Aldo Maksimov räägib intervjuus Objektiivile, miks ta kolis perega Kreekasse, Pythagorase ja Herodotose kodusaarele Samosele ning kuidas ta on saarel käima lükanud loomekodude ja majutuse võrgustiku, mis ootab külalisi juba praegu. Usutleb Markus Järvi.  

Markus Järvi: Alustame algusest. Sa oled rääkinud Objektiivis avaldatud loos, mis ajendas Sind Eestist lahkuma. Ma sirvisin selle teksti enne Sinu usutlust läbi ja taaskord meenus mulle see teatav melanhoolne ja valulik tonaalsus, millega Sa Eestiga hüvasti jätad. “Ajupestud Eesti. Kah sobiv pealkiri,” kirjutad enne Kreekasse lahkumist. Nüüd, kus oled üle poole aasta oma perega juba Samose saarel elanud, kas pealkirjastaksid Eestist lahkumise samade sõnadega ka täna?

Aldo Maksimov: Mul on Eestist keeruline rääkida, mitmel põhjusel. Ütlen niipidi, et kui ma Eestist poleks hoolinud, võibolla poleks me siis lahkunudki… Mulle ja mu abikaasale väga läksid korda arengud, mis on Eestis toimunud sel sajandil. See, kuhu Eestit on tüüritud koos teiste Põhjala riikidega. Mõni võib nüüd öelda kindlasti, et see on eneseõigustus ja nii ongi raske vastata.

Kui me räägime “ajupestud Eestist”, siis kui me kõneleme täna 30-aastastest inimestest – kõige töövõimelisemast ja progressiivsemast osast ühiskonnas, kes ei mäleta Nõukogude Liitu, siis jään nende sõnade juurde. 

Suur osa asju, mis pool sajandit tagasi ei olnud maailmas normaalne, lubatud või eluterve, on tänase ultraliberaalsusega normaalseks muudetud – Hollandi, Kanada, Rootsi, Prantsusmaa, USA jt riikide eeskujul. 

Vaid traditsioone tugevamalt hoidvad rahvad ja riigid püsivad tervemana ja suudavad ka poole sajandi pärast läbi oma rahva kõneleda euroopalikest väärtustest. “Progressiivse” osa ühiskonna jaoks aga juba täna on euroopalikeks väärtusteks liberaalne migratsioonipoliitika, võõrtööjõu hiiliv masstoomine, seksuaalse diapasooni laiendamine poolvägivaldselt läbi riiklike instantside, koolide ja lasteaedade. Brüsseli ülbe hoiak levib vastiku katkuna kõigis Eesti ametkondades.

Markus Järvi: Soovid ehk täpsustada?

Aldo Maksimov: See üldiselt, mis näiteks toimub hariduses, käib mulle tugevalt vastukarva. Ma ei räägi isegi niiväga ideoloogiast ja inglise keele pealetungist, kui hariduse võistluslikkusest, konkurentsist ning survest, mis paneb lapsed stressi, aga ei tee neid targemaks ega valmista neid eluks ette. Ma leian, et me isegi ei tea, mis ala inimesi ja oskusi 15 a pärast vajatakse, aga toodetakse meil koolis ja ülikoolis ikka mingeid juppe, mida arvati 20 a tagasi vaja minevat. Seetõttu on mul heameel kui lapsed sellal ujuvad ja võimlevad kui ühiskonnaõpetuses pagan teab mida tuubivad.

Eesti ühiskond on valdavalt hirmul, sest kõigi riigiametnike töö sõltub poliitilisest hetkeseisust. Eesti ühiskond toetub ka äärmiselt individualistlikele väärtustele, enese heaolule, mis on vastandlik Lõuna-Euroopa peresidemetele ja pereväärtustele. Ka sellel muuseas on oma suuri miinuseid.

Markus Järvi: Ajupesu all pead Sa seega silmas üldisi kultuurilisi suundumusi, mis tulevad kõikidele varem või hiljem koju kätte?

Aldo Maksimov: Ma ütlesin endale 2017. a sügisel ühel hetkel, kui noorem tütar käis teises klassis, et kui ma näen koolis ühte paberit, õpikut või tundi, kus laste peal hakatakse praktiseerima seksuaalkasvatuslikku sooneutraalset, LGBT kasvatustööd, ma lahkun Eestist. Nüüd on see sisuliselt käes. Õpikud on valmis. 

