetakse, et ÜRO Agenda 2030–s ette nähtud Hea Uus Ilm muidu ei saabu, kui kohe ja kiiresti rohelist elektrit tegema ei hakata.
IRENA kurvastuseks näitavad mitte-IRENA uuringud siiski, et näiteks avameretuuleparkide – mida parasvöötmes peetakse üheks asjalikematest roheenergialahendustest – toodang maksab vaatamata suurtele lubadustele jätkuvalt kordades rohkem kui konkureerivate energiaallikate oma. Rääkimata asjaolust, et tuuleparkide energiatootmise tasakaalustamiseks on vaja kiiresti käivituvaid lisaelektrijaamu, milleks tänase tehnoloogilise taseme juures sobivad ainult gaasielektrijaamad. Nii Eestis kui suures osas Euroopast tuleb maagaas Venemaalt, millest saadud raha eest ehitab Vladimir Putin tanke ja sõjalennukeid. Eesti suguse pisikese piiririigi jaoks on Venemaa militariseerimise kinnimaksmine äärmiselt suur kaasnev kulu.
Samamoodi tuleb tõdeda, et kogu taastuvenergia tehnoloogia pole paraku veel nii küps, et me saaks ainult sellele üle minna. Nii päikeseenergia, kui igasuguste vee ja tuule elektriks tegemise lahendused. Alustades juba mainitud ebaühtlasest voolutootmisest ja roheelktri tootmisvahendite valmistamisega kaasnevast keskkonnakoormast, kuni lõpetades päikesepaneelide ja tuulegeneraatorite 25- aastase elutsükli ning selle lõpu haldamisega. Materjalid, millest näiteks tuuleturbiine tehakse – betoon, teras, süsinikkiud, haruldased muldmetallid jne – on kõike muud kui keskkonnasõbralikud. Haldamiskulud on midagi, mis muutuvad iga aastaga ainult kõrgemaks. Kui käitlemisperiood ükskord läbi saab, siis täna ei osata väljaveninud tuuleturbiinilabade ja materjalidega teha suurt muud kui need kuhugi maha matta või ehitada laste mänguväljakuid.
Põhjenduseks, miks hirmus kohe on vaja taastuvale energiale üle minna, tuuakse lisaks kliimaapokalüpsisele ka naftatipu laadsed teooriad. Ühtepidi kaasneb naftamajandusega palju sellist, mis pole mitte kuidagi tore, kuid teiselt poolt täna ilma nafta või muude fossiilkütusteta väga ei osata. Korrates: muu tehnoloogia pole lihtsalt valmis. Või kui arvestada viimase aja naftaturu ektsesse, siis pole nafta ja gaasi pakkumine olnud kunagi nii suur ja selle hind nii odav. Taastuvenergia tehnoloogia poolikuse argumenti korrates, siis peab selle tootmist alati katma mõni fossiilkütusel töötav elektrijaam. Ehk kui jaanuaritormide ajal võivad avamere tuulepargid mõnel päeval ära toita terve Taani riigi, siis vaiksetel juuli- ja augustikuudel tuleb naabritelt kas söe- või tuumaelektrit sisse osta.
Lisaks on päris suur osa taastuvenergia kuludest "ühiskonnastatud" ehk peidetud. Iga päikesepaneeli ja tuuleturbini juurde tuleb ehitada elektri ülekandesüsteemid ja nende haldamine on lõpuks päris suur kulu, mille maksab kinni tarbija. Rääkimata lihtsalt pahatahtlikkusest, kus oma aja ära elanud või ebaõnnestunud päikesejaamade ja tuuleparkide ärakoristamine jäetakse ühiskonna kanda.
"Roheline elekter" on tänaseni kindel lahendus, kuidas elekter kallimaks teha, mis omakorda teeb kogu majanduse konkurentsivõimetumaks.
ÜRO ja Euroopa Liidu vasakfanaatikute igasuguseid "rohelise diili" ja "Agenda 2030" plaane vaadates jääb paratamatult mulje, et tegemist on kommunistide vandenõuga läänemaailma vastu. Miks peavad Euroopa Liit ja Põhja-Ameerika ennast oma kätega mingeid Pariisi kliimaleppeid järgides põhja laskma, samas kui Hiina sugused totalitaarsed dikatuuririigid võivad oma imeodava söeelelktri otsas teha "värvilisest plastmassist mänguasju" nii palju kui pähe tuleb?
Hulk tarku inimesi leiab, et edaspidi tuleb meil teha võimalikult palju vajaminevaid asju ise oma kodumaal. Ehk üpris varsti võib juhtuda, et "maailma vabrikuks" olnud Hiina Rahvavabariik peatselt enam ei ole seda. Selleks, et tootmise kojutoomise üleminek oleks võimalikult valutu, on meil vaja võimalikult vähe kallist rohelist elektrit.
Või teistpidi: mitte keegi ei arva, et elektri jaoks tuleb võimalikult kiiresti ahju ajada kõik, mis maa seest ja metsast kätte saadakse. Üksikisiku ja riigi energiatarvet tuleb vähendada. Elu tuleb korraldada viisil, et võimalikult palju "asju" saaks aetud kas jala käies või jalgrattaga sõites. Inimeste elamised võiksid olla rajatud viisil, et need oleksid võimalikult iseseisvad, ehk ei sõltuks kõiges sadade-tuhandete kilomeetriteni ulatuvatest tehnovõrkudest. Kui "roheline" elekter nõuab uusi tehnoloogiaid, siis väga palju ja väga keskkonnasõbralikke lahendusi on välja mõelnud juba meie esivanemad. Keegi ei ole rohelise elektri ja -majanduse kui sellise vastu. Murekoht on selles, et tänase tehnoloogilise taseme juures on selle lubadused suuresti pettus. Nagu kipub olema ka kogu ÜRO ja Euroopa Liidu üles köetud kliimapaanika.
Elik pisut lennukama mõttekaarega rohelise energia fanatismi hinnates: roheline elekter, roheline diil, roheline uus kurss, "maailm läheb kohe väga katki" on täna paraku progressiivse maailmarevolutsiooni ihalejate jutupunktid, mille eesmärgiks on üksikisiku vabadusi hindava lääneilma põrmustamine ja selle endale allutamine. Nagu alati tuleb selleks, et saaks ehitada uut ja ilusat maailma, vanal maailmal juhe võimalikult kiiresti, kuludest ja inimohvritest hoolimata, seinast välja tõmmata. Globalistliku, selle uuemal kujul roheliseks värvitud, maailmarevolutsiooni idee ei ole surnud! See elab progressistliku ÜRO kabali, Hiina ja Kagu-Aasia kommunistide ning eurokraatide südames tänaseni edasi.