Tuumapommi katsetus Bikini atollil. Foto: Hippopx

Kui Eesti olulise mõttekoja juht kargab kümne küüne ja hammastega totalitaarse Hiina režiimi kallale, siis on aeg tõdeda, et “keegi kuskil” on otsustanud “paradigmasid nihutada”, vahendab Karol Kallas. 

Rahvusvahelise kaitseuuringute keskuse (RKK) direktor Sven Sakkov üllitas 17. aprilli Postimehes arvamusloo “Hiina on maailmale võlgu. Triljoneid.” Eesti mõttekojad on üldiselt “vaoshoitud” ja nende tüüpiliseks esindajaks on RKK allharu Eesti Välispoliitika Instituudi juht Kristi Raik. Mõttekodade analüütikute jutt on 99,9999% juhtudest nii ümmarguselt nomenklatuurne ja kellegi poolt paika pandud ässnarratiivide (master narrative) meelne, et … see kordab nii läbinämmutatud teemasid-mõtteid, kellele-millele pole tavajuhul mõtet tähelepanu pöörata.

Senini on Eesti nomenklatuur – kui äkilisem EKRE välja arvata – olnud Hiina osas vaoshoitud. Kas keegi mäletab, millal mõni tähtsam poliitiline nina Dalai Laama ja Hiina Vabariigi (mitte Rahvavabariigi) nimed viimati suhu võttis? Või kuidas alles veebruaris toimus piinlik vahejuhtum Tartu Ülikoolis ühe Hiina julgeolekuasutustega seotud tehnoloogiaettevõtte teemalise artikliga.

Millisel taustal on Eesti kui mitte kõige, siis ühe olulisema mõttekoja juhi kurjustamine Hiinaga üpris tähelepanuväärne. Sakkovi eelnevad väljaütlemised on temast jätnud mulje kui “normaalsest” progressiivist. Samas tema arvamuse pealkirjas sõnastatud mõte “Hiina on maailmale [koroonaviiruse pandeemia vallapäästmise eest] võlgu triljoneid” on puhas Ameerika Ühendriikide konservatiivide jutupunkt, mis hakkas teisel pool Lompi levima mõned nädalad tagasi ja millest räägitakse järjest kõvema häälega kogu maailmas. Konservatiivide oma selles mõttes, et USA Demokraadid ja peavoolumeedia tegelevad Ameerika Ühendriikides tänaseni Hiina vastase “rassimi” lämmatamisega ning koroonaviiruse pandeemias on nende arust jätkuvalt süüdi Donald Trump.

Maailmas hakkas Hiinalt kahjude väljanõudmise mõte laiemalt levima, kui Londoni konservatiivne mõttekoda Henry Jackson Society tuli 5. aprillil välja uuringuga, milles leitakse, et Hiina on koroonaviiruse pandeemiaga rikkunud rahvusvahelisi terviselepinguid ja selle tõttu on ainuüksi G7 riikidele võlgu ümmarguselt 3,7 triljonit naelsterlingit (4,25 trln €).

Euroopa Komisjoni konkurentsikomissar Margrethe Vestager leidis 12. aprillil Financial Timesile antud intervjuus, et Euroopa Liit peab kaitsma oma ettevõtteid hiinlaste vaenuliku ülevõtmise eest. Mis on samuti erakordne, kuna Hiinat nii otse nii kõrgel tasemel ohuks nimetanud pole Euroopa Liidu komissaridest ametisoleku ajal mitte keegi ja Hiina Vabariigiga Komisjonil ametlikke suhteid ei ole.

Sakkov leiab oma arvamusloos, et pandeemia “peaks lõpetama Lääne sõltuvuse Hiinast.” Ta nendib, et kui Hiina oleks probleemi selle alguses tunnistanud, oleks täna meil pandeemiamuresid 95% võrra vähem. “Kui Hiina oleks demokraatlik sõnavabadusega riik, olekski selle moodsa katku levik arvatavasti vaid Wuhani turukauplejatega piirdunud,” leiab Sakkov viidates Southamptoni ülikooli uuringule.