Mul ei ole isiklikult midagi selle vastu, et on olemas homopered ja lapsendatud lapsed (jämedalt võttes ei häiri see mind), aga kui teha see kooliprogrammi osaks, mina tõlgendan seda selgelt ideoloogilise ajupesuna. Küsimuseks jääb mulle ainult, kuidas see peaks kooskõlas olema Eesti põhiseaduse ja meie riigi alusväärtustega. Miks seda on vaja propaganda vormis ja nii tugevalt ellu viia?

Nimetage mulle ise mõni 21 sajandi Eesti riigimehelik poliitik? Kui neid oligi, siis jäid nad eelmise sajandi lõppu ning on tänaseks väsinud või surnud.

Ajupesu hakkas kõrva ja silma häirima ehk rohkem kusagil alates 2007.–2008. aastast, mil meie poliitikud üha enam muutusid ELi suuvoodriks, pikendusjuhtmeks. Banaani kumerusest ehk naljast hakkas saama tegelikkus. Poliitikutel kadus ära isemõtlemisvõime ja riigimehelikkus. 

Nimetage mulle ise mõni 21. sajandi Eesti riigimehelik poliitik? Siim Kallas, Marju Lauristin, Andrus Ansip? Isegi mitte naljakas. Kui neid oligi, siis jäid nad eelmise sajandi lõppu ning on tänaseks väsinud või surnud.

Markus Järvi: Ent miks ikkagi Kreeka ja Samos? Oleks ju võinud minna ka mõnda teise kohta.

Aldo Maksimov: Oleks võinud. Kaalusime paari kohta Peloponnesosel (Lakoonias ja Messinias) ning mina mõtlesin tõsisemalt ka Syrose peale, seda hea logistika tõttu; Samosele nimelt on keerulisem saada. Ka Skopelosele mõtlesin, aga see on transpordi mõttes veel kehvem koht kui Samos, kuigi mandrile oluliselt lähemal.

Ma sattusin Samosele esmakordselt 2003. a läbi totra juhuse, kui mu pangaarvele potsatas üle 150 000 krooni. Kulutasin seda otstarbekalt, ehk peamiselt reisimisele… Kuigi vahepeal olen reisinud palju ja kõikjal mujal, olles ka Korvpalliliidu kommunikatsioonijuht, siis ilmselt teadsin alati, et jõuan Samosele tagasi. Ka ei kujutaks ma ennast päris hästi ette päriselt teises kultuuriruumis, kuigi ehk meeldivas kohas – Uruguais, Tongal, Balis.

Samos on heas mõttes keskmine Kreeka saar. Siin on kõike omajagu: inimesi, turismi, külalislahkust, kultuuri, ajalugu, randu, mägesid jne. Pole liiga suur ega väike. Ainult et eestlasi siin ei ole, isegi mitte vähe…

Loodust, tõsi, on siin oluliselt rohkem kui enamusel Kreeka saartest. Statistiliselt pidi olema Kreeka rohelisim saar ning kui ümberringi vaadata, siis ma ei kahtle selles. Remargi korras lisan, et olen vähem kui poole aastaga võtnud 108 kg pealt alla 92 peale. Suur asi minu jaoks, aga ka see on suuresti keskkonna “süü”.

Naisega sõitsime 2017. a kevadel ka mujal Ida-Euroopas ja tõele au andes käis peast läbi ka kolimine Ungarisse ja/või Poolasse. Seda eelkõige mul, mitte naisel. Ungari on üks mu idee fix‘e. Konkurentsis Samosega jäi aga teiseks.

Markus Järvi: Aga ikkagi, miks? Olemuslikult, kui lubad.

Aldo Maksimov: Miks-küsimus on muidugi selline, et ruumi jääb väheks. Mul on siinsete inimestega väga hea klapp. Mul ei olnud sellist kontakti kogukonnaga Eestis mitte kunagi ja mitte kusagil. Kuigi olen elanud näiteks pikemalt ka Saaremaal ning asumites nagu Pelgulinn, Kadriorg, Kalamaja. 

