Gustavi kaubamärgi all kooke ja torte valmistava Mattias Cafe töötaja Maire Pikk. Foto: Scanpix

Tuleb lõpetada ja tühistada seaduste abil mõttetu ühiskonna- ja majandussuhete ülereguleerimine. Märkimisväärselt tuleb vähendada maksukoormust ja suurendada kodanike isiklikku vastutust oma elukorralduse eest, visandab ettevõtja Harry Raudvere rahvusriigi üheks aluseks oleva majanduselu põhimõtteid.   

Juhtusin kuulama EKRE esimehe Mart Helme arvamusavaldust Eestisse saabuva odava tööjõu kohta. Kuuldu tekitas vastandlikke tundeid. 

Tema seisukoha kandvaks mõtteks oli asjaolu, et rahvusriigis ei ole majandusel olulist tähtsust ja see on rahvusriigi kõrval üldse teisejärguline küsimus. Prioriteediks, ehk peamiseks riigi ülesandeks on kaitsta Eestit kui rahvusriiki võõrtööjõu ehk siis konkreetselt Ukrainast saabuvate isikute eest, keda suunavat siia Poola tööjõu vahendamise ettevõtted. Me ei pidavat oma riigist kujundama mingit uut Ukrainat, kuid sakslaste siia toomise vastu ei olnud Helmel midagi. 

Seega siis, Eestisse kõlbaks sakslasi või keda iganes Euroopa Liidu kodanikest sisse vedada küll, sest neil on „euroopalikele väärtustele tuginevad arusaamised" ning ka elustandardi ootused, kuid väidetavalt orjatööjõuna kasutatavaid ukrainlasi peame riigist eemal tõrjuma. 

Matemaatiliselt ei ole mingit vahet, milline võõras rahvus saabub massiliselt Eestisse. See oleks nii või teisiti pisikesele rahvusriigile otseseks ohuks. 

Kuid kas me saame üldse luua seoseid majanduse elavdamise sildi all peale pressitava võõrtööjõu ja rahvusriigi kui rahvuse riikliku enesemääramise kustumatu õiguse tõestuse vahel?

Kindlasti mõjutab massiline võõramaalaste rahvusriiki saabumine kultuurilisi suhteid riigis, kuid rahvusriigi põhiseaduses väljatoodud seisukohtade täpse täitmise korral ei kujutaks see erilist probleemi.

Siinkohal ei saa torkamata jätta tänase võimaliku kolmpeavalitsuse koalitsioonileppe ridu: „Viime ellu iseseisvat ning järjepidevat välis- ja julgeolekupoliitikat eeskätt läbi oma kuuluvuse Euroopa Liitu ja NATO-sse." Kui võõrtööjõusse sama malliga suhtuda, siis… Kas mäletate Eesti helilooja Gustav Ernesaksa koorilaulu 1933. aastast "Hakkame, mehed, minema"?

Üks, mis kindel, ilma elujõulise majanduseta rahvusriiki elus ei hoia. Teine, mis kindel: rahvusriigi majanduse edendamiseks peab olema selge majanduskava, mille elluviimiseks võib mõnes osas ajutiselt kasutada ka võõrtööjõudu. Õiguslik regulatsioon selleks ei oleks keeruline, kuid eeldab riigi kindlat ja iseseisvat poliitikat, mitte selle teostamist „eeskätt läbi oma kuuluvuse Euroopa Liitu" ja seega vastavalt Brüsseli suunistele. 

Majandusküsimusi ei tohi mingil tingimusel tahaplaanile jätta ega ammugi panna ühte patta rahvusriigi julgeolekuga. Need on täiesti erinevad teemad, kuid teineteist vastastikku oluliselt mõjutavad.

Hävitades rahvusriigi majanduse, hävitame ühiskonna ühtekuuluvuse ja ühes sellega kaob rahvusriik. Kahjuks on riik oma pideva ettevõtjavaenuliku käitumisega tänaseks loonud olukorra, mis on tinginud rahvuslikule kapitalile rajatava tootmise ja tööstuse hääbumise ning sellega saab valitud võõrtööjõu riiki lubamine hoopis uue tähenduse. 

Tänase korraldusega „tsiviliseeritud" maailmas on rahal eriline võim ja raha saamise allikaks ei tohi kaugeltki olla kontrollimatu võlgu võtmine ning loomulikult ka võlgu elamine, millega meid ähvardab täna võimu võttev valitsus.

Rahvusriigi kodanikena me ei saa lubada, et vanemate patte hakatakse nuhtlema laste peale! Võlausaldajad võivad ju rahumeeli ühel päeval teatada, et kuna teie riik on ennast lõhki laenanud ja ei suuda oma laene teenindada ega ka kustutada, siis laieneb riigi poolt aja jooksul pidevalt võetud ja suurendatud kohustus otseselt kodanikele ning seoses sellega rakendatakse meie riigi kodanike suhtes sunnismaisust, ehk arusaadavamalt öelduna orjatööd. 

Kui nüüd jätta kõrvale võimalikud ja täna hüpoteetilistena tunduvad tulevikustsenaariumid ning lähtuda meie väikese rahvusriigi säilimise ja edasikestmise tõestest asjaoludest, siis kõige tähtsama tegurina tuleb nimetada eestlaste elujõudu ehk nagu targemas keeles öeldakse – reproduktiivset tervist. 

Ei ole vist mõtet hakata ümber jutustama vaesusest ja tõrjutusest tekkiva vaesuskultuuri mõju meie ühiskonna arengule. Vaesus toodab vaesust ning on meie riigile samavõrd hukatuslik kui massiline sisseränne. Vaesust ei ole võimalik leevendada piiratud ressursside ümberjagamise teel, võttes neilt, kellel natuke on ja jagada neile, kellel ei ole sedagi. 

Eesti majandus vajab tarka ja läbimõeldud lähenemist. Üles kerkib igivana küsimus, et mida selleks teha, et majandus elavneks. Vastused on lihtsad, kuid nõuavad rahvalt üksmeelsust ja eesmärgipärasust. Keeruline on muuta inimeste harjumusi, isegi siis kui need on otseselt hukatusliku iseloomuga. 

Esmalt tuleb lõpetada ja tühistada seaduste abil mõttetu ühiskonna- ja majandussuhete ülereguleerimine. Selle abil saab vähendada oluliselt haldusaparaati nii riigi kui kohaliku omavalitsuse tasandil ja suunata vabanenud inimesed ümberõppele valdkondadesse, milles võiksime olla rahvusvaheliselt edukad. Oluliselt väheneks korruptiivsete suhete osakaal. 

Märkimisväärselt tuleb vähendada maksukoormust ja suurendada kodanike isiklikku vastutust oma elukorralduse eest. 

Tagada tuleb riigisisene julgeolek ning suunata suurem osa täna riigikaitsele mõeldud vahenditest kriisireservide loomiseks elanikkonna tarbeks ning inimestele vajaliku hariduse andmiseks.

Mõistele rahvusriik tuleb anda sisu ja siht, mis vastaks rahvusriigi kodanike ühistele huvidele. 

Mõistust ja kainet meelt meile selleks!