De Civitatel on hea meel tuua lugejateni kolmeosaline tõlkeartiklite sari, mis lähtub eesmärgist avada maailmas kehtiva võimusüsteemi olemust laiemale publikule.

Artiklid heidavad valgust institutsioonidele, isikutele, meetoditele ja eesmärkidele, mis määravad tänapäeval maailmas aset leidvaid protsesse ja sündmusi.

Artikliseeria kolmandas osas tõdeb autor, et lahendus globalistliku kartelli hävitavale poliitikale peitub üha suuremas teadlikkuses nende poolt levitatud valede olemusest ja üha süstemaatilisemas vastutöötamises sellele eelkõige riikliku ja kogukondliku isemajandamise kaudu.

Artikliteseeria esimene osa kannab pealkirja "Iseseisvate rahvusriikide asendamine globaalsüsteemi asehalduritega" ja teine osa "Meie tegelikud valitsejad".


Impeeriumi kaheteraline mõõk – globaalne sõjamasin

ja valitsusvälised organisatsioonid (NGO-d)

 

III OSA:


 Isemajandamine: Kohalik lahendus globaalsele probleemile

Tony Cartalucci

Sissejuhatus

Mõtiskledes lahenduste üle, mis võiksid peatada halvaendelisi globaalse ulatusega protsesse [1], kohtab väljapakutud tegutsemiskavade seas kõige sagedamini üleskutseid protestiaktsioonideks ning rahvakogunemisteks. Enne, kui jõuame käesolevas kirjutises väljapakutud alternatiivse vastuseni, vaadelgem aga protestiaktsioonide ja “tänavapoliitika” mehhaanikat lähemalt. Mida on võimalik selliste meetmete abil saavutada ning kui suur on tänavademonstratsioonide kasutegur ühiskondlike protsesside mõjutamisel tegelikult?

Õpikunäitena sobib siinkohal tuua näiteks 2010. aastal Glenn Beck‘i poolt Washingtonis korraldatud “Au Taastamise” massimiiting. Tegemist oli üritusega, millest võtsid osa tuhanded heatahtlikud ameeriklased, kes tulvasid Washingtoni süsteemi vastu protesteerima USA kõikidest osadest. See oli päev, mil tuhanded ameeriklased istusid oma Fortune 500 [2] kompaniide poolt valmistatud sõidukitesse, mille paagid täideti Fortune 500 kompaniide poolt toodetud naftatoodetega. Retke käigus peatusid kooris kodanikuhääle kuuldavaks teinud protestijad Fortune 500 kompaniide kiirtoidurestoranides, ööbisid samade korporatsioonide omanduses olevates hotellides, täiendades aeg-ajalt varusid hiigelkorporatsioonide hiigelangaarides asuvates selvehallides, luristasid janu kustutamiseks loendamatul hulgal Coca Cola karastusjooke ning olles oma kodanikukohuse truult täitnud, tulid tagasi koju, kus neid ootas ees Fortune 500 meediakontsernide poolt serveeritud kajastus aset leidnud sündmusest. Kõige tõenäolisemalt maalis kuvandi toimunust News Corporation’i kaabelvõrk Fox News – viimati nimetatu kuulub Välissuhete nõukogu [3] korporatiivliikmete hulka.

Asjade sellise käigu üle mõeldes mõistame kiiresti, et ühiskonnas, mille liikmed on lootusetus sõltuvussuhtes “süsteemist”, ei kujuta protestimiitingud endast enamat kui hambutut teatrit, mille tulemiks saab olla vaid käputäis kolmandajärgulise tähtsusega järeleandmisi massile, mille arvukus on võrdeline üksnes selle abitusega. See on mäng, milles ilma mängureegleid muutmata jääb jõudude tasakaal alatiseks kallutatuks finants-korporatiivstruktuuri suunal.

Meil on vaja mõista põhjusi, kuidas globaalne korporatiiv- ja finantsoligarhia on kujunenud mitte üksnes Ameerika, vaid kogu maailma fundamentaalprobleemiks. Tegemist on süsteemiga, mis on saavutanud oma mittelegitiimse võimutäiuse läbi kahe omavahel tihedalt seotud protsessi.

  • Nendest esimene seisneb suurkorporatsioonide tegutsemisvolituste pidevas laiendamises läbi majanduspoliitiliste sammude, mida massidele serveeritakse “majanduse liberaliseerimise” loosungi all.
  • Suurkorporatsioonide voli piiramatu laienemisega paralleelselt köndistatakse (deklaratiivselt “vabade”) kodanike omaalgatusvõime loendamatute maksude, seaduste ja määruste kaudu.

Niipea kui meil tekib mõistmine olukorra olemusest, muutub hetkega mõistetavaks ka põhjus, miks “Au taastamise” ülla loosungi all teostatud protestimiitingute laadsed ettevõtmised ei ole süsteemi muutmise seisukohalt mitte üksnes kasutud, vaid omavad sootuks vastupidist efekti. Siit ka põhjus, miks mis-tahes üllas soov ebaõiglast süsteemi muuta peab esmalt keskenduma korporatiiv- ja finantsoligarhia võimu lagundamisele, selmet protesteerida süsteemi käsutäitjaks olevate valitsuste vastu, mis tegutsevad jõuetu massi ning tegelikku võimu omava korporatiivstruktuuri vahelise puhvrina.