Mulle sobib külakord, inimeste hoolivus, aitamine, lahkus, sõbralikkus, külaelu kui selline – kõik teretavad. Meie külas on kõik see olemas ja on olemas ka “toidupank”, “let’s do it” ja kõik muu, mida meil Eestis kampaania korras tehakse.

Samos on heas mõttes keskmine Kreeka saar. Siin on kõike omajagu: inimesi, turismi, külalislahkust, kultuuri, ajalugu, randu, mägesid jne. Pole liiga suur ega väike. Ainult et eestlasi siin ei ole, isegi mitte vähe…

Veel küsimusest, miks. Olen paaris kohas, eelkõige meie Kreeka blogis (Samose Lood) tsiteerinud Stefan Zweigi maailmakuulsa teose pealkirja – “Welt von Gestern” (“Eilne maailm. Eurooplase mälestused”). Me otsime ka natuke eilset maailma, seda mida enam ei ole – elu lihtsust ja loomulikkust.

Ning siit tuleneb ka osaliselt vastus ülal olevale. Ma ei ole ennast kunagi defineerinud niivõrd kui rahvuslast. Sest ma tean, et eestlased surevad välja varem või hiljem. Pigem olen iseseisvuslane ja seisan Euroopa, selle traditsiooniliste väärtuste ja maade iseotsustamise õiguse eest. Vastukaaluks föderaalsele Euroopale, mida ihalevad ELi lastetud juhid.

Markus Järvi: Kõlab minulegi sümpaatse maailmanägemusena. Siiski, inimesed võivad ette heita, et oled võitlemise asemel pagulusse läinud ja alla andnud?

Aldo Maksimov: Olen iseseisvuslane, aga kui ma näen, mismoodi meie riiki Eestis tahetakse lõhkuda, saab minust vaikselt üha enam ka rahvuslane. Ning ma võitlen Eesti eest Kreekas samasuguse innuga nagu ma teeks seda Eestis. Ma teengi seda, läbi poliitika, poliitiliste jõudude, artiklite ja jutuajamiste, vestluste – kogu aeg, järjekindlalt ja jätkuvalt.

Mu meelest ka Bunin ja Tšehhov kirjutasid Venemaast kõige tabavamalt just olles võõrsil. Tahtmata ennast võrrelda nendega ma lihtsalt osundan, et eemaltpilk ei pruugi olla vähem täpne ja hoomav.

Markus Järvi: Räägi, palun, kuidas Sinu perekonnal läheb. Kas lapsed ja abikaasa on Kreeka eluga harjunud?

Aldo Maksimov: Meil läheb hästi ja töiselt. Võrreldes 2010. a tulekuga olime seekord paremini valmistunud. Tark oli ka tulla sügisel, mitte kevadel. Tulles enne talve on kergem sisse elada ning ka kohalikud võtavad sind rohkem kui kohalikku. Palju sõltub enda tahtest ja motivatsioonist; mina suhtlen ja osalen siinses elus hästi aktiivselt.

Lastega Samosel söömas. Foto: Marion Maksimov

Lapsed käivad koolis. Nende koolielu on vähem stressitekitav kui Eestis. Liikumist, lugemist, õppimist väljaspool klassiruumi on rohkem, päevad on ka veidi lühemad. 13.15 lõpeb viimane tund. Tõsi, inglise keelt käiakse juurde õppimas keeltekoolis. Meie lapsed seda õnneks ei vaja.

Lapsi veenda ei olnud vaja. Neil on Kreekast lapsepõlvemälestusi, mõlemal. Lisaks oleme ju olnud Kreekas iga aasta umbes ühe kuu, erinevates kohtades. Keele õppimine on käsil kõigil, ka lastel, see ei ole kerge, aga keskkonnas võtab lihtsalt aega. 

Noorem tütar tuleb koolist koju iga päev uue sõnaga ja keel paistab iseenesest külge kleepuvat. Lapsed ootavad pigem külalisi Eestist, mitte ei igatse minna Eestisse. Kuigi neil pole ka midagi selle vastu. 

Oleme abikaasaga hiljem arutanud, et milline vedamine – oleme selle siia kolimise ideega algusest peale kogu perega ühel meelel olnud. Ka vanem tütar, kes on neliteist ja kellelt ehk oleks enim võinud oodata vastulauseid, oli algusest peale väga ootusrikas. Ütles vaid, et tehke nii, et see nüüd ainult idee tasandile ei jääks.

