Hina Jiangsu provintsi Nantongi linnas asuv tekstiilivabrik. Foto: Scanpix

Hiinast alguse saanud pärgviiruse pandeemiaga kaasnevad turuhäired sunnivad ettevõtteid oma tarneahelad raiuma nii lühikeseks kui vähegi võimalik. Mis tähendab igasuguse tootmise toomist kodule nii lähedale kui võimalik ja senisel kujul globalismi lõppu, kirjutab Karol Kallas. 

Pärgviiruse palangu rusuvast mõjust maailma majandusele ja selle tõttu katkenud tarneahelatest võivad saada globalistide kirstu viimased naelad, leiab New Yorki omanimelise nõustamisettevõtte juht A Gary Schilling Bloombergi arvamusartiklis.

Globalistid usuvad inglise majandusteadlase David Ricardo (1773–1823) esmakordselt sõnastatud teooriasse, et riikide vaheline vaba kaubandus on kasulik kõigile. Ricardo leidis, et tööstuse spetsialiseerumisest ja piirideülesest takistusteta kaubavahetusest on võrreldes muude lahendustega kõigi jaoks rohkem tulu. Seda isegi juhul kui üks riik on võrreldes teistega kõigis valdkondades hulga konkurentsivõimelisem, siis peaks nimetatud riik keskenduma just sektoritele, milles see on kõige konkurentsivõimelisem. Ta tõi näiteks, kuidas Inglismaal toodetud villa vahetatakse Prantsuse veini vastu ja mitte vastupidi.

Kuid Ricardo lihtne kaubandusmudel töötab ainult staatilises tasakaaluseisundis majanduste puhul, milles valitseb täistööhõive, ei ole väliskaubanduse puudu- ega ülejääki, ning milles on sarnased elustandardid.

Selliseid tingimusi päris maailmas suuremal osal juhtudest ei eksisteeri.

Ricardo ei pidanud oma teoorias arvestama ka riikide erinevate majanduslike arengustaadiumitega, riikide erinevate majandus- ja poliitiliste vabadustega, või võimalusega, et mõni riik manipuleerib oma rahakursiga, kuna toona oli universaalseks vahetusvahendiks kuld.

Ricardo teoorias ei arvesta ka olukorraga, kus kaubanduspartnerite, nagu näiteks Hiina ja Ameerika Ühendriigid, tööliste palkade erinevus võib ulatuda kümnetesse (sadadesse?) kordadesse. Selle tõttu saab Hiina näiteks toota kõiki kaupu odavamalt kui suurem osa lääneriike. Selle tõttu on tekkinud Lääne meeletu ja krooniline kaubandusdefitsiit Hiina ees.

Kui riigi sees puudub täistööhõive jaoks vajalik nõudlus, siis on normaalne, et saavad alguse kaubandussõjad, millega üritatakse oma probleeme maandada kaubanduspartnerite peal. Hakatakse alla suruma raha väärtust, mis teeb riigi elanike jaoks välismaised kaubad kallimaks, samas ekspordi välismaiste ostjate jaoks odavamaks. Või kui Hiina näiteks tuua, siis võetakse kasutusele ka massiivsed toetused eksportivale tööstusele.

Päriselt vaba kaubandus on väga harvaesinev nähtus. Ajalooliselt on seda juhtunud ainult siis, kui mõni maailma suurvõim on edendanud kaupade vaba vahetamist mingite oma valgustatud ideoloogiate huvides. See oli näiteks nii 19. sajandi Briti impeeriumi puhul, mis peale tööstusrevolutsiooni soovis, et välismaalt saaks tarnida oma vabrikute jaoks toorainet ja müüa kaupu välismaale.

Teise maailmasõja järel kasutasid Ameerika Ühendriigid Vene kommunistidega võitlemiseks ja Lääne-Euroopa ning Jaapani ülesehitamiseks kaubandust. Selle tõttu olid ameeriklased ka valmis taluma, et kaubavahetus nende riikidega – eriti Jaapaniga – ei olnud vastastikku tasakaalus. Vaba kaubandus oli külma sõja ajal palju odavam ja talutavam lahendus kui suure hulga oma sõdurite üle maailma laiali paigutamine, mis oleks lisaks kuludele võinud tähendada ka suuremat hulka sõjalisi konflikte.

