Loomulikult ja enesestmõista käib tapajutu juurde ka sogane jutt demokraatiast ja Eesti iseseisvusest või turvalisusest, see kõik on kokku kaitsetahe ja surmatung ja piidrite õigused. Kuidas sa saad siis Eesti vabaks ja piidri õigeks, kui mitte kedagi ära ei tapeta?
Kes meist ei tunneks siirast vaimustust sellest, kui keegi kuskil ära tapetakse. Mõrvarite ja mõrvamise üldrahvalik kultus ei piirdu mõistagi ainult binlaadenite ja tiblade või pesemata palestiina laste juriidiliselt ebapädeva mahanottimise kärarikka heakskiiduga. Parafraseerides kommunist Majakovskit – kui kõrisid lõigatakse, siis on seda kellelegi tarvis.
Ma hakkasin kirjutama esseed sõjatööstuskompleksi ja rahvusvahelise imperialismi veretööde heakskiitmisest, rahastamisest ja nii moraalsest kui poliitilisest mahitamisest. Sellest, kuidas iga tapetud tibla ja hoholl tagab kopsaka summa laekumise mõne lurjuse pangaarvele. Ma kahtlustan, et vererahast võtab matti ka meie nomenklatuur, süvariik, meedia ja muud sellised lurjused. Jälgid eidekesed. Sealt liikus mõte gladiaatorite soolikatele.
Loomulikult ja enesestmõista käib selle juurde sogane jutt demokraatiast ja Eesti iseseisvusest või turvalisusest, see kõik on kokku kaitsetahe ja surmatung ja piidrite õigused. Kuidas sa saad siis Eesti vabaks ja piidri õigeks, kui mitte kedagi ära ei tapeta? Täitsa võimatu asi. Ilmtingimata tuleb kuskil kedagi mõrvata, soovitavalt ka alandada ja piinata – muidu pole inimõigus täielik.
Nii see käib, jutt jookseb, veri voolab, raha laekub ja inimestel on demokraatiast hea meel. Minusugused kinnismõttelised patsifistid, mõistagi ka alatud putinistid ja mõned piiblit lugenud kristlased võivad sellele tapatalgu-demokraatiale (edaspidi lühendatult TD) mõnes punktis ja vahel harva vastu vaielda, aga see ei muuda midagi, kes peab surema, see ka maha tapetakse. Asi on rahas ja mingid kompromissid ja läbirääkimised ei ole siin võimalikud.
Vietnam ja Korea ja muud sellised asjad on muidugi ammu ilma meelest ära läinud, aga Afganistani sõjad, millised me mõlemad häbiväärselt kaotasime, see on kindlasti maailmarekord, peaksid tuttavad ette tulema. Ah et demokraatia ja homoõigus ja Eesti turvalisus või kuidagi nii? Nii, jah? Kas te olete idioodid või maniakid?
Kui nii, siis peaks päikeselisel Afgaanimaal valitsema asesatraap á la Kaja Kallas ja Eestis poleks vaja karta ei vanti ega keda kuraditki. Kuidas asjad tegelikult on, ei hakka ma seletama, kes ei ole siiani millestki aru saanud, ei saa mitte kunagi mitte midagi mõikama, ka kõige lihtsamaid asju, käib üle jõu ja mõistuse.
Igal juhul said nii eestlased kui afgaanid väärtusliku õppetunni, kõiki rahvaid ei õnnestu orjastada, alati maksab vastu hakata, loll tankist saab lambakarjuselt ka peksa, liitlane on papist tiiger, õige muhe piider, mille tulemusel mõni mägede hõim teeb kitsede ja väikeste poistega seda, mida ta ise tahab, ilma et peaks litsentsi eest Vanasoorosele roppu raha maksma.
Aga see oli sissejuhatus. Nüüd sellest, kui suur kirjanik ma olen ja miks. Kirjanik olla on tegelikult veel raskem kui olla naine või sportlane. Naised ägavad teatavasti homode ikke all, sest muid mehi sotsialistliku statistika järgi varsti enam ei olegi. Kirjanik peab aga erinevalt sportlasest, kes võistleb ainult nende konkurentidega, kes on staadionil, lapsemäng. Kirjanik võistleb kõigiga, kes on raamatupoes, raamatukogus või kirjandusloos, on ta siis hetkel tõlgitud või mitte.
Lisaks peab kirjanik tegema selja prügiseks ka neil, kes tulevad pärast teda, siin ei aita lugemus ega kogemus, siin on vaja olla eriti julm. Ometi teevad seda nii mõnedki, Sophokles ja Tammsaare tulevad meelde, Dostojevski millegi pärast enam ei meenu. Nii oli enne, kirjanik sõdis kogu maailmaga, nii minevikuga kui tulevikuga, ja vahel võitis ka.
Nüüd on aga olud muutunud ilmselgelt ja veelgi kirjandusvaenulikumaks, ühelt poolt enam ei osata lugeda ja ega koolis ei õpetata ja teles ei propageerita, eriti kui sa oled hetero. Teiselt poolt on kirjanduse, eriti luule alale trüginud kõlvatud konkurendid – süvariik, kõikvõimalikud agitaatorid, propagandistid, muulamudijad ja tolgused, kes kõik ainult valetavad, valetavad, valetavad, peksavad segast, sooritavad ühe absurdse ilmaime teise järel ja erinevalt sürrealistlikust poeedist, neile kõigile makstakse.
Sellised on olud, jube raske on, ja ikkagi olen ma viimasel ajal saanud oluliselt rohkem sõimumeile ja vihkamisest nõretavaid kommentaare kui tavaliselt, tähendab, emotsioonid on tugevad, sapp keeb lakke, vihastan lugupeetavaid rohkem kui epl/err, see on tubli tulemus, peaks tegema kadedaks. Võtan vastu õnnitlusi.
Arvestada tuleb ka asjaolu, et 90% kirjanike liidu liikmetest ei ole võimelised kirjutama lehelugu, tegema mistahes saadet, avalikult esinema või ka lihtlabast luuletust kirjutama, rääkimata demograafilise katastroofi monumendi eelnõust. Anaalsest kliimaustavusest üldjuhul piisab, teadagi.
Ma kindlasti ei nõustu väitega, et tegemist on sotsiaalse frustratsiooni väljendusega, ei väljendu see frustratsioon milleski, ei valimistulemustes, uskuge mind – eurovalimised Eestis võidab kindlalt anaalsatanism, ega ka massimeeleavaldustes või kodanikuallumatuses ehk individuaalses terroris. Mingit lootust pole.
Midagi sellist ei ole ega tule – võitlus käib pigem kõigi konservatiivide ja ühe kirjaniku vastu. Pühasse sõtta on haaratud nii alternatiivmeedia (kes on siin tegelikult kontrollitud opositsioon, va telegammistid?) kui ka globalismiaatele ja TDle ustavad kodanikud. Aga see selleks, kui finantsoligarhid on otsustanud venelased ära tappa, siis seda ka tehakse ja kui midagi läheb vussi, siis tapetakse ära vähemalt ukrainlased ja ka see on tulemus. Meie siin midagi muuta ei saa, sest me ei taha.
Aga mõnel kirjasaatjal tahan ma aga küll võtta ära isu mulle stalinistlikku moraali ja kirjanduse algkursust lugeda. Kirjutab lp arnoremmel@hot.ee: "Kuule, mees! Sa pole üldse lugenud – Juhan Smuuli, August Jakobsoni, Eduard Männiku teoseid! Need mu: lemmikkirjanikud! Loomulikult: ainult teatud teosed! Kahjuks pole: paljut ka lugenud! Eriti: Jakobson tohutult kirjutanud! Jah: olid küll – kommunistid! Ja: mis siis?!"
Vastan: "Lühidalt vastates, olid mõrvarid ja mis siis? Olid reeturid ja mis siis? Olid limukad ja mis siis? Olid idioodid ja mis siis? See oligi, et olid mõrvarid, inimesi tapsid, laibad olid taga, muud midagi, side lõpp. Rohkem mitte kirjutada, mitte mõelda, võimalusel ka mitte kedagi tappa."
TD on halb, mõrva kaasosaline on samuti kurjategija ja üldse, inimest tappa ei ole ilus.
Lugupidamisega Teie
Suur Kirjanik