Markus Järvi: Kui palju te tunnete igatsust Eesti suhtes? Kas olete läbi elanud tagasilööke?

Aldo Maksimov: Tagasilööke tunneme vahest, kõik omaette. Ma ei oskagi näiteid tuua. Kui rääkida minust ja mu abikaasast, siis ma kogen, et Eestis hakkama saada on palju lihtsam, Kreekas peab rohkem töötama. Kui ma vaatan, kuidas kreeklased, farmerid, töölised rabavad, siis ma imestan, et nad nii kaua elavad. Kui sa töötad endale, enda ettevõtte ja perebisnis’e jaoks, siis su tööpäev kestab varavalgest magamaminekuni.

Iga inimese jaoks, kes siirdub elama võõrsile, on kõige raskem emotsionaalne pool. Lugegem kasvõi Ristikivi Rootsis kirjutatud päevikuid, kogeme, neid ridu on valus lugeda – kuigi ta otseselt ei igatsenud Eestit. Ta igatses koguaeg midagi muud, kättesaamatut, tal ei olnud lihtsalt hea olla… 

Ristikivi armastas ka Kreekat, Rhodost, aga lõpuks oli tal ka siin, Kreekas valus olla. Ülim tundlikkus ja tasakaalutus. Ka Lawrence Durrell kirjutas midagi sellist, et Kreeka on parim koht iseenda tundmaõppimiseks. Usun, et Kreekas elavad eestlased (nt Herdis Ojasu, Terje Homutov, Mart Rätsep) on minuga ses väites nõus.

Minul aga oli kätte jõudnud see punkt, kus ma ei saanud enam Kreekas puhkusel käia, sest ma teadsin, et 23. septembril pean ma Eestisse tagasi sõitma… Sellest murest oleme nüüd vabad.

Kreeka eluga harjumine kestab aastaid – nii heas kui halvas. Kannatlikkust tuleb kuhjaga omada. Lihtsamaks teeb selle lihtne teadmine, et inimesed on vaimselt tervemad, vähem vihased, vähem krambis, kinni ja kitsakoelised. Heas mõttes muretust on rohkem, see laseb elada. Mõttetut pürglemist on vähem. Elu kulgeb ja hommikuti ärgata on kergem.

Abikaasa vahest tõdeb, et inimene armastab rutiini. Seda ka siis, kui see rutiin ei ole positiivse noodiga. Nii tekib vahest televiisorit vaadates uudistesaate diktori õla tagant paistev sombune Tallinna siluett päris mõnusa kohana ja korra ehk kisub rinnus natuke.

Markus Järvi: Üritad Samosel parasjagu püsti panna kodumaistele külastajatele mõeldud puhkekodude teenust. Vahetevahel saadad ka mulle pilte majadest ja nendest avanevatest vaadetest. Pean tunnistama, et neil hetkedel tekib tõsine kiusatus hakata kohvreid pakkima. Kui poleks Objektiivi peatoimetaja kohustust ja sellega kaasnevat lõputuna näivat tööjada, oleksin ilmselt kiusatusele juba järele andnud ja sammud Samose poole seadnud. Räägi oma ideest palun lähemalt. Kuidas Sul puhke- või loomekodu plaanidega läheb?

Aldo Maksimov: Mul oli algne plaan eelmisel aastal juba Eestis olemas, luua Kreekasse Loomekodu. Mitte ainult loome- ja erialaliitudele, vaid väga erinevatele seltskondadele, kes vähegi selles võtmes tegutsevad. Kuid ma mõtlesin, et las me 2019. a elame siin sisse ja hakkame tegutsema tuleval talvel, et olla valmis 2020 kevadel.

Läks teistmoodi. Ilmselt tänu siinsetele erinevatele kontaktidele sain heade sõprade-tuttavatega kokkulepped 3-4 maja suhtes juba märtsis ja siis läks kiireks. Küpses otsus hakata pihta sel hooajal. Kuigi – hooaeg on natuke vale mõiste, sest Loomekodu tegutseb aastaringselt.

