Politseinik põlenud auto juures pärast rahutut ööd Rinkebys 21. veebruaril 2017. Foto: Scanpix

Mina isiklikult eelistaksin kena perepuhkust Ungaris Balatoni ääres, kannu õlut või limpsi České Budějovices, matkamist Lätis Kuramaal, paadisõitu Leedus Nemunase jõel või jalutuskäiku Poola Karpaatides ja tunda rõõmu sellest, et võin seal rahulikult telgis magada, kartmata puhkuse muutumist multikultuurseks varade ümberjagamiseks või lihtsalt pikkade kõverate nugade ööks, mõtiskleb Roland Tõnisson.

Meile meeldib mõelda, et kuulume erinevalt teistest baltlastest Põhja-Euroopa kultuuriruumi. Ka meie eelmine president Toomas Hendrik Ilves kinnitas, et meil ei ole lätlaste-leedulastega midagi ühist. Kunagi sotside ridadesse kuulunud Mart Raud kutsus noori parlamendihääletusel võtma eeskujuks Rootsi lahedat fiilingut ja lubas Eestis teha eluolu sama vingeks kui Stockholmis. Ei hakka praegu lahkama, kas Skandinaavia kultuuriruumi kuulumine oleks Eestile kasulik või ei, igatahes meeldib meile mõelda end ausateks ja edasipürgivateks. Küllap me ühed tublid oleme, sest kui proua Angela oleks pidanud oma Revali-visiidi ajal pidevalt oma elunatukese pärast ärevil olema, ei oleks ta eales võinud oma raskest Euroopa eest võitlemisest väsinud silmi nii mõnusalt ja turvaliselt kinni lasta. Kuigi ka meie maal on nadikaelu, kes sahistavad mõnuga riigi varasalves.

Nõukogude ajast võib tuua uskumatuid näiteid riigivargusest. Näiteks külastas kunagi kontrollkomisjon Moskvast ühte Usbekistanis asuvat puuvillavabrikut, mis oli eeskujuks oma rekordilise toodangu poolest, ning töökale, pidevalt ettenähtud plaane ületavale kollektiivile väljamakstavad preemiad jätsid isegi sõjatehased kaugele maha. Kui komisjon jõudis selle eeskujuliku ettevõtte kontaktides leiduvale aadressile, võttis neid vastu vaid tühi väli. Päid muidugi lendas, ent arvestades toonaseid kohalikke olusid, võib arvata, et kindlasti mitte nendel, kellel oleks tegelikult pidanud. Usbeki NSV toonasel ministrite nõukogude esimehel, meie Karl Vaino ekvivalendil, oli olnud ka eravangla oma isiklike oponentide jaoks, nii et tema jalgealune oli kindel ja kõigutamatu.

Võime pead vangutada ja imestada. Nii mõnigi rootslane või ameeriklane-kanadalane on vaadanud mu soviet-story’de peale mulle silma, sõnatult teada andes, et “Hei! Selliseid lugusid ei ole ilus ise välja mõelda!” Soomlased tunnevad oma naabrit paremini ja on uskunud. Olen minagi muianud, kui nad hakkasid tooma näiteid enda korruptantidest. Üks minister sai näiteks ametist lahti, sest oli kasutanud mustalt koristusteenust, makstes sularahaga. Ja juba jupp aega ei julge ükski poliitik endale puhkusepaketti kinkida. Rootslaste kuulsast sukkpüksteostust riigi krediitkaardiga ei hakka ma mitte rääkimagi.

Üks ukrainlane tõmbas aga kunagi endale naeruga kurku minu poolt kostiks toodud “Vana Tallinna”, kui kurtsin talle, mismoodi riik ärmatamisega THI ja tema proua arveid kinni maksab. “Üks talu? Üks talu!? Üks talu!” luksus ta naerda. Muu maailm, mina sealhulgas, ei teadnud siis veel suurt midagi Ukraina endise presidendi kinnisvaraimpeeriumist, eraloomaaiast, erakirikust ja pojast-pangajuhist.

Skandinaavia on muidugi selle kõige kõrval “puhas poiss”, kuigi omad “rotid”, “mutid” ja muud nihverdajad on sealgi. Aga nemad on samamoodi vorõ v zakone ehk seaduslikud vargad, nagu Usbekistani kunagine peremees, sest nemad ja süsteem töötavad kenasti käsikäes nagu porgand ja kana kunagises puljongikuubiku reklaamis. Kui inimene teab, millises keskkonnas mida rääkima peab, et see talle kasulik oleks, on ta õnnega koos. Praeguses Põhja-Euroopas on kõige paremaks mooduseks endale hea ninaesine kindlustada kiita takka punarohelist liberaaldemokraatlikku poliitikat ning haakida end puugi kombel  illegaalse immigratsiooniga kaasnevate rahavoogude külge.