Ühest küljest on lootustandev tõdeda, et tänapäeval näib üha suurem hulk inimesi mõistvat, kuidas maailmas on “miskit” väga valesti ning olukorra muutmiseks on vaja “midagi” teha. Kuid “süsteemi” on praktiliselt võimatu muuta seni, kuni üksnes väga vähesed mõistavad, kuidas maailmas valitsev võimustruktuur reaalselt töötab. Niipea kui tekib mõistmine, muutub võimalikuks ka võimu tagasivõitmine oligarhilistelt struktuuridelt, mis selle mõistmatutelt massidelt kuritegelikult usurpeerisid.

Mis on globaliseerumine?

Globaalse oligarhilise impeeriumi laienemine on viimasel ajal võtnud üha ekstreemsemaid, meeleheitlikumaid vorme, nagu võib näha hiljuti Egiptuses ja Tuneesias lavastatud sünteetiliste revolutsioonide ning Liibüas aset leidnud relvastatud ülestõusu ja õhurünnakute näitel.

Ent riigipöördeid on maailmas korraldatud mõistagi ka eelnevatel perioodidel. Mäletatavasti pühkis viimane revolutsioonilaine üle maailma 90-ndate lõpus, kui paljud riigid kogesid “finantskollapsi” ja sellele koheselt järgnenud Rahvusvahelise Valuutafondi rahvamajanduste “restruktureerimisprogramme”. Viimaste näol oli tegemist üsna hooletult “majandusliku liberaliseerimise” eufemismi taha maskeeritud neokolonialismi programmi pealesurumisega. Ent selleks, et mõista neokolonialismi olemust, on esmalt tarvilik meenutada, milline nägi välja kolonialismi mudel ajalooliselt.

Siiami (Tai) poliitiline geograafia aastatel 1800-1900. Tai oli ainus Kagu-Aasia riik mis oli sellel ajal pääsenud Euroopa koloniaalimpeeriumite haardest.

19. sajandi keskpaigas oli Siiami kuningriik (tänapäeva Tai) ümbritsetud täielikult koloniseeritud rahvaste poolt, olles seetõttu sunnitud 1855. aastal alla kirjutama brittide poolt peale surutud nn „Bowring“ leppele. Heites pilgu lepingu sisule näeme, kuidas koloniaalimpeeriumite poolt 19. sajandil otsese sõjalise ähvarduse abil pealesurutud tingimused on sisult äravahetamiseni sarnased sellele, mida tänapäeval nimetatakse “liberaalmajanduslikuks poliitikaks”.

Alljärgnevalt on toodud brittide poolt Siiamile esitatud nõudmiste tuumik:

  1. Siiami Kuningriik sunniti leppima, et Siiami kohalikud seadused Briti alamate suhtes ei kehti.
  2. Brittidele loovutati õigus kaubelda vabalt kõikides meresadamates ning asutada Bangkokis alaline esindus.
  3. Brittidele anti piiramatu voli Bangkoki kinnisvara ostuks ja rendiks.
  4. Briti alamatele pidi võimaldatama piiranguteta liikumine Siiami sisemaal.
  5. Import- ja eksporttollid piirati 3% määraga imporditava/eksporditava kauba maksumusest – kusjuures oopium ja kuld olid brittide erinõudmisena tollidest täielikult vabastatud. 
  6. Briti kaupmeestele anti õigus kaubelda Siiami alamatega ilma kohaliku võimu sekkumiseta.

Tänapäevaseks näiteks imperialistliku diktaadi kehtestamisest sobib ideaalselt hiljutine Iraagi vallutamine USA poolt ja sellele järgnevalt asehaldur Paul Bremeri (Council of Foreign Relations – Välissuhete Nõukogu liige) eestvedamisel läbi viidud reform, mis suruti sõjast purustatud riigile peale koheselt pärast kapituleerumist.

Tuntud rahvusvaheline ajakiri The Economist kirjeldab Bremeri programmi ühes oma väljaandes pealkirjaga “Kutse odavale väljamüügile – kui programm on edukas, saab Iraagist kapitalistlik unelm”. Järgnevalt on loetletud peamised ameeriklaste poolt Iraagile esitatud nõudmised:

  1. 100% kontroll kõikide Iraagi varade üle.
  2. Iraagis teenitud kasumid tagastatakse täielikult investorriiki.
  3. Välisettevõtetele antakse samad õigused kohalike ettevõtetega.
  4. Välispankadele antakse voli osta üles Iraagi kohalikud kommertspangad.
  5. Tulumaksu ja dividendimaksu ülemmääraks kehtestamine 15% tasemele.
  6. Tariifide universaalmäära langetamine 5% tasemele.