Kaubandusega kommunismi vastu võitlemise tulemusena sõlmiti Teise maailmasõja järgses maailmas kaheksa suuremat kaubandustraiife vähendavat lepingut, alustades 1947. aasta Genfi GATT (General Agreement on Tariffs and Trade; üldine tolli- ja kaubandusleping) lepingust kuni 1986.–1994. aasta Uruguay GATT-ini. Nendega suure vabakaubanduse ajastu ka lõppes. 2001. aasta Doha vabakaubanduskõnelused ei jõudnud kuhugi, sest siis ei olnud Ameerika Ühendriikidel enam vaja vaba maailma toetada.

Selleks ajaks oli muutunud krooniliseks ka USA kaubanduspuudujääk, kuna globaliseerumise tulemusena viidi tootmissektori töökohad Hiina ja teistesse odava tööjõuga Aasia maadesse. Kui Ameerika Ühendriikide tehastes oli 1979. aastal 21,7 miljonit töökohta, siis 2010. aastaks oli neist järel ainult 11,5 miljonit ja tänaseks on tööstussektori töökohtade arv suurenenud tagasihoidliku 12,9 miljonini.

Selliste arengute tulemusena on keskmise ameeriklase reaalpalk jäänud viimaste aastakümnete jooksul samaks, mis on teinud valijad ka keskmisest kurjemaks. Donald Trump mängis viidatud keskmiste ameeriklaste ängidele ja temast sai Ameerika Ühendriikide president. Samamoodi on oma poliitikute kahepalgelisusest ja ummikus maailmanägemusest aru saanud Euroopa valijad ning selle tulemuseks on Brexit ja nii parem- kui vasakäärmuslikumate  poliitiliste jõudude senisest suurem menu.

Globaliseerumine ei ole ainuüksi Lääneilma eesotsas USA-ga teinud äärmiselt sõltuvaks Hiina tootmisest, vaid on sigitanud ka tohutul hulgal majanduslikult efektiivseid, kuid äärmiselt haavatavaid tarneahelaid. Hiina tohututes tehastes kootud riie õmmeldakse rõivasteks Vietnami vabrikutes, mille töötajate palk on OECD andmetel võrreldes Hiinaga pea neli korda väiksem (28%). Lõuna-Koreas toodetud pooljuhid pannakse detailideks kokku Taiwanis, millest saavad nutitelefonid ja arvutid Hiinas ning mis sealt Läände eksporditakse.

Pärgviiruse tõttu katkenud tarneahelad ei mõjuta ainult importi, vaid on tõstatanud väga tõsised küsimused riikide rahvusliku julgeoleku osas. Hiina on maailma suurim ravimitööstuse toorainete (active pharmaceutical ingredients; API) tootja ja India geneeriliste ravimite tööstus, mille toodang hõlmab näiteks 40% USA turust, sõltub suuremas osas Hiina API-dest.

Mingil hetkel saadakse Hiinast alguse saanud pandeemiast jagu ja on äärmiselt tõenäoline, et nii Washington kui teiste lääneriikide pealinnad hakkavad otsima vähem hapraid varustuskanaleid. Tootmise kodule lähemale toomisest võidavad nii riikide endi kui nende lähiriikide majandused. Ameerika Ühendriikide kõrval on võitjaks Mehhiko ja Euroopa Liidus odavama tööjõuga liikmesriigid. Käiku läheb suure tõenäosusega ka senisest suurem valik turukaitsemeetmeid. Selle tõttu väheneb maailmamajanduse tõhusus ja see kasvab senisest väiksema kiirusega.

Puhta kullana ei tohiks võtta samuti protektsionistide sireenilaulu, et suuremad kaubanduspiirangud teevad Põhja-Ameerika ja Euroopa inimeste elu paremaks. Protektsionism sünnitab protektsionismi ja vähem turge tähendab väiksemat kaubavahetust ning väiksemat teenistust.