Tuntud Ühendkuningriigi ajakirjanik Fraser Nelson kirjeldab Telegraphis, kuidas riikide valitsused ja tehnoloogiaettevõtted ahistavad ning karistavad vaba sõna.
Kümme aastat tagasi väntas John Humprys BBC2 tellimusel dokumentaalfilmi heaoluriigist. Oma lapsepõlvest rääkides, mis möödus Cardiffis, märkis ta, et toona ei elanud seal pea mitte keegi sotsiaaltoetustest. Täna on selliseid inimesi väga suurel arvul. Mis läks valesti? Hea küsimus, kuid nagu ta peatselt avastas, selline mida BBC ajakirjanikul on enesetapjalikult ohtlik küsida. Ta tiriti BBC juhtkonna ette aru andma, teda süüdistati konservatiivse poliitika toetamises ja lõpuks leiti, et ta on rikkunud erapooletuse ning faktitäpsuse reegleid. Ma vestlesin temaga peale kõike seda ja tema järelduseks oli: mitte kunagi enam ei tohi midagi sellist teha.
Ta jooksis sarvipidi kokku meie ajastu suunitlusega, milleks on poliitiline korrektsus. Kui keegi hakkab ausalt arutlema teatud teemadel – kliimamuutused, džihaadi rahastamine, sisseränne, libasoolisus – siis ootab inimest ees suure tõenäosusega kohtuasi või midagi sarnast. Teatud tüüpi uurijad, või ise ennast ametisse määranud faktikontrollijad, sööstavad talle kallale; käituvad kohtunikena, kes teavad täpselt, mis on tõde ja nii isegi siis kui nad eksivad. Kui faktikontroll mõeldi välja väidetavalt objektiivsuse kaitseks, vastumürgina "võltsuudistele", on tänaseks sellest saanud üks erapoolikuse ja kallutatuse liike.
Ma mõtlesin kõigele sellele, kui ma lugesin teeneka BBC toimetaja Rob Burley uut raamatut poliitikast ja valedest. Tema sõnul kästi tal ühel hetkel lõpetada Vote Leave [hääleta lahkumise poolt; Ühendkuningriigi Euroopa Liidust lahkumise toetuskampaania] väite uurimine, nagu Ühendkuningriik annaks Euroopa Liidule nädalas 350 miljonit naelsterlingit. Tema sõnul oli see ebaõiglane nõudmine, kuid kas see ikka oli nii? Referendum oli just lõppenud ja Andrew Neil ning paljud teised olid osutatud väite tükkideks rebinud. Milleks pidi kõigest sellest uuesti üle käima? Kas selline lähenemine pole iseenesest mingi kallutatuse laad?
Nii ka BBC tõe üle otsustajate meeskond, mida tagasihoidlikult kutsutakse "reaalsuskontrolliks" (Reality Check), on reaalsuse osas, mida nad kontrollivad, väga valivad. Kui David Attenboroughi suurepärases dokumentaalfilmide seerias "Metsikud saared" väideti, et "60-protsenti lendavatest putukatest on kadunud", siis tegemist oli väga äkilise väitega, kuid ometigi jätsid faktikontrollijad selle tähelepanuta. Selle väite taga on harrastajate uuring, kes palusid autojuhtidel oma masinate numbriplaatidelt lugeda kokku surma saanud putukate plekid. Kui Attenborough oleks rääkinud midagi asjaolust, et külma kätte sureb aastas rohkem inimesi kui sooja, siis oleks sellise väite peale tõusnud kohe pahameelekisa ja talle oleks kaela kukkunud täieline Nigel Lawsoni stiilis inkvisitsioon. Endine Ühendkuningriigi rahandusminister (chancellor) Lawson pidi täpselt sellise sõnumi pärast üle elama kolm kuud kestnud ajakirjanduse kontrollorgani (Ofcom) uurimise.
Mõned faktid on jälle järele kontrollimiseks liiga vaimustavad. Kui Prantsuse majandusteadlane Thomas Piketty väitis, et ebavõrdsus kindlasti kasvab, kuna tema on välja mõelnud valemi r>g (varade tootlus ületab majanduskasvu määra), siis seda ülistati üle maailma kui suurt läbimurret majandusteaduses. Aeg on maksustada rikkaid. Kuid kui Rahvusvaheline Valuutafond (IMF) avaldas uuringu, milles näidati, et Piketty väide ei kõlba kuhugi, siis ei äratanud see mitte mingisugust tähelepanu.
Covidi sulgemiste ajal tegid hereetikute kütid ületunde. Üks jõuk, mida kutsutakse Full Fact (täielikud faktid), otsustas kirjaniku Lionel Shriveri kohta, et tema väide, nagu Covidi süstid ei peata haiguse ülekandumist, on "vale". Shriver ei ole küll epidemioloog, kuid süstide osas oli tal õigus. Viimaste andmete kohaselt on 86 protsenti Ühendkuningriigi elanikest tänaseks haiguse läbi põdenud. Kui naiskirjanik oma arvamusloo kirjutas, oli selliseid inimesi kuskil 20 protsenti. Süst võis ära hoida raske haiguse, kuid see ei peatanud levikut. Kus olid faktikontrollijad siis kui levisid valeväited, nagu süst peataks viiruse leviku? See oli aeg kui kohe hakati kehtestama vaktsiinipasse, mille õigustuseks toodud põhjendused on tänaseks osutunud vääraks.