Edasiseks lugemiseks: Egypt Today, Thailand Tomorrow

Vähe on neid, kellel oleks jultumust väita, et 90-ndate finantskollapsis kannatada saanud riikidele IMF-i poolt peale surutud majandusprogrammid kujutasid endast midagi muud kui majandusliku kolonialismi kõige ehedamat näidet. Rahvusvahelise Valuutafondi tööst moodustabki suure osa kõikvõimalike raportite produtseerimine, mille eesmärgiks on veenda (riike) majandusliku liberaliseerimisprogrammi “möödapääsmatuses”.

Sellest tulenevalt võib olla enam kui kindel, et Lähis-Idas hiljuti aset leidnud riigivõimude kukutamise lainest esile kerkivad valitsused on majanduse liberaliseerimise küsimuses Rahvusvahelise Valuutafondi nõudmiste suhtes oma eelkäijatest oluliselt vastutulelikumad. Brookingsi Instituudi [4] liige Kenneth Pollack on vastava programmi olemuse sõnastanud ühemõtteliselt järgnevas:

 “Heitlust Lähis-Idas tuleb mõista heitlusena nende riikide vahel, mis liiguvad “õiges” suunas ja nende riikide vahel, mis seda ei tee; nende (riikide) vahel, mis embavad majandusliku liberaliseerimise programmi, haridusreformi, demokraatiat, kodanikuühiskonda ja õigusriiki ning nende vahel, mis seda ei tee”.

 
Briti Impeeriumi hääbudes suutis Tai brittide poolt 1855. aasta leppes sätestatud diktaadi enda õlult heita, ent 1997. aastal oli Kagu-Aasia riik taas sunnitud seisma silmitsi sisuliselt identsete nõudmistega – üksnes selle erinevusega, et kui varemalt olid ultimaatumi esitajateks Briti koloniaalvõimud, siis kaasaegse kolonialismi kehtestajateks on Rahvusvahelise Valuutafondi pankurid.

Tai vastus globalismi diktaadile

Tai reaktsioon Rahvusvahelise Valuutafondi survele ja globalistide nõudmistele oli ulatuslik, demonstreerides sealjuures sügavat mõistmist globalistliku programmi olemusest ja lõppsihist. Siinkohal on oluline teada pisut Tai ajalugu. Tegemist on ainsa riigiga Kagu-Aasias, mis suutis vastu panna Lääne kolonisatsioonile. Viimase 800 aasta jooksul on Tai iseseisvuse üle valvanud rahva seas sügavalt austatud monarhia, mille valitsev Chakri dünastia on sama vana kui USA riiklus – kusjuures hetkel Tai kuningriigi troonil olev kuningas on rahva seas tunnustatud moodsa Tai riigi elava alusepanijana.

Veelgi enam, olles truu oma 800-aastasele traditsioonile, on Tai monarhia ka tänapäeval suutnud pakkuda läbimõtestatud ja toimiva lahenduse kaasajal Taimaad ähvardavatele välisohtudele. Selleks vastuseks on võime isemajandamiseks – nii riiklikul, kogukondlikul kui majapidamise tasemel. Antud põhimõte moodustab Tai kuninga poolt propageeritud “uue (majandus)teooria” alustala, haakudes sedasi sarnaste programmidega mujal maailmas, mille eesmärgiks on samuti murda türannia ja ekspluateerimine, mis on globaalse sõltuvusvõrgustiku paratamatuks tagajärjeks.

Ülal: Tai isemajandamise mudel. Selles alal hoitud traditsioonilised põllumajanduslikud väärtused ja iseseisvus on tõelise, mitte illusoorse vabaduse tunnusmärkideks.

Isemajandamisele rajatud majandusmudeli põhidogma on lihtne. See seisneb elementaarses põhimõttes, et igal majandussubjektil on võimalus kasvatada oma majapidamises vajaminev toit ise. Tai “uue tee” mudel on kujutatud ka riigi rahvusvääringuks oleva tai bahti 1000 ühiku kupüüri pöördküljel, millel on esitatud koduaeda hooldav perenaine. Majapidamistel on võimalik toidu ülejäägiga vabalt kaubelda, et soetada vastutasuks tehnoloogiat, mille abil majapidamise materiaalset baasi soovi korral üha täiustada.

Ülal: 1000 tai bahti kupüür. Vasakul on kujutatud tamm, mis osana Tai üleriigilisest võrgustikust reguleerib veetaset ning toodab elektrienergiat, katmaks kogu riigi energeetika vajadused. Kupüüri keskel on näha Tai kuningas, paremal kunstniku nägemus isemajandavast majapidamisest.

Tai uue majandusteooria eesmärgiks on säilitada rahva seas traditsiooniliste talumajapidamiste väärtused ning tõkestada rahva totaalset linnastumist. Linnastumise tõkestamine omakorda aitab pidurdada põllumajandusmaa ärastamist hiiglaslike tööstuslike põllumajanduskartellide poolt, mille tulemiks oleks kogu riigi toiduvarustuse üle kontrolli omandamine (Monsanto kontserniga seotud näited).

