Berliini Tehnikaülikooli keskkonnamajandusteadlaste sõnul on ei kajastu loomapidamise mõju keskkonnale tänaseni liha hindades ja nõuavad lihtoodetele märkimisväärselt suuremaid makse.
Berliini Tehnikaülikooli Loodusressursside jätkusuutliku kasutamise õppetooli teadlaste sõnul vastutavad kariloomad 13 protsendi kasvuhoonegaaside heitmete eest ja nõuavad, et lihatarbimist elaniku kohta peab vähendama. Tehnokraadid põhjendavad, et ilma liha söömise vähendamiseta pole võimalik "saavutada kasvuhoonegaaside neutraalsust".
Teadlastedrupi juhi Linus Mattauchi, kes töötab Oxfordi Martini Kooli Uue Majandusmõtlemise Instituudis ja Berliini Tehnikaülikoolis usub, et liha hinnas ei kajastu loomapidamise "kahjulikud tagajärjed". Mattauchi sõnul on sellisteks "tagajärgedeks" maapinna ja põhjavee nitraadireostus ning uute karjamaade tarbeks metsade maharaiumine:
Loomapidamine tekitab märkimisväärse osa kasvuhoonegaasidest, see saastab mulda ja põhjavett, kallihinnalisi metsi raiutakse uute karjamaade ja söödateravilja kasvatamise tarbeks maha. Tõestusmaterjal viitab, et [loomakasvatuse] keskkonnamõjud on nii suured, et ilma liha tarbimise märkimisväärse vähendamiseta – vähemalt Lääne kõrge sissetulekuga riikides – ei suuda maailm täita kliimaeesmärke, ega säilitada puutumatuna elutähtsaid ökosüsteeme.
Tehnokraadi arvates on lahenduseks liha kõrgem maksustamine. Ökomajandusteadlaste grupeeringu mudelid näitavad, et loomapidamise otsene mõju keskkonnale on loomaliha puhul 8,06 eurot (9,21$). Kui selline number rakendada tänasele loomalihale, siis tõuseks selle hind 56 protsenti, linnuliha hind 25 ja sealiha oma 19 protsenti.
Mattauch tunnistab, et nii suur liha hinna tõstmine pole teostatav, kuid kutsus Lääneriikide valitsusi üles "hakata mõtlema liha kõrgemale maksustamisele, mis aitaks selle tarbimist vähendada", leides, et sellised poliitikad oleksid "kõige tõhusam lahendus, kuidas vähendada meie planeedi koormat".
Kas lihamaks kõrge inflatsiooni ajal oleks õigustatud?
Vastates küsimusele, et mida teha, kui avalikkus on sellise maksu vastu, kuna elamiskulud on üle Euroopa tõusnud muretavaldavale kõrgusele, Euroopas kasvab inflatsioon ja on energiakriis, siis leidis Mattauch, et valitsused peaksid selliseid makse hakkama kehtestama "vähehaaval" ja alustama "väikeste maksutõusudega". Samas ta tunnistas ka, et maksud on midagi, millest inimesed intuitiivselt aru ei saa.
Lisaks soovitas teadlasterühmitus, et valitsused sunniksid loomakasvatajaid kasvatama oma elajaid palju keskonnatõhusamalt ja subsideeriksid sojaubadest ning muudest taimsetest valkudest valmistatud kunstliha.
Paljudes Euroopa riikides on peetud arutelusid lihamaksu teemal. Seda eriti Ühendkuningriigis, kus võimul olev valitsus on lubanud 2050. aastaks jõuda süsinikuneutraalsuseni.
Ühendkuningriigi Rahvusliku Toidustrateegia (National Food Strategy) sõltumatus analüüsis leitakse, et liha tarbimist peaks vähendama 30 protsenti, kuid ei soovitata selleks maksude tõstmist, sest need oleks "poliitiliselt võimatud".
Mõjuka mõttekoja Institute of Economic Affairs (Majandustegevuse instituut) elustiili majanduse osakonna juht Christopher Snowdon leiab, et liha maksustamine "looks hulga lisakulusid, millest kõige olulisem oleks elamikulude kasv".
