Majandusteadlane Friedrich August von Hayek selgitab raamatu "Tee orjusesse" 10. peatükis kollektivismi inimvaenulikku ja kaksisoimlikku olemust. 

Võim kipub inimesi korrumpeerima ja absoluutne võim korrumpeerib absoluutselt.
John Emerich Edward Dalberg, Lord Acton

Kui kollektivistlike poliitikate käsitlemise juures käsitletakse nende üleüldist rahvuslikuks muutumist vajadusena, mis tagab kodanike vankumatu toetuse, siis sedasi eiratakse teist sama tähtsat tegurit. Tõepoolest võib väita, et realistlikult pole kollektivistlikku programmi võimalik viia ellu muul moel kui ainult kitsalt piiritletud grupi teenistuses. 

Kollektivism maailmatasemel on põhimõtteliselt võimatu, aga seda saab ideoloogilises plaanis rakendada siiski juhul kui see teenib pisikest valitsevat élite'i.

Kas kollektivism võib üldse olla olemas muus vormis kui mingisugune partikularism, olgu siis selleks rahvuslus, rassi- või klassipoliitika? Usk ühesuguste eesmärkide ja huvidega kaasinimeste kogukonda paistab eeldavat mingisugust suuremat ühesuguste nägemuste ja mõtete määra, mis on inimeste kui lihtsalt inimolevuste vahel olemas. Kui mingi grupi kõik liikmed pole omavahel isiklikult tuttavad, siis nad peavad olema vähemalt ligikaudu sama liiki, nagu seda on inimeste lähikondlased, mõtlema ja rääkima samal moel ning samadest asjadest, et kõigil oleks võimalik ennast üksteisega samastada.

Kollektivism maailmatasemel on põhimõtteliselt võimatu, aga seda saab ideoloogilises plaanis rakendada siiski juhul kui see teenib pisikest valitsevat élite'i. Sellega kaasnevad mitte ainult tehnilised, vaid kõige olulisema osana moraalsed probleemid, millistega mitte ükski sotsialist pole valmis silmitsi seisma. Kui näiteks Inglismaa töölisel on õigus nõuda omale õiglast osa riigi rahavarudest ja kontrollida nende kasutamist, sest need on kokku saadud tänu [tema] rõhumisele, kas siis sama põhimõtte järele pole kõigil India elanikel õigus saada palka ja omada proportsionaalset osa Briti kapitalist.  

Sotsialistid tunnistavad, et kapital ei kuulu inimkonnale, vaid riigile.

Kuid millised sotsialistid kaaluksid tõsiselt kogu olemasoleva kapitali õiglast jagamist kõigi maailma inimeste vahel? Nad kõik tunnistavad, et kapital ei kuulu inimkonnale, vaid riigile ja isegi ühe riigi piires söendavad neist vähesed seista mõtte eest, et riigi rikkamad osad tuleks jätta ilma mingist osast "nende" kapitalist selleks, et aidata vaesemaid piirkondi. 

Mida sotsialistid peavad kohustuseks riigi kaaskodanike vastu, pole nad valmis tagama välismaalastele. Järjekindla kollektivismi vaates, kui seda põhimõttekindlalt rakendada, oleks igati õigustatud vaesemate riikide maailma varade ümberjagamise nõudmised. Kuid need riigid, mis nõuavad seda kõige kõvema häälega, kaotaksid ise ümberjagamisest peaaegu sama palju kui kõige rikkamad riigid. Mille tõttu väldivad sotsialistid püüdlikult oma nõudmiste põhjendamist õigluse põhimõtetega ja selle asemel rõhutavad eneste väidetavaid inimeste organiseerimise ülimuslikke võimeid.  

Sotsialismi praktika on kõikjal totalitaarne.

Üheks kollektivistliku filosoofia kaasasündinud vastuoluks on asjaolu, et kuigi see toetub väidetavalt individualismi humanistlikele moraalireeglitele, siis praktikas on niisugused põhimõtted rakendatavad ainult suhteliselt pisikeses inimgrupis. Et sotsialism, nii kaua kui see jääb teoreetiliseks, on internatsionalistlik (kõiki riike, rahvuseid ja rasse võrdseks pidav), kuid alates hetkest kui seda hakatakse praktikasse rakendama, toimub see siis kas Saksamaal või Venemaal, muutub see vägivaldselt riigikeskseks ja teatud rahvuseid eelistavaks. Millest tungituna on "liberaalne sotsialism", nii nagu enamus lääne inimesi seda ette kujutavad, võimalik ainult teoorias. Sotsialismi praktika on samas kõikjal totalitaarne. Kollektivismis pole ruumi liberalismi kõikehõlmavale humanismile, vaid ainult totalitarismi pooldajate kitsalt piiritletud eelisõigustele (partikularismile).  

Kui riigi "kogukond" muutub üksikisikust tähtsamaks, kui riigil on oma eesmärgid ja need on inimeste omadest olulisemad, siis kogukonna osaks saab pidada ainult neid inimesi, kes töötavad niisuguste ühiste eesmärkide nimel. Mille vältimatuks tulemuseks on asjaolu, et üksikinimest tunnistatakse grupi liikmena ainult siis, kui ta näeb vaeva omaksvõetud ühiste eesmärkide nimel ja pälvib kogu oma väärikuse liikmelisusest ning mitte asjaolust, et ta on eelkõige inimene. Tõesti, kõik vaated inimkonnale ja selle tõttu kõikidele internatsionalismi vormidele, on küll üdini inimeste individualistliku nägemuse vili, kuid individualismil ei saa olla mitte mingisugust kandepinda kollektivistlikus mõttesüsteemis.

Tegemist on raamatu "Tee orjusesse" X peatüki "Miks tippu jõuavad kõige närusemad inimesed" tõlke neljanda osaga.
Raamatu ingliskeelse kommenteeritud väljaande leiab siit.
Tõlke esimene osa.
Tõlke teine osa.
Tõlke kolmas osa.

Tõlkis Karol Kallas