Senise praktikaga ja Eesti valitsusega vastuvoolu kurjustab RKK juht ka Maailma Terviseorganisatsiooniga, et see oli “üleilmse kriisi alguskuude jooksul põhiliselt Hiina Rahvavabariigi hääletoru rollis” ning kuulutas pandeemia välja alles märtsi keskel, kui “Wuhani viirus” oli jõudnud juba 114 riiki. Osutada tuleb siinkohal lausa donaldtrumpilikule sõnakasutusele “Wuhani viirus”, mis on nii kõrge mõttekodalase suus poliitliselt äärmiselt ebakorrektne – vähemalt veel hiljuti oleks olnud – ja tavaliselt sedasi ei “eksita”.

Sakkovi seisukoht “esimees Xi kasulikud idioodid Euroopas ja Põhja-Ameerikas imetlevad HRV efektiivsust viirusega toime tulemisel. Paraku on see tõdemus lihtsalt vale. Vale, mida Peking soovib, et me usuksime. Tegelikkus on täpselt vastupidine – Kaug-Ida demokraatiad Lõuna-Korea, Taiwan, Jaapan ja mööndustega (demokraatia osas) Hongkong on viirusevastase võitluse tõhususega silma paistnud. See, kelle vastus pandeemiale kõige ebaefektiivsem oli, on HRV,” oleks veel mõni nädal tagasi oma pöörasusega sobinud “korralike” inimeste arvates mõne paremäärmuslasest vandenõuteoreetiku, mitte austusväärse mõttekodalase suhu.

Samamoodi kuulus ZeroHedge’i laadis “vandenõuteoreetikute” maailma veel hiljuti Sakkovi väide, et “teine võimalik koht, kust see viirus inimestevahelisse ringlusse läks, on Wuhani Viroloogiainstituut, mille laboris aastaid nahkhiirte koroonaviiruseid on uuritud.”

ZeroHedge sai 3. veebruaril jäädava Twitteri keelu, kuna avaldas “koroonaviiruse konspiratsiooniteooria”, et viirus pääses valla Wuhani laborist. Käesoleval nädalal üllitas USA Välisministeerium uuringu, milles kurdavad, et Hiina tegeleb peale salajaste tuumakatsetuste veel bioteadusega, mida saab ära kasutada biorelvadena.

Sakkov üritab mõõta pandeemia hinda ja arvestades, et kui 80 triljoni euro suurune maailmamajandus kukub pandeemia tõttu ümmarguselt 20%, siis on selle hind – ilma Hiina enda majanduslanguse osata – 13,4 triljonit eurot. Kui eelmine võrreldav majanduslangus viis natside võidukäiguni ja maailmasõjani, siis seekordne suur depressioon tuleb koos tuumarelvadega, hoiatab ta.

Lõpetuseks leiab RKK juht, et kui Lääs ei haagi oma majandust Hiina kommunistide tarneahelate – ja kommunikatsioonitehnoloogiate – küljest lahti, siis on meil peatselt tagasi Nõukogude Liidu sarnane riigikord. Seekord ainult värvilisest plastmassist mänguasjadega.

Miks Sakkovi jutule võiks seekord tähelepanu pöörata? Kui suur hulk ametlikke “kanaleid” hakkab ühel hetkel rääkima senisele täiesti vastupidist juttu – selline Hiinaga kurjustamine on märkimisväärne kursimuutus – siis “kuskil keegi on midagi kokku leppinud”. Riigi raha otsas tegutsevad mõttekojadki pole enamasti niivõrd millegi välja mõtlejad või uurijad, vaid neis tegeletakse liigagi tihti kahtlastele ideoloogilistele seisukohtadele (“väike ja avatud riik” jne) põhjenduste otsimisega. Hiinaga kurjustamine on muidugi samm õiges suunas, aga mis sellega veel kaasas käib? Milleks seda tehakse? Mis meid ähvardab? Loodetavasti mitte tuumasõda, aga … ?

Küll võiks aga kõik, kellel on Hiinaga mingid tihedamad ja olulised sidemed, kiiremas korras alternatiive otsima hakata. Globalismiga on mõneks ajaks ühel pool ja Hiina kaotab oma positsiooni “maailma vabrikuna”.