Järgnevatel päevadel avaldame kolm artiklit, mis heidavad valgust Ungaris toimuvatele kultuurilis-poliitilistele protsessidele ning selgitavad Euroopa poliitilisest ladvikust Ungari vastu suunatud rünnakute tagamaid. Alljärgnev artikkel põhineb Marta Brzezińska vestlusel Gregorz Górny'ga. Artikkel avaldati algselt portaalis Fronda.

Keda ohustab Ungari peaminister Viktor Orbán ja millest tuleb Euroopa Liidu avalik rünnak Ungari vastu?

Viktor Orbán püüab võimule tulekust alates teostada iseseisvat poliitikat oma riigi huvides. Sel moel on ta ohustanud vähemalt paari mõjuvõimsa grupi huvisid.

Kuna Orbán leidis eest post-kommunistide poolt täielikult varemeiks muudetud riigi, püüdis ta esimeses järjekorras päästa riigi rahanduse ja viia tema majanduse tõusuteele. Ta alandas radikaalselt makse väikestele ja keskmistele ettevõtjatele, viis sisse palju perekondliku ettevõtlusega tegelemist kergendavaid eeskirju, samas aga seadis kriisimaksu alla suured telekommunikatsiooni, energeetika ja kaubandusega tegelevad firmad ning pangad, mis kõik on Lääne kapitalil põhinevad võrgud.

Sellega rikkus Orbán tugevalt nende huvisid. Ta esitas väljakutse suurkapitalile. Veidi aega tagasi kirjeldas Igor Janke Rzeczpospolitas lääneriikide saadikute nõupidamist Budapestis, millel arutati, kuidas maksta kätte Orbánile selle eest, et ta rikkus nende kontsernide huve. Teada on, et sageli massiteabevahenditega seotud suurkapital omab tohutut mõjuvõimu ja vahendeid, et kujundada kellestki enda soovitud imidžit või siis, et kasutades küsitlusi ja hinnanguid läbiviivaid firmasid, mis hindavad majanduse seisu ja selle usaldusväärsust, rünnata kellegi valitsemise tulemusi.

Järgmine grupp, kelle huve rikkus Orbán, on Euroopa vasakpoolsed. Millega? Sellega, et Ungari peaminister püüab järjekindlalt realiseerida kristlikel väärtustel põhinevat nägemust riiklusest ja toetuda traditsioonilistele väärtustele, mille väljenduseks on kasvõi Jumala invokatsioon Ungari põhiseaduses ning selles sisalduvad tõdemused selle kohta, et abielu on liit ühe mehe ja ühe naise vahel või et inimelu kuulub seadusliku kaitse alla inimese eostamise hetkest. Loomulikult kutsus see esile nii sotsialistide kui ka vasakpoolitsevate liberaalide raevu, kes viibivad praegu Euroopas teatud laadi ideoloogilises kaitseseisundis. Kuna Orbán näitas ilmekalt, et avalikus sfääris on võimalik kaotatud positsioonide jõuline tagasivõitmine, sai temast nende vaenlane number üks.

Sotsialistlikku leeri ohustas Orbán veel teiselgi põhjusel – nimelt seeläbi, et ta mõistis teravalt hukka kommunistliku süsteemi ja püüdis otsustavalt vastutusele võtta inimesi, kes vastutavad Ungaris kommunistlike kuritegude toimepanemise ja riigi varemetesse juhtimise eest.

Järgmine grupp, kelle huve Orbán rikkus, on eurobürokraadid, kellel on omaenda Euroopa kujundamise ideoloogiline projekt ühtse ja ülalt pealesurutava mudeli kohaselt. Järsku aga ilmnes, et Ungari peaminister, püüdes ellu viia iseseisvat poliitikat, satub vastuollu Brüsseli bürokraatide kavatsustega. Saades valimistel 68 protsendi hääletanute toetuse (mida tuleb tugevalt rõhutada) saavutas Orbán volituse riigis kaugeleulatuvate muutuste läbiviimiseks. Enamus ungarlasi on sügavalt veendunud, et sotsialistlik mudel, mis valitses kuni 1989. aastani, on ennast ammendanud ning et tuleb alustada riikluse ehitamist uutel ja tervetel alustel. Kui Orbán hakkas ellu viima sellist poliitikat, kutsus see esile eurobürokraatide rahulolematuse, kelle plaanid on täiesti vastupidised.