See ongi probleem. Ühelt poolt võib faktikontroll olla jõuline inimesi abistav tööriist, kuid seda vajatakse kõige enam valdkondades, kus valitseb moekas ja vastuvaidlemist mitte salliv üksmeel. Kui kõik parteid on milleski nõus, nagu nad olid riigi sulgemise ja täna null heitmete ning rahvusvahelise abi osas, siis on see koht, kus sünnivad tõenäoliselt kõige suuremad eksimused. Seega on tähtsam kui kunagi varem, et poliitikute kõige jõulisemaid väiteid kontrollitakse väga põhjalikult. Samas kui faktikontrollijad ründavad pigem vastuvoolu ujujaid, siis on tegemist grupimõtlemise jõustamisega.
Rootslastel on sellise lähenemise kohta olemas oma sõna: "arvamuskoridor" (Åsiktskorridor). Kui keegi sellisest koridorist lahkub, siis ootab teda ees uurimine, ahistamine ja tühistamine. Digitaalne aeg on andnud kõigele sellele raketimootorid, kuna kellegi tundeid segavaid artikleid saab aktivistide poolt jagada varasemast hulga hõlpsamalt. Täna tegutsevad inimesed, kelle tööks on valesti mõtlevate inimeste faktikontrollijatele, ametivõimudele või ülikooli juhtkonnale üles andmine. Inimesed ei satu hammasrataste vahele ainult faktide pärast. Põhjuseks võivad olla "vihakõne" ja uduselt määratletud "kogukonna eeskirjad". Sellisel viisil muutub poliitilise korrigeerimise fenomen mitmekordseks ja see kootakse lõpuks algoritmidesse.
Facebookist on saanud päris ajakirjanduse ees esimene uudiste kanal. Sotsiaalvõrk kasutab mitmeid faktikontrolli agentuure, kuid suurema osa tööst teevad ära algoritmid. Artikkel, milles kaks tunnustatud teadlast uurisid, kas näomaskid aitavad Covidi leviku vastu, kuulutati Facebooki poolt "väärteabeks". Miks? Sotsiaalvõrk seda ei ütle. Mai teisel nädalal piiras see minu kolleegi Douglas Murray artikli levikut, kuna tema jutt rikkus "vihakõne kogukonnareegleid". Kuidas nii? See ei selgita mitte kunagi mitte midagi. Silicon Valley ei anna aru mitte kellelegi.
Kõige vastuolulisemad küsimused ei kipu alluma mustvalgetele vastustele. Süstid võisid aidata tõkestada viiruse esimeste tüvede levikut, kuid hilisemate puhul need seda ei tee. Kanal Nelja (Channel Four) faktikontrollijad küsivad, kas ülikoolide õppemaks on "progressistlik", mis loomulikult sõltub vastaja arvamusest. Suur osa kirjeldatud probleemidest paistab lähtuvat tehnokraatlikust maailmanägemusest: kõikidesse teemadesse on võimalik sisse kaevuda, leida üles faktid ja jõuda lõpuks objektiivse vastuseni. Kuid paljud küsimused on alati arutelu – ehk poliitika – koht.
Interneti turvalisuse seadus (Online Safety Bill), mis hetkel on arutamisel Lordide kojas, muudab kõik palju hullemaks, kuna Silicon Valley ettevõtteid ähvardatakse tohutute trahvidega, kui nende platvormidel peaks üllitatama midagi, mida peetakse "kahju tekitavaks" ja mida võivad näha lapsed. Kuidas see kõik tööle hakkab? See pole veel selge, kuid tsensuurirobotite võimsus keeratakse põhja lihtsalt selle pärast, et keegi trahvi ei teeks. Kui leiboristide juht Keir Starmer saab peaministriks, siis võivad reeglid muutuda veelgi karmimaks ja ajakirjandus allutatakse riigi kontrollile. Need väljaanded, mis ennast kontrollida ei luba, peavad juhul, kui kellelgi tuleb pähe nende peale kaevata, peavad maksma trahvi olenemata sellest, kas neil on õigus või mitte.
Kümme aastat peale John Humpryse dokumentaalfilmi linastumist on üks küsimus ikka vastuseta: mis läks sotsiaaltoetustega nii valesti? Vaadates, mis temaga juhtus, siis võib veel minna kaua aega, kui keegi televisioonis taas selliseid asju küsib. See oleks traagiline, kui digitaalne maailm avab küll igasuguseid uusi võimalusi, kuid arvamuskoridor muutub üha kitsamaks.
Tõlkis Karol Kallas