Need, kes on lähemalt tuttavad ÜRO kavaga “Agenda 21” ning hilisemate kliimasoojenemisprogrammidega, mõistavad antud tendentside sügavamaid tagamaid ning põhjusi, miks ülemaailmne linnastumisprotsess on vaja peatada.

Linnastumine toob paratamatult kaasa masside (tootlikust) eraomandist loobumise ning tootva töö hülgamise, millele järgneb inimeste lülitamine tarbimisparadigma masinavärki. Tarbimisparadigma alusel toimiva ühiskonna tunnusteks on rahva käest tsentraalaparaati koondunud võim, millel on sisuliselt piiramatud volitused lahendada (vastava ühiskonnamudeli paratamatuks tagajärjeks olevaid) probleeme nagu ülerahvastus, reostus, kuritegevus ja majanduskriisid. Kummatigi ei paku tsentraliseeritud võimuaparaat enamasti probleemidele reaalselt toimivaid lahendusi, vaid üksnes rohkem makse, kvoote ja bürokraatlikku mikromanageerimist.

Vastavate probleemide esilekerkimine tähendab alati seda, et keskvõim asub laiendama (üha sagedamini ilma igasuguse “demokraatliku” mandaadita, nagu võib näha sisuliselt kogu Euroopa Liidu majanduspoliitilise aparaadi näitel – tõlk. märkus) oma võimupiire, tehes seda pelgaks valitsemise objektiks muudetud rahva autonoomsuse ja vabaduse arvel. Mõistagi avalduvad majanduskriiside mõjud katastroofilisel määral eeskätt tsentraliseeritud, tihedates vastastikustes sõltuvussuhetes olevas ühiskonnas, kus iga inimese hüveolu on isegi kõige esmasemate aineliste hüvede puhul (vesi, söök, energeetika) sõltuv täielikult ühiskondlikust masinavärgist.

Ülal: "Uut majandusteooriat" kirjeldavas tekstis sisalduv illustratsioon, mis selgitab, kuidas ahnus tõukab inimesed eemale maakeskkonnast ja (tootlikust) eraomandist, millest loobutakse “toretsemishimulise linna” peibutavate tulede kutsel. Kui ÜRO peaks vajama “Agenda 21” reklaamplakatit, siis sobiks ülalkujutatu selleks ideaalselt.


Ülal: “Uue majandusteooria” eesmärgiks on kutsuda inimesed linnast tagasi, eesmärgiga anda neile võimalus (taas)luua isemajandavad kogukonnad. Teiste sõnadega on Tai uus majandusprogramm ÜRO “Agenda 21” täpne vastand.

Uue majanduspoliitika edendamiseks on Tais üleriigiliselt rajatud näidismajapidamised, mille eesmärk on arendada Tai elanikkonna seas põllumajandus- ja isemajandamise alaseid teadmisi. Programm võistleb otseselt kaasaegse globaliseerumistendentsi vastu, mis on nüüdseks paisanud paljud sõltuvussuhtes riigid majanduskriisi kütkeisse.

Globaalse kriisi taustal on Tai traditsiooniliselt suure autonoomsusega elanikkond raskusi hästi talunud. Viimase 10 aasta jooksul ei ole näiteks Tai toiduainete ja mitmete toorainete ostukorvi hind kasvanud. Tänapäeval, rohkem kui kunagi varem, on Tai eeskuju heaks näiteks, et isemajandamine on projekt, mis näitab meile teed sõltumatusele globalistlikust süsteemist.

Lääs annab vastulöögi

Nagu võiski ennustada, ei ole ligi 70-miljonilise elanikkonnaga riigi juhi poolt propageeritud majandusmudel, mis õõnestab Lääne korporatiiv-finants agenda jalgealust, oligarhilise maailmakorra isandate silmis soositud. Ent meetmed, mida globaalne võimustruktuur Tai majanduslike iseseisvuspüüete vastu on rakendanud, on piisavalt drastilised, et väärida lähemat tähelepanu.

Lääne korporatiivseid huve teenivate meediaväljaannete seas on kõige raevukamat protesti Tai poliitika vastu avaldanud majandusajakiri “The Economist”. Viimane kritiseerib avalikult Tai kuninga poolt toetatud isemajandamise süsteemi artiklis ”Ümberpakendatud Thaksinoomika”. The Economist heidab ette, et isemajandamise programm kujutab endast taganemist Tai liberaalsest majanduskursist. Väljaanne hägustab teadlikult programmi olemust, ignoreerides täielikult Tai isemajandamisele orienteeritud majandusmudeli isemajandamise eeliseid puudutavaid aspekte, väites, et Lääne korporatiivhuvide marionetina tegutsenud endine peaminister Thaksin Shinawatra saavutas samad eesmärgid oma sotsialismimaiguliste dotatsiooniprogrammidega. The Economistil jätkub jultumust väita, et kuninga poolt toetatud isemajandamise kontsept kujutab endast sama poliitikat, mis riiklike abipakettide jagamine!