Mu plaani teostus keskendub peamiselt esimesele hooajale ja hakkamasaamisele, majade viimistlusele. Pikka plaani tuletan endale vahest meelde. Tähtis on seada oma äri siin niimoodi, et sellest tõuseks kasu ka kohalikele ning mitte olla neile konkurent. Kuna Eestist turiste siia varem pole tulnud, siis konkurent ma otseselt ei ole. Ning talvehooaeg peaks lisandväärtust andma kõigile kohalikele.

Pikk plaan on aga see, et järgnevatel aastatel peaks meil olema Loomekodu jaoks üks konkreetne pansion (nt 8 korteriga), kus oleks ka ühisruum, köök ja baar ning lisaks võibolla 2–3 maja, sest kõik eestlased ei armasta ju ühes puntras elada ja olla… See pansion on aga juba järgmise aasta teema.

Markus Järvi: Kellele Loomekodu mõeldud on? Aldo Maksimovi tuttavatele? Mõttekaaslastele? Lihtsalt headele inimestele? Ükskõik kellele?

Aldo Maksimov: Loomekodu kõige pühamas tähenduses on see koht, kus loomeinimene, keda me ootame, saab puhata kas üksi või perega, luua, mõelda, jalutada, olla. Mulle meeldib sõna “olla”… 

Õnneks, võin öelda, on neid ka sel aastal siia tulemas. Meie asi on erinevate erialade inimeste soove täita ka ses mõttes, et üks võib tahta molbertit, teine suuremat kirjutuslauda, kolmas lainelauda… On küsitud ka vähetuntud soome kirjaniku teoseid.

Teisalt ei piiritle ma Loomekodu mitte kuidagi. Loomekodu nimi on viide ka sellele, et see on odavam, kui suvaline apartment-hotell või villa, on mul õigus…:))? Mul on siin tulemas meigikunstnikke, juriste ja vene pensionäriprouasid ka. Loomeinimesi ma aga nimetama ei hakka loomulikult, aga saan öelda, et mitu eestis armastatud ja tuntud inimest on juba reisiplaani kinnitanud. Privaatsus on oluline.

Markus Järvi: Aga nüüd konkreetselt. Ütleme, et loeb kodanik Joosep K. Objektiivist lugu, kuidas Maksimov olla läinud Samosele ja pakub seal soodsat võimalust aega veeta ja kohaliku kultuuriga tutvuda. Tekib kodanikul hirmus tahtmine Samosele sõita, et Eestis levivast liberaaldemokraatlikust õndsusest, õhukesest riigist ja e-tiigri eduloost veidike hinge tõmmata ja ennast nädal-paar inimese moodi tunda. Kelle poole ta peab pöörduma? Kust teada, kas just temale sobival ajal on mõni maja vaba?

Aldo Maksimov: Just nii see süsteem enamasti töötabki. Inimesed Eestis, tundub, hakkavad ka tasapisi õndsast massturismist väsima, “kõik hinnas” töötab suuresti teatud klientuurile ja ega see kultuurilises mõttes just ammendav ei ole. Kaua sa seal Sharm-el-Sheikis, Tenerifel või Phuketis käid…

Samose vaateid.

Pöörduma peaks ikka minu poole, sulaseid ja töötajaid mul ei ole… Kuigi! Kaks inimest on juba siia ennast tööle pakkunud. Ma esialgu hologrammin pigem ennast, sest võimalust tööjõudu palgata ei ole, käepärast füüsilise töö jõudu värban vajadusel kohapealt. 

Mind saab kätte nii Facebookist, telefoni teel (+372 53465182) kui meiliga – aldomaksimov@gmail.com. Inimesed saavad näha ka meie blogi – Samose Lood. 

Majutuse ja Samose elu koduleht eri rubriikidega on ka – houseinsamos.net. Sealt näeb ka meie Loomekodu majade kirjeldusi ja pilte, samuti vakantsi kalendrit. 

Soovitan pöörduda ka siis, kui soovitud maja või majad on kinni. Sest Kreeka on imedemaa ja ma arvan, et pole soovi, mida poleks võimalik täita.

Markus Järvi: Me siin Kodu-Eestis teame, et kohe-kohe hakkame sõitma Rail Balticuga Tallinn-Väiksest otse Hellasesse, aga seniks kuni see värk ära korraldatakse, tuleb meil leppida ajutiste ebamugavustega. Kuidas lennuliiklus Samose kanti on korraldatud? Või milliste sõiduriistadega teie manu saab?

Aldo Maksimov: Ma ise tavaliselt kombineerin lende nii, et Ateenast saaks kas SASi, Aegean Airlines’i, AirBalticu või mõne muuga lihtsamalt Tallinnasse. Siselende korraldab kaks firmat (SkyExpress ja OlympicAir) ning lend kestab ca 45 minutit.

Hooajaliselt on olemas otseliin Helsingi-Samos, mida korraldab TUI ning opereerib Finnair. Hooajaliselt lendab Tallinnast Ateena ka Aegean. Ateenast, täpsemalt Pireusest sõidab ka laev Samosele, sõit kestab 7-9 tundi ja maksab. Ilus on see eelkõige soojemal hooajal, laeva lael veini, juustu ja oliividega mööda saata. Egeuse mere sadamad on kaunid ning hea ilmaga võib kohata ka delfiine.

Markus Järvi: Räägime Kreeka praegusest olukorrast. Kreekas ju muud pole, kui üks pidev manjaana. Ainus, mida sealkandis üldse osatakse, on mammi Merkeli rahade eest eripensione maksta ja seejärel külakohvikus ouzot ja veinikest sõõmata. Tööd nad ju teha ei oska, Vargamäe kraavi kaevata ei jaksa. Kuna kogu aeg on palav, siis mõtlemisega nad ka eriti ei tegele. Istuvad palmi all ja banaan kukub otse pähe. Filosoofiast ei mõika nad midagi. Tallinna Ülikooli kultuuriteooria bakalaureus mõjub neile juba nagu kahe loomeperioodi vaheline Wittgenstein Austria külakooli lastele. Millega Samosele saabuv Euroopa kõrgkultuuri esindaja peab arvestama?

Aldo Maksimov: Sa ütlesid nüüd ju kõik ära, eks…

Markus Järvi: No kas nüüd päris kõik, aga olulisema osa. Vähemalt nõnda räägitakse kvaliteetmeedias. Samasuunalisi vihjeid on tunda olnud ka ERRi välisdokkides ja Politico artiklites mõned aastad tagasi (igaks juhuks mainib, et muigab).

Aldo Maksimov: Ma olen kursis, et suurem osa Eestist suhtubki kreeklastesse nende stereotüüpide alusel. Tegelikult peaks neile laskma Kreekast rääkida Kalle Kasemaal, Mart Raukasel, Karl Ristikivil, Hierodotos Vlachosel, Lawrence Durrellil. 

Kas Kreeka kultuur ja ühiskond oleks õitsenud ja maailmale niipalju andnud, kui me tõesti usuks kurjusest ja rumalusest tulenevaid klišeesid?

Muidugi, kõige paremini tunnevad Kreeka elu Euroopa kantselei juhid, need, kes ilmselt olles 2006. aastal istunud Mykonose ouzerias, seal jalga kiigutanud, joonud, vaadanud kohalikke vanamehi kohvikus päeval triktrakki mängimas ning mõelnud, et küll siin Kreekas on hea elu, ei pea mitte midagi tegema ning oliivid kukuvad suhu. (Pean tõdema, et töö oliivi- ja viinamarjaväljadel on olnud mu elu karmimad nädalad.)

Elu Kreekas on päris karm – elu, töö, majanduse ja poliitika mõistes. Poliitikud on osanud riiki kõvasti maha parseldada ning riik tõuseks kriisist ainult siis, kui suudetaks saksa pankade, trio ja ELi võlgade alt vabaks võidelda. 

Inimene, kes ei saa aru, mismoodi, mis kellaaegadel ja rütmiga Kreekas töötatakse – ning seda valdavalt iseenda või pereäri jaoks, neil ei ole õigust seda kritiseerida. Kohalikud alustavad pereäri puhul varem kui kümneaastaselt ja turismihooajal peavad nad töötama hommikul 8st kella 2ni öösel ning seda puhkepäevadeta.

Vaja on riigijuhtimisse uusi poliitikuid, poliitilisi jõude ning võibolla ka väikest veretut revolutsiooni. Miks ei võiks revolutsioon Euroopas alata just Kreekast? See oleks nii sümboolne. Kuid inimesed on poliitikast väsinud, isegi jõuetult alla andnud. Vähemasti hetkel tundub nii. Sellist entusiasmi nagu 2011.