Inimõiguste keskus kutsub vaenukõne juhtumitest endale teatama. Foto: kuvatõmmis videost

Eesti Inimõiguste Keskus on koostöös politseiga tootnud videoseeria, mis peaks õpetama kodanikele, kuidas vaenujuhtumitest teada anda. Inimesi ärgitatakse lisaks politseile võtma paralleelselt ühendust ka erinevate MTÜdega. Vaenukõne näitena tuuakse muuhulgas välja ka poliitikute kõned, mis vägivallale üles ei kutsu, kuid justkui “õhutavad” seda.

Neli videot peaksid vastama küsimustele, mis on vaenukuriteod ja -kõne, kust saada ohvrina abi ning mida teha vaenukuriteo pealtnägijana. “Need videojuhised aitavad inimestel vaenukuritegusid ära tunda ja õpetavad, kuidas sellistes olukordades käituda,” ütles projektijuht Liina Rajaveer.

Videod valmisid koostöös Läti ja Leedu inimõigusorganisatsioonidega projekti PONGO raames. Projekti rahastas Euroopa Liit ning Kodanikuühiskonna Sihtkapital. Projekt keskendus politsei ja vabaühenduste koostööle võitlemaks vaenukuritegude vastu.

Esimeses videos tuuakse vaenukuritegude näidetena välja autode sodimine, poeakende lõhkumine või jalutuskepi varastamine.

“Vaenukuriteod on kuriteod, mille ajendiks on inimese vanus, nahavärv, keel, usk, rahvus, puue, seksuaalne sättumus, sooline identiteet või päritolu,” kirjeldab meeshääl.

Videotes esitatakse vaenukuriteo eskaleerumise skeem – esmalt solvangud või alandused, siis aga vara rikkumine ja lõpuks füüsiline vägivald. “Sellised kuriteod mõjutavad ohvreid alati väga tugevalt, kuna rünnatakse nende olemust,” kirjeldatakse videos.

Võimalike ohvritena tuuakse välja homoseksuaalsed inimesed või juudid. Viimase aja maailma sündmustest on teada, et vara rikkumist, füüsilist vägivalda, solvanguid ja alandusi ning muud säärast on USAs toime pannud vasakpoolsed Antifa/BLM rüüstajad, kelle sihtmärkideks on tihti valgenahalised, konservatiivsete vaadetega inimesed.

Videos tuuakse vaenukuriteo pealtnägijatele ja ohvritele võrdsete lahendustena välja politsei või Inimõiguste Keskusega ühendust võtmine.

Järgmises videos “Kust saab vaenukuriteo ohver abi?” soovitatakse vajadusel ühendust võtta ka näiteks Ohvriabi ja Eluliiniga. Samuti ärgitab video infot küsima Eesti LGBT Ühingult ja Pagulasabilt.

Videos “Mida teha, kui näed pealt vaenukuritegu?” jagatakse instruktsioone, kuidas pealtnägijad peaksid käituma.

“Homofoobiast, rassismist, ksenofoobiast, usulisest sallimatusest või muudest eelarvamustest ajendatud vahejuhtumeid leiab aset tihedamini, kui arvame. Mõned neist juhtumitest on kuriteod – vaenukuriteod – ja tihtipeale toimuvad need märkamatult meie kõrval,” õpetatakse videos.

Vaenukuriteo näitena tuuakse välja islamiusuline naine, kellelt valgenahaline mees üritab rätti peast kiskuda. Tunnistajad peaksid tegema kõva häält ja võimalusel ründajat pildistama. “Püüa kokku koguda ka teiste pealtnägijate nimed ja telefoninumbrid, et saaksid need hiljem politseile anda,” kõlab õpetus. Samuti tuleb video kohaselt ohvrile toeks olla.

Viimases videos “Kuidas ära tunda vaenukõnet?” teatatakse, et vaenukõne on ühiskonnas väga tavaliseks muutunud. “Tihti aetakse see segi ka sõnavabadusega, kuid seda vabadust ei tohi kasutada teiste inimõiguste piiramiseks,” kõlab videos.

“Vaenukõne leiab tee kõikjale – tänavale ja internetti. Vaenukõne võib olla anonüümne, aga võid seda kuulda hoopis mõnelt tuttavalt või koguni poliitikute suust,” teeb video ilmse vihje parempoolsetele populistlikele parteidele.

“Kõige hirmsam on, et vaenukõne õhutab vaenulikku suhtumist ja vägivalda, luues keskkonna, kus teatud inimeste diskrimineerimine ja ründamine oleks justkui õigustatud isegi, kui kõneledes otseselt vägivallale ei kutsuta. Kui ühiskonnas vaenukõnega ei tegeleta, võivad pahatahtlikud solvangud muutuda varavastasteks tegudeks või isegi füüsiliseks vägivallaks,” teatab meeshääl.

Katsed politseiga paralleelselt andmeid koguda

2017. aasta oktoobris tuli Inimõiguste Keskus välja nn “vaenust teavitamise mobiilirakendusega” UNI-FORM, mille eesmärk oli võimaldada inimestel väidetavast LGBT-inimeste vastu suunatud vaenust teada anda.

Kirjelduse kohaselt laekusid kõik äpi ja kodulehe kaudu esitatud raportid Eesti Inimõiguste Keskuse eksperdile, kes pidi tagama nende menetlemise privaatsuse. Juhul, kui raport oli esitatud koos isikuandmetega, võttis spetsialist raporti esitajaga ühendust ja nõustas teda. Ühtlasi jagas ta infot ja soovitusi, millal ja mil viisil tuleks pöörduda politsei poole.

Raporteerija sai märkida raporteerides ka koheselt, kas soovib keskuse kaasabil pöörduda politsei poole. Eestis raportid otse politseile edasi ei läinud. Kõik esitatud raportid edastati anonüümseks muudetult andmebaasi, mis võimaldas koguda infot olukorra kohta Eestis.

SAPTK leidis toona, et tegu võib olla seaduserikkumisega, kuna püsis kahtlus, et aplikatsiooni töödeldakse loata delikaatseid isikuandmeid. Keskus ise seaduserikkumist eitas.

Toimetas Jaanus Vogelberg