Illegaalide majutusteenus on tulus äri nii Soomes kui Rootsis. Eramajutusäri sai tuule tiibadesse Rootsis kolm aastat tagasi kui toimuvast otsustas kasu lõikama hakata tuntud telenägu, miljonär Bert Karlsson. Veel üheksakümnendate aastate alguses oli ta immigratsioonivastane ning tema asutatud erakonnal oli parlamendis kaks kohta. Nüüd on ta aga saanud ilmselt teatud mõttes ilmutuse ning tema ettevõte Jakarto AB majutab Rootsis 17 pagulaskeskuses umbes 3000 varjupaigataotlejat. Ettevõtte käive on umbes 500 miljonit krooni.

Soomes on Otaniemis koolitushoonesse, mida veel hiljuti kasutas kohalik Päästeamet, asutatud pagulaskeskus, kuhu võib majutada kuni 400 inimest. Seda haldab Luona Oy, mille omanik on tööjõurendifirma Barona. Luona esimeheks on Helsingi linna endine sotsiaalvaldkonna juht Paavo Voutilainen, juhtkonda kuulub ka parlamendiliige Sanna Lauslahti (mõlemad kuuluvad Koonderakonda ehk Kokoomusse) – inimesed, kellel on olnud ligipääs infole ning tahet ja oskust illegaalse immigratsiooniga isiklikult rikastuda.

Migratsiooniameti andmetel maksab ühe asuka ülalpidamine ööpäevas umbes 40 eurot. Migratsiooniameti poolt rahastatuna võib 400 kohaga vastuvõtukeskus selle omanikele tuua aastas sisse enam kui 5 miljonit eurot.

Illegaalide interventsiooni pealt teenivad kasu ka Soome Punane Rist, mida on kritiseeritud ülisuurte palgakulude ja ebaratsionaalse vahendite kasutamise pärast, ning Sininauhasäätiö (Sinipaela fond). Viimane pakub tuge ja kodu neile, kes on jäänud ilma n-ö ühiskonna poolt pakutavatest teenustest. Ehk siis asotsiaalidele. Illegaalide maaletung on andnud võimaluse uuteks perspektiivideks ning Sotsiaal- ja tervishoiuministeeriumi (STEA) abiandmiskeskus jagab multikultile ning illegaalse migratsiooni toitmiseks miljoneid eurosid.

Startup Refugees nimeline projekt on saanud riigilt sadu tuhandeid eurosid. Väidetavalt on tuntud kultuuritegelased Riku Rantala, Tuomas Milonoff ja nende ettevõte Phoenix ry kaasatud turvapaigataotlejate tööhõive, koolituse ja vabatahtliku edendamisega, ent tegelikkuses on saadud vahendid kulunud härrade Rantala ja Milonoffi palgakuludeks ning aruandlus riigilt saadud vahendite kulutamise kohta on enam kui ebaselge. Selge ei ole isegi see, kui palju on kaasatud immigrante vabatahtlikesse ettevõtmistesse.

Samast keskusest saavad abirahasid ka Soome Punane Rist ja Sinipael. Keskus omakorda saab raha Veikkaus Oy-lt, mis on Soome loteriide korraldaja. Abiraha on võimalik taotleda üldkasulike ettevõtmiste korraldamiseks, tervise ja heaolu edendamiseks. Lihtsamalt öeldes – kõige paremini sobib sellise nimetuse alla praegu kõik, mis on seotud illegaalsete immigrantide poputamisega. Viimastel aastatel on seda toetatud umbes 300 miljoni euroga, ning selle summa ümber tunglejaid on loomulikult palju. Soome Punane rist on saanud toetusi 4,7 miljonit eurot immigrantidega tegelemiseks. Aga nagu lugesime, on SPR olnud viimasel ajal pildil ebaõiglaselt suurte palgakulude ja iseenda peale raiskamisega. Soome Pagulasabi on teine kindel abisaaja.