Orbán häiris tugevalt ka Venemaa huvisid, kuna ta püüab saavutada Ungari energeetilist sõltumatust. Tal õnnestus saada tagasi Ungari kontserni MOL aktsiad, mis olid Vene Surgutneftiegazi omanduses. Hiljuti arreteeriti kolm kõrge positsiooniga Ungari poliitikut, keda süüdistati Venemaa kasuks spioneerimises: endine rahvusliku julgeoleku minister, endine vastuluureameti ülem ja endine rahvusliku julgeolekubüroo ülem. Rahvusliku julgeoleku jaoks võtmetähtsusega institutsioonide eesotsas olnud isikud paljastati Venemaa spioonidena. Orbán püüab vastu seista Venemaa mõjusfääri laienemisele Kesk-Euroopas, misläbi ta astub vastu nii Venemaa kui mitmesuguste russofiilsete ringkondade huvidele nii Ungaris kui Euroopas.

Ungari ümber tekkinud segaduse taustal kerkib üles küsimus rahvusriigi subjektsusest Euroopa Liidus, sest ilmnes, et võimu ühes Euroopa riigis võib saavutada ilma mingisuguste vahenditeta, või äärmisel juhul, väga tagasihoidlike vahenditega. Siis aga selgub, et terve süsteem on niiviisi üles ehitatud, et suurem osa riigi käekäigu suhtes olulisi otsuseid ei sõltu tegelikult kuidagi valitsusest, sest see on terve hulga nii siseriiklike kui ka riigi suhtes väliste sidemete võrgu läbi praktiliselt võimetuks muudetud. See, mida teeb Orbán, on püüe saavutada riigile teatav juhtimisvõime, taastada riigi subjektsus. Loomulikult leiab see vastuseisu erinevate Euroopa Liidu organite poolt. Selle võitluse tulemus kujuneb testiks sellele, kas sõltumatut poliitikat võivad Euroopas ajada ainult suurriigid nagu Prantsusmaa, Saksamaa ja Suurbritannia, või on võimalus selleks ka väiksematel riikidel.

Kõikidest sotsioloogilistest ja politoloogilistest uurimustest järeldub, et kui valitsus tahab läbi viia mingeid olemuslikke muutuseid, peab ta need peale võimu ülevõtmist võimalikult kiiresti läbi viima, ning peale selle – et need peavad olema kõige sügavamad. Kuna aga terve Ungari riiklus on täielikus kriisis, nõudis tõesti kõik reformimist – sellest tuleneb ka Orbáni reformide laiaulatuslikkus. Meieni jõuavad eelkõige kajastused massiteabevahendeid käsitlevast seadusest või Konstitutsioonikohtu reformist. Kuid tegelikult on need ainult mõned mitmekümnest valdkonnast, mis kaasaja Ungaris alluvad muutustele. Mis meieni jõuab, need on vaid üksikud informatsioonipudemed.

Kui niivõrd lühikese aja jooksul viiakse läbi nii palju põhjalikke muutusi, tehakse vältimatult ka mõningaid eksimusi ja möödalaskmisi. Kuid ütleme ausalt – isegi sellised puudused ei õigusta kuidagi Orbáni vastase rünnaku massiivset iseloomu. Tema eelkäija Gyurcsány rikkus pidevalt ja häbematult seadust: saatis politsei ja sõjaväe kodanike vastu, surus maha meeleavaldusi, tunnistas ise, et ta valetas oma rahvale, tema valitsemine oli rajatud valedele, ta võltsis pidevalt Euroopa Liidule saadetud andmeid Ungari majanduse olukorra kohta. Sellele kõigele ei järgnenud Euroopa Liidu poolt mingit reaktsiooni. See kõik võeti vastu omapärase rahuga, ehkki Gyurcsány süütegude kataloog ületas mitmekordselt Orbáni oma.

Kuid nüüd esitatakse Ungarit peamise ohuna Euroopale. Mulle tundub, et selle retoorika taga peitub peamiselt hirm, et see Orbáni konservatiivne projekt võib saavutada reaalset edu.