"Igaqsugused" inimesed on inimeste meeli köitnud ilmselt juba aastatuhandeid. Marco Polo reisid, 1410-1412 Pariisis valminud illumineeritud käsikiri. Pilt: Saint Louis Ülikooli Pius XII nimeline raamatukogu

Aadamal ja Eeval oli olemas kõik seni, kuni nad hakkasid uskuma, et neid on millestki ilma jäetud, kirjutab Franciszek Kucharczak poola katoliiklaste portaalis gosc.pl.

Poolas on käimas üleriigiline rahvaloendus ja kohe on sellega probleem.

Üks LGBT aktivist kurjustab ilmavõrgus Poola valitsusega, et see on küsitlusest jätnud välja ühe väga olulise asja. “Rahavaküsitluse “sugu” real on jäetud inimestele ainult kaks valikut. Jälle on nii, et mittebinaarsed [need, kes arvavad ennast olevat midagi muud sugu kui loomulikud mees või naine] inimesed on riigi jaoks nähtamatud.”

Kui teemat lähemalt uurima hakata, siis mittebinaarsed inimesed pole nähtamatud ainuüksi riigi jaoks. Isegi minu [poolakeelne] tekstitöötlusprogramm ei tunne sõna “mittebinaarne” ära ja joonib selle punasega alla. “Mittebinaarsed” inimesed on nähtamatud ka arstide jaoks, kes näevad oma patsientidena ainult naisi ja mehi. Sellised väidetavalt ebasoolised inimesed on nähtamatud ka geneetikute, bioloogide, füüsikute ja isegi arheoloogide jaoks. Iga kord kui arheoloogid leiavad mõne luukere, on see alati kas mees või naine.

Paratamatult tekib küsimus, kuidas on see võimalik, et nad ei ole tänaseni leidnud ühtegi omasooihara, interseksuaali või mõnda muusse 50+ sukku kuuluva inimese skeletti?

Paistab, et kui sooteadust ei õpetata kõikide ülikoolide kõikides kateedrites ja lapsi ei hakata 50+ soo vaimus kasvatama juba maast madalast, ei saa inimkond kuidagi “soopimedusest” vabaks. Loomulikult, 50+ “sugu” on vaja, sest muidu maailm paremaks ei muutu.

“Paremaks” on jõuline retooriline vahend, sest igaüks, kes nõuab, et elu läheks paremaks, ütleb sellega, et täna on see halb. Mille tõttu tuleb asi “korda teha” ja need, kes edendavad LGBT ideoloogiat, kuulutavad “meie teame, kuidas seda teha”.

Iga LGBT inimhingede insener alustab oma juttu väidetega, et mingid teemad on selline tabu, et neid ei tohi isegi kaugelt eemalt ja ümber nurga torkida. Tabude paikapanemise järel liigub arutelu hoobilt millegi “puudumise” juurde:

Inimesed, vaadake! Seda [rohkem kui kahte sugu] ei ole olemas. On ainult üks valik – mees ja naine – ja see on tõeliselt skandaalne. Ning vaadake siia: ema ja isa. Absurdne. Või – abielu on ainult heteroseksuaalsete inimeste jaoks. Lapsi tohivad adopteerida ainult “traditsioonilised” pered. Appi, milline tragöödia!

Raske on seista vastu propagandale, mis toetub inimeste uhkusele. Kuidas on võimalik, et ma ei saa omale midagi, mida ma tahan, või ma ei tohi midagi teha? Kas ma muutun sallimatuks? Kas mind hakatakse kutsuma homofoobiks, transfoobiks, bifoobiks või interfoobiks?

Inimesi pommitatakse igast küljest kogu aeg sõnumitega, et neil on midagi puudu. Inimesed on valmis kasvatama omale selga küüru, kleepima taha silikoonist saba ja elama ainult äärmuslike dieetide varal – seda kõike tehakse selle pärast, et mitte keegi ei saaks neile öelda, et nad ei sobi seltskonda ning ei usu piisavalt progressi.

Kõige sellise juures saab avalikuks evangeelne alandlikkus. Alandlik inimene otsib tõde ja ei soovi kiitust kaasaja moevoolude loojatelt. Kes iganes rabeleb vabaks “inimeste soosingu” diktatuurist, teda tabab tagakius, kuid ta korjab samuti “õnnistatud õigluse vilju”.

Sellist inimest pilgatakse, vihatakse ja lõpuks … imetletakse.

Tõlkis Karol Kallas