Järgneb Shinawatrat ülistav ditüramb, mis kritiseerib endise peaministri võimult kõrvaldamist, tipnedes absurdimaigulise väitega, et inimestele iseseisvalt oma toidu kasvatamise õpetamine kujutab endast Thaksini sotsialistlik-populistliku poliitika kaaperdamist.

Siinkohal on oluline mainida, et permanentne sotsialism on isemajandamise täpseks vastandiks. [5] See on süsteem, kus inimesed muudetakse täielikult sõltuvaks riigist ja majandussubjektidest, kelle maksukoormus pidevalt kasvab. Sotsialism ei seisne iseseisvate majapidamiste soosimises ega majandusliku sõltumatuse kasvatamises läbi tehnoloogia kättesaadavaks tegemise.

Sotsialistlikus süsteemis jagab riik kollektiivsest pajast permanentses sõltuvuses subjektidele. Parim võimalik roll, mida sotsialistlik poliitika võib etendada, on toimida vahemeetmena olemasoleva süsteemi poolt tekitatud kriisile seni, kuni toimiv alternatiivne süsteem on tehniliste vahendite abil paika rakendatud. Globalistliku süsteemi eesmärgiks on seevastu tekitada riikide vahel vastastikkused sõltuvusmehhanismid, mis omakorda on täielikult sõltuvuses globaalsetest institutsioonidest ning selle eesmärgi saavutamine nõuab mitte probleemidele lahenduse leidmist, vaid vastupidi, probleemidele püsiva iseloomu andmist.

Lääne korporatiivhuvide eest seisvate häälekandjate seas väärib märkimist ka Austraalia Riikliku Ülikooli “Uue Mandela” nimeline blogi, mis on kirjutatud akadeemilise poliitkommentaatori Andrew Walker‘i poolt. Blogi toimib omalaadi stendina, millele plaasterdatakse pidevalt korporatsioonide poolt toetatud jututubasid Kagu-Aasia teemadel. Blogi saab korporatiivset majanduslikku tuge suurettevõtete poolt finantseeritud Lowy Instutuudi kaudu. Selle "kaasautorite" hulka kuulub ka Thaksin Shinawatra palgal olev eralobist Robert Amsterdam.

Kogu Walker’i nägemus Taist näib tuginevat autori väheldasele ajale, mille viimatinimetatu veetis ühes Põhja Tai külas. Üldistades oma väga kesist kogemust, mis näib olevat piiratud lühikese peatumisega Baan Tiani pisikülas, otsustab Walker kritiseerida kogu Tai isemajandamise programmi, nimetades seda kohatuks ja rahvast võimust võõrandavaks.

Järgneb The Economisti artiklist tuttav Thaksinile pühendatud kiidulaul, mis inkrimineerib majandusliku iseseisvuse plaani autoreid väitega, et linnastumise vastase plaani eesmärk on hoida Tai maa elanikkond eemal riigi poliitkale mõju avaldamast.

Mõistagi on sellised väited täiesti alusetud, kuna iseseisev kodanikkond omab ise reaalset võimu oma saatuse üle ega ole riigivõimude poolt lihtsasti keskvõimu kontrollile allutatav. Andrew Walker’i laadsed akadeemilise oreooliga rüütatud poliitkommentaatorid näivad olevat reaalsusest sedavõrd irdunud, et usuvad vist tõsimeeli, et isikliku vabaduse tipuks on kodanik, kes omab tööd teenindussektoris, pangavõlaga ostetud plasmatelerit ning privileegi pista kord nelja aasta jooksul hääletuskasti paberitükk. Reaalset elu valemisse arvestav mõtlemine näeb isiku vabaduse mõõduna indiviidi võimet olla ise võimeline kasutama ise enda teadmisi enese alalhoidmiseks iseendale kuuluvatest vahenditest, mis võimaldavad kõikide eluks vajalike baasteadmiste valdamist.

Ent Lääne reaktsioon isepäise Tai valitsuse algatusele tagada oma rahvale tõeline majanduslik-ühiskondlik sõltumatus ei piirdunud käputäie ideoloogiatruude tellimusartiklitega teada-tuntud propagandapamflettides. Alates 2009. aastast on Tai kuningriigis mahitatud järjekordset, seekord “punast” revolutsiooni. Lugedes “punasärklasest” intelligendi Giles Ungpakron‘i “Punase Siiami Manifesti”, muutub kiiresti selgeks põlgus, millega “punasärklased” suhtuvad Tai isemajandamispoliitikasse, eelistades reformida Tai riiki “sotsialistliku heaoluriigi” mudeli alusel.

Ungpakorni lapsik ja ohtrasõnaline manifest on kättesaadav "Sotsialistliku töölise" veebiväljaandes, samas kui “punasärklaste” propaganda on tervikuna kättesaadav järgmisel leheküljel. Märkimist väärib, et punasärklaste liikumist juhib võimult kukutatud endine peaminister Thaksin Shinawatra isiklikult. Juba ammu enne tõusmist Tai peaministri ametitoolile tegeles Shinawatra usinalt Londonis ja Wall Street-il oma karjääri edendamisega, liikudes paralleelselt Tai poliitikamaastikul. Shinawatra valiti Carlyle Group‘i poolt nõunikuks juba ajal, mil viimane hoidis kohta avalikus sektoris, millele järgnevalt Shinawatra üritas kasutada oma sidemeid, et parandada oma väljavaateid Tai siseriiklikul poliitikamaastikul. Tais ilmuv inglisekeelne väljaanne “The Nation” avaldas juba 2001. aastal Thanong Khanthongi sulest ilmunud kirjutises järgmist:

“1998 aasta aprillis, mil Tai oli jätkuvalt sügavas majanduskriisis, andis Thaksin endast kõik, et kasutada oma USA sidemeid parimal võimalikul viisil ise enda poliitilise imidži lihvimiseks. Selle nimel kutsus Shinawatra George Bush seeniori oma koju Bangkokis, väites, et tema eesmärk on toimida “kosjasobitajana” USA kapitali ja Tai äriringkondade vahel. Märtsis võõrustas Shinawatra juba Bush seeniori administratsioonis välisministrina tegutsenud James Baker III, kui viimane viibis riigivisiidil Tais.”

Olles 2001. aastal tõusnud Tai peaministritoolile, asus Thaksin tasuma oma Lääne patroonide poolt väljastatud poliitilist krediiti, alustades 2003. aastal otsusega eirata Tai sõjaväe juhtkonna vastumeelsust ning saata riigi sõdurid võtma osa USA Iraagi invasioonist. Lisaks sellele lubas Thaksin kasutada Taid USA Luure keskagentuuri skandaalsete salavanglate asukohamaana.

2004. aastal pingutas Shinawatra, et suruda ilma parlamendi heakskiiduta läbi USA-Tai vabakaubanduslepe, mis oli toetatud USA-ASEANi ärinõukogu poolt. Olgu märgitud, et viimatinimetatud organ võõrustas vahetult enne 2011. aasta valimisi (mille võitis Thaksini õde Yingluck Shinawatra) punasärklaste Thaksini isikukultuse juhtivaid liikmeid.

Ülal: US-ASEAN-i ärikolleegium, mis on täis pikitud USA korporatiivkartelli mainekamaid kontserne. Thaksini punasärklaste bande liikmed pöördusid just nende globaalkontsernide poole toetuse saamiseks.

2004. aastal kuulusid US-ASEAN-i ärikolleegiumi liikmete hulka sõjategevusest elatuv Bechtel‘i kontsern, Boeing, Cargill, Citigroup, General Electric, IBM ja kurikuulus Monsanto. Tänapäeval on kartelliga liitunud veel lisaks pangandushiiud Goldman & Sachs ja JP Morgan, Lockheed Martin, Raytheon, Chevron, Exxon, BP GlaxoSmithKline, Merck, Northrop Grumman, Philip Morris ja Monsanto GMO kaasroimariks olev Syngenta kontsern.

Ülal: Võimult tõrjutud autokraat Thaksin Shinawatra esinemas 2006. aastal Välissuhete Nõukogu ees vahetult enne sõjalist riigipööret, mis ta võimult kukutas. Pärast võimult kõrvaldamist on Shinawtral olnud Wahingtoni ja Wall Streeti propagandamasina jäägitu toetus, mis töötab väsimatult selle nimel, et aidata Shinawatral tagasi võimule pürgida.

Shinawatra oli võimul aastatel 2001-2006. Kõnekas on fakt, et vahetult enne sõjalist riigipööret, mis mehe võimult viis, oli Shinawatra esinemas Fortune 500 hiigelettevõtete poolt finantseeritud Välissuhete Nõukogus New Yorgis, kus kandis ette ülevaate “edusammudest” globaalkontsernidele soovitud programmi juurutamisel Taimaal.

Pärast Shinawatra võimult tõrjumist on mees olnud pidevalt esindatud USA korporatiiv-finantsistide eliidi teenistuses oleva lobimasina poolt, millesse kuuluvad sellised markantsed nimed nagu Kenneth Adelman (Edelamani PR firma kuulub Freedom House‘i, International Crisis Group‘i ja PNAC‘i liikmeskonda), James Baker (Baker Botts – Välissuhete Nõukogu liige), Robert Blackwill (Barbour Griffith & Rogers – taas kord Välissuhete Nõukogu liige) Kobre & Kim ning hetkel ka Robert Amsterdam (Amsterdam & PeroffChatham House‘i korporatiivliige).

Võttes arvesse ülaltoodud taustinfot, oleks liiga tagasihoidlik väita, et Shinawatra on pelgalt võimaste välisjõudude poolt soositud agendiks.

Shinawatra marionettpartei ülesandeks on koordineerida “punasärklaste” bandesid, mis on omakorda toetatud mitmete valitsusväliste organisatsioonide poolt, nagu USA välisministeeriumi Riikliku Demokraatia Sihtkapitali poolt finantseeritud Prachatai. Viimane kujutab endast “sõltumatut meediaorganisatsiooni”, mille eesmärk on edendada punasärklaste propagandategevust. Hiljuti sai Pratchatai pärjatud USA neokonservatiividest kubiseva Freedom House’i poolt väljajagatava Deutsche Welle blogiauhinnaga. Freedom House’i erapooletusest ehk vaid niipalju, et tegemist on “sõltumatu” organisatsiooniga, mille juhatuse liikmete hulka kuulub endine Shinawatra isiklik lobbist Kenneth Adelman.

Ülal: USA neokonservatiividest finantsistide poolt rahastatud Freedom House annab oma 2011. Aasta 11. Märtsi “säutsus” teada USA välisministeeriumi poolt finantseeritud Riikliku Demokraatia Sihtkapitali rahadega töötava Tai punasärklaste propagandaagentuuri Pratchatai nimetamisest pressivabaduse auhinna saajate hulka.

Lääne korporatiiv-finantshuvid on teadlikud globaalse mängu olemusest ning kavandavad oma samme ajal, mil enamus inimkonnast elab jätkuvalt täielikus mõistmatuses ja apaatias. Oluline on mõista, et Tai kujutab vaid ühte riiki paljude seas, mis on osaks Hiina “pärlikee” strateegiast luua sõbralikke suhted Aasia riikidega, mille valitused on Hiinaga lähenemise tõttu saanud USA välisministeeriumi poolt rahastatud “vabastamiste” sihtmärgiks.

Kui me soovime lõpetada võõrvõimude sekkumise rahvaste enesevalitsemisse, siis on ülim aeg haarata tagasi tsivilisatsiooni kandetaladeks olevad mehhanismid. Siinkohal on julgustav näide juba olemas alternatiivmeedia näol, ent lisaks iseseisvale inforuumile on vaja olla edukas ka teistes ettevõtmistes. Miks mitte võtta siinkohal kuulda Tai kuninga tarka nõu ning alustada millestki sedavõrd lihtsast nagu enda toiduaia kasvatamine?

Tänasest tulevikku

Mõistagi võtab Tai põllumajandusliku iseseisvuse mudel arvesse tehnoloogiat kui võtmetegurit, millega põimituna on võimalik kasvatada inimeste majanduslikku iseseisvust ilma materiaalse heaolu kasvatamisest loobumiseta. Isegi linnades asuvad väikeettevõtted on nobedad, manööverdamaks üle hiigelkorporatsioonid uusima tootmistehnoloogia juurutamisel.

Sellepärast ei ole Tais tavatu näha vanu väikseid tootmishooneid, mis on sisustatud uusimate automatiseeritud tootmismasinatega. Programmeeritavad õmblusmasinad lubavad eraettevõtjast õmblejannal näiteks kiirelt disainida uued logod vastavalt erakoolidest klientide tellimustele. Tegemist on majandusmudeliga, mis on ühiskondlikult mõõtmatult hüvelisem kui süsteem, kus tellimused lähevad hiiglaslikele orjatööd kasutavatele õmblustsehhidele, mille kasum voolab käputäie ülirikaste omanike taskutesse. Ka sellise mudeli toimimist on võimalik näha, kõndides Bangkoki tööstuslikes eeslinnades.

Ülal: Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi teadur, doktor Neil Gershenfeld poseerimas oma tootmislaboris, mida võib tinglikult pidada väiketootmise revolutsiooni hälliks.

Vastavate tehnoloogiate kättesaadavaks tegemine maarahvastiku seas – andes neile võimaluse mitte pelgalt toota, vaid leiutada ise uusi tootmistehnoloogiaid – ei ole mitte vaid utoopiline soovunelm ulmefilmist, vaid tänapäeva reaalsus. Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi teadur, doktor Neil Gershenfeld on välja arendanud tootmislabori kontsepti ehk lühendatud FAB labori. Sisuliselt kujutab FAB labor endast mikrotehast, mille abil on võimalik toota praktiliselt mis tahes eset. Doktor Gershenfeldi labori mudelit on kopeeritud kogu maailmas, andes idee autorile lootust nimetada oma leiutist eraisikute autonoomse tootmise revolutsiooni esimeseks verstapostiks. Doktor Gershenfeldi eesmärgiks on kujundata tarbimissõltlaste maailm ümber iseseisvate väiketootjate ja disainerite maailmaks.

 

Dr Gershenfeldi ponnistused leida oma leiutisele valitsuste ja institutsioonide toetust on viimase sõnul pärsitud mitte eraisikute entusiasmi puudumise tõttu (kuna kõik inimesed on innustunud ideest olla loojad ja tootjad), vaid organisatsioonilise vastuseisu tõttu. Tõeliselt hämmastav on aga kuulda Dr Gershenfeldi tunnistust, et “paljud valitsused käsitlevad soovi teha “tavalistest” inimestest tehnoloogia loojad, mitte sõltuvad tarbijad, illegaalse tegevusena” (sic!).

Vastuseis doktor Gershenfeldi üllale üritusele sobib ideaalselt näitamaks oligarhiliste võimu ja vara grupeeringute tegelikku palet, tuues suurepäraselt esile oligarhide hirmu mõtte ees anda inimestele isiklik vabadus ja initsiatiiv väljaspool nende poolt kontrollitud korporatsioone ja bürokraatlikke struktuure.

Tegemist on oligarhia põhitunnusega, mida on väga tabavalt kirjeldatud juba 2300 aasta eest Ateena linnriigi konstitutsioonis. Viimatinimetatu selgitab oligarhilise mentaliteedi olemust, kirjeldades ühes peatükis “vana oligarhi” põlgust tehnoloogia ja Ateena mereväeteenistuse vastu, mis annavad sotsiaalse mobiilsuse võime Ateena ühiskonna vähem privilegeeritud kihtidele.

Dr Gershenfeld võtab oma tootmislabori tõelise potentsiaali kokku tõdemuses, et “5 miljardit inimest väljaspool (nn arenenud tööstusriikide “kuldset miljardit” – tõlk märkus) ei ole väärt seda, et neid käsitleda pelgalt passiivsete tehnoloogiatarbijatena. Tegemist on loovate inimestega, kes on meie planeedi suurimaks kasutamata innovatsiooni allikaks. Meie ees seisab võimalus kasutada kogu inimkonna loovat potentsiaali, et "pakkuda kohalike teadmiste abil kohalikke lahendusi kohalikele probleemidele”. Doktor Gershenfeld tõdeb oma tootmislabori kontsepti edu taustal optimistlikult, et tema arvates oli algselt seesugune võimalus parimal juhul 20-aastase perspektiivi küsimus, kuid tegelikult on tegemist reaalsusega, milles elame juba täna.

Ülal: Amsterdamis asuv tootmislabor, demonstreerib erisugust mikrotootmise tehnoloogiat.

Doktor Gershenfeldi ideed haakuvad suurepäraselt Tai pürgimustega luua tõeliselt autonoomne isemajandav ühiskonnamudel. Paljuski on Tai kapitaliintensiivse masstootmise seljatanud mikroäride võrgustik juba tänapäeval tõestuseks doktor Gershenfeldi ideedes peituvast potentsiaalist.

Kuid Tai mudel peegeldub ka ajalooliselt nendes iseenda peremeheks olemise traditsioonides, mis tegid Ameerika kunagi vägevaks. Oluline on mõista, et isemajandavatest majapidamistest koosneva ühiskonna loomise tehnoloogia on tänapäeval meil juba olemas. Gershenfeldi enda sõnul on meie suurimaks väljakutseks sotsiaalsete inseneride poolt manipuleeritud masside mentaliteedi muutmine, mis võimaldaks seda tehnoloogiat kasutada.

Isemajandamise võime koos (tootmis)tehnoloogiate kättesaadavaks tegemisega kõikide inimeste seas kujutavad endast korporatiiv-finantsoligarhiale surmaohtu ning on sellisena läbi aegade olnud kõikide oligarhide suurimaks hirmuks. Rahvusvaheliste korporatsioonide boikoteerimine ning nende toodete ja teenuste asendamine ise toodetud ja kohalike hüvedega on miskit, mida me kõik saame teha… juba täna.

Tehkem siis tutvust ja levitagem oma pere, sõprade ja tuttavate seas Gershenfeldi mikrotootmise ideed ning miks ka mitte teisi sarnaseid kontsepte (näit häkkerruumide kontsepti vms). Kõik selle nimel, et lammutada meie üle valitsevate sotsiaalsete inseneride ja nende taga seisvate kontsernide võim.

Oleme juba teinud algust, pöörates selja massimeediale ning otsides infot alternatiivsetest allikatest. Aeg on küps võita tagasi ka teised vahendid, mis võimaldavad meil olla vabad ja iseseisvad. Seda tõeliselt, mitte illusoorselt – rahvastena, kogukondadena ja peredena. Alustagem siis täna.

Artikkel on algselt avaldatud blogis landdestroyer.blogspot.com. Artikli tõlkis Adrian Bachmann.

Märkused ja viited:

[1] Antud teemad leidsid põhjalikumat käsitlemist artiklites “Impeeriumi kaheteraline mõõk” ning “Saage tuttavaks – teie tegelikud valitsejad” (tõlk. märkus)

[2] Fortune 500 on Fortune majandusžurnaali poolt iga-aasta välja antud edetabel USA 500 suurimast korporatsioonist, reastatud ettevõtte käibe järgi. (tõlk. märkus)

[3] Vt. lähemalt artikkel “Impeeriumi kaheteraline mõõk (II) – meie tegelikud valitsejad”

[4] Brookingsi Instutiidi kohta vaata lähemalt artiklit “Impeeriumi kaheteraline mõõk (II) – meie tegelikud valitsejad”.

[5] See peaks Nõukogude Liidu kolhoosipoliitika poolt laostatud talunike mälestust endas kandvale eesti rahvale olema väga selgesti mõistetav. (tlk. märkus)