Dementne mees katsub kingi jalga panna. Foto: Monkeybusinessimages/Bigstockphoto.com

Eutanaasia eestvedaja ja teerajaja, Hollandi psühhiaater Boudewjin Chabot on ärevil kontrolli alt väljunud protsessi pärast nähes, et vaimuhaigete ja dementsete kaitseks seatud seaduslikud “vallid” on murenemas.

Kehtivate seaduste kohaselt on eutanaasia Hollandis legaalne vaid juhul, kui täidetud on kolm tingimust: sooviavaldus on vabatahtlik ja teadlik, kannatused on talumatud ja paranemise lootus puudub, ning eutanaasiale ei ole mõistlikku alternatiivi.

Samal ajal on eutanaasia aga ajanud oma juured üha sügavamale Hollandi tervishoidu ning teine ja kolmas tingimus on kaasnähtusena kokku kuivamas.

Patsiendid defineerivad ise, mis on talumatu ning mis on mõistlik valik. Talumatu võib olla ka kurbus ning vanadekodu ei kvalifitseeru kui mõistlik alternatiiv.

Tulemuseks on, et ajavahemikus 2007 – 2016 on eutanaasia laias laastus kolmekordistunud 2000 juhtumilt 6000 peale.

See iseenesest Chaboti ei morjenda ning ta on omaenda sõnutsi valmis aktsepteerima eutanaasiat kümnete tuhandete kaupa.

Küll aga tunneb ta õudust, nähes eutanaasia kiiret edasimarssi psühhiaatrilisi haigusi või dementsust põdevate inimeste ridades.

Nii on mees mures selle pärast, et kui aastal 2012 tehti eutanaasia 12 dementsele inimesele, siis 2016. aastal oli teenuse tarbijaid juba 141, kroonilisi psühhiaatrilisi haigusi põdevate patsientide arv kerkis aga sama ajaga nullilt 60 juurde.

Ta juhib tähelepanu sellele, et kuigi numbrid näivad olevat väikesed, on nimetatud haiguste levik kasvuteel ning need hädad praktiliselt alati lõplikult ravimatud.

Samal ajal tegutseb Hollandis üha agaramalt selline organisatsioon nagu “elulõpu kliinik” ehk Stichting Levenseindekliniek, kus pakutakse eutanaasiat patsientidele, kellele arstid on ära öelnud.

Ei füüsilise ega vaimuhaiguse ravi ei pakuta seal ealeski.

Mullu tegid kõik elulõpu kliiniku tohtrid isiklikult ligikaudu ühe eutanaasia kuus. “Mis saab arstidest, kelle jaoks surmasüstist saab igakuine rutiin?” küsib Chabot ning selgitab, et lõviosa psühhiaatritest ei suuda isegi terapeutilise suhte raames usaldatavalt kindlaks teha, kas surmasoov tuleb südamest – rääkimata olukorrast kliinikus, kus terapeutiline suhe puudub.

Dementsete inimeste eutanaasia osas on Chabot sügavalt skeptiline, sest “tegu on moraalselt problemaatilise teoga: kuidas sa tapad inimese, kes ei saa aru, et teda hakatakse tapma?”

Nagu selgub, poetab vahel kas sugulane või arst joogi sisse rahustit või unerohtu, et süstimine läheks libedamalt.

Läinud aastal leidis aset juhtum, kus unerohi ei mõjunud ning sugulased pidid ühte hirmunud naisterahvast sängis pikali hoidma, kuni arst ta siit ilmast ära “aitas”.

Portaalis Mercatornet ilmunud artikkel avaneb tervikuna siit.