Snowdon lisas, et selline maks oleks regressiivne ja "mõjutaks eriti rängalt vaeseid inimesi".
Selline suhtumine paistav valitsevat ka Ühendkuningriigi valitsuses. Üks kõrge valitsusametnik väitis eelmisel aastal: "Sellist asja ei juhtu mitte mingil juhul. Me ei hakka kuulsale Briti puuksutajale (banger; slängi sõna sealihast vorstisortide kohta), või millelegi muule kehtestama lihamaksu."
Samal ajal Saksamaal kutsub keskkonna kaitsmise nime all terrorismiga tegelev Greenpeace föderaalvalitsust üles tõstma lihatoodete käibemaksu 19 protsendini. Ökoterroristide põllumajandusekspert Matthias Lambrecht rääkis jaanuari alguses ajakirjanikele: "[Liha käibemaksu tõstmise] arvel võiks vähendada puu- ja juurviljade käibemaksu, või see hoopis ära kaotada."
Lihamaksude kehtestamist on arutatud ka Euroopa Parlamendi tasemel ja Parlamendi tellitud uuringus leitakse, et kuni 70 protsenti Saksamaa, Prantsusmaa ja Hollandi tarbijatest oleksid nõus liha kilohinna tõusuga ühe euro võrra kui see raha läheks põllumeestele, loomade heaolu parandamiseks ja CO2 vähendamiseks.
Millistes riikides võiks lihamaks teoks saada?
Lihamaksu kehtestamise üle peetakse aru näiteks Saksamaal ja sellist mõtet toetavad Kristlik-Demokraatlik Liit (CDU), Rohelised ja Sotsiaaldemokraadid. Opositsiooniparteid Alternatiiv Saksamaale (AfD) ja Vasakpartei (die Linke) on ettepaneku vastu.
Austraalias näiteks leidis 73 protsenti lihasöömise vähendamise küsitlusele vastanutest, et nad on pigem valmis surema kümme aastat varem kui loobuma steikidest ja burgeritest. 81 protsenti vasanutest leidsid, et kliima valmistab neile muret ja 78 protsenti, et nad ei mõtle liha söömisest loobumise peale.
Eelmisel aastal kiitsid Euroopa Liidu bürokraadid heaks jahuusside inimestele sisse söötmise. Paljude jaoks osutab see püüdlusele sundida inimesed asendama liha putukate ja taimedega.
Kliimamudelid ja -katasroofi manamine on pettus!
Kopenhaageni Konsensuse president ja Stanfordi Ülikooli professor Bjørn Lomborg osutab, et kogu viiekümne aasta, mille jooksul on maailmas kliimapaanikat külvatud, pole mitte ükski teadlaste "kohe saab maailma lõpp" kliimauuring, ega "mudelid" tõeks osutunud.
Jordan Peterson, kes on ohtralt kliima teemal sotsiaalmeedias sõna võtnud ja kaldub silmnähtavalt Lomborgi nägemuse poole, kirjutas 28. jaanuaril sotsiaalmeedias:
Kliimamudelid ennustavad minevikku. Samamoodi toimivad ka aktsiaturgude mudelid. Ma kutsun neid "mudeldajaid" välja ennustama täpselt ette ühe aktsia käitumist ühe aasta jooksul ja panustama tulemusele iseenda raha. Ühe aktsia käitumine on palju lihtsam kui seda teeb kliima, eriti kui vaadata sajandit.
Tema viimase aja kliimateemaliste sõnavõttude ajendiks on Joe Roganile antud intervjuu, milles ta väitis, et nii nagu näitavad aiateibaid kõik Covidi "mudelid", teevad seda ka kõik kliima omad. Tema väljaütlemine põhjustas progressiusklikes põhjatu raevu ja lõbusat, sealhulgas väga informatiivset, sõnasõda jagub tänaseni.
Tänase kliimapaanika ühe olulisema allika ehk nn "hokikepi" kliimamudeli loonud Michael Mann ei suutnud kohtus oma teadustöö õigsust tõestada. Manni ja selle kaasteadlaste teadustöö on pettus ja nn Climategate on selle sajandi ilmselt suurim teadusvalla skandaal.
Toimetas Karol Kallas