Soomes on mitmeid somaallaste ühinguid, mis kõik on täielikul riiklikul ülalpidamisel, ega pea muretsema oma tegevuse jätkusuutlikkuse pärast. Soome Somaallaste Liidule (SSL) on makstud 221 000 eurot. SSL tegevust on keeruline jälgida, sest liidu juhtivtegelased ei ole riigiga koostööaltid. Nendegi puhul on suurimaks kuluallikaks liidu töötegijate palgad. Väidetavalt püütakse somaallastele eraldatud vahenditega võidelda noorte radikaliseerumise vastu. Tulemustest ei ole mõtet rääkida, sest politsei raporteerib pidevalt tugevnevast islamistidevõrgustikust.

Lääne-Vantaa Somali Reconstruction and Somali Development ry sai eelmisel aastal STEA-lt 258 000 eurot.

Lieksa Somaalide Pereliit sai 120 000 eurot. Kõige selle juures on “huvitav” see asjaolu, et sellised ühendused ei kipu avalikkuse ette. Nende juhid keelduvad intervjuudest ja teavet nende ühenduste toimimise kohta on saada väga keeruline.

SSL on 2010. ja järgnevatel aastatel saanud sadu tuhandeid eurosid abi. 2017. aastaks sooviti saada ka 129 000 eurot imaamide ja mošeede juhtide koolituseks, ent peab Soome ametiisikutele andma au – vähemalt selline taotlus läbi ei läinud. Võimalik, et põhjuseks oli mošeede radikaliseerumine, mis ka Soomes on hoomatav.

Olulist majandusabi saavad ka seksuaaltervise eest võitlejad, ehk siis LGBT seltskonnad. Eesti “seksuaalvähemuste” apologeedid on ju Eestiski täielikul riiklikul ülalpidamisel. Sexpo-säätiö on saanud toetusi juba paljude aastate jooksul. Alates aastast 2000 on seda jagunud enam kui 3 miljoni euro jagu. Viimane rahaeraldus oli 454 000 euro suurune ja see on mõeldud “üldkasulikuks tegevuseks”, nagu selgituses öeldud. Kodulehel selgitatakse, et fond edendab seksuaalset heaolu ja inimsuhteid ning toetab eripalgelist ühiskonda, kus õitsevad seksuaalne ja sooline paljusus.

Suomen Setlementtiliitto on haridus- ja sotsiaaltööd edendav kodanikuühendus, mille üheks allorganisatsiooniks on pagulaste vastuvõtukeskust ülalpidav Viittakivi Oy. Pikantseks teeb loo see, et selle liidu esimees on liberaalse pagulaspoliitika tuline pooldaja, homoseksuaal rahvasaadik Pekka Haavisto, kes oli viimati ka roheliste presidendikandidaat ning on ametlikult abielus mehega. Esimene aseesimees on Helsingi abilinnapea, sotsiaaldemokraat Nasima Razmyar, kes on eriti kuulus loosungi poolest: “Soomlastel puudub ainuõigus Soomele, Soome kuulub kõigile!” Setlementtiliitto on saanud eelmisel aastal toetusi kokku 923 000, millest koguni peaaegu pool kulutatakse “üldkasulikeks” toiminguteks.

Minu arvates ei ole mitte mingit vahet, kas varastada riigilt olematu puuvillavabriku või olematu ühiskondliku töö tarbeks. Seepärast ei ole ka mõtet pidada Soome ja Rootsi ühiskondlikku teadlikkust meile eeskujuks, sest see põhineb poliitilisel absurdil, mida nimetatakse korrektsuseks ja võrdõiguslikkuseks. Kõige selle juures on pikantne ka asjaolu, et Soome vastuvõtukeskustest on perioodil 1. jaanuar 2015 kuni 1. juuli 2017 kadunud 5100 varjupaigataotlejat. Keegi ei tea, kas nad viibivad Soomes või mujal.

Kui nüüd mõelda veel kord sellele, kas kuuluda Skandinaaviasse koos Malmös ja Stockholmis ja Helsingis kujunevate getodega ja geiparaadidega, siis mina isiklikult eelistaksin kena perepuhkust Ungaris Balatoni ääres, kannu õlut või limpsi České Budějovices, matkamist Lätis Kuramaal, paadisõitu Leedus Nemunase jõel või jalutuskäiku Poola Karpaatides ja tunda rõõmu sellest, et võin seal rahulikult telgis magada, kartmata puhkuse muutumist multikultuurseks varade ümberjagamiseks või lihtsalt pikkade kõverate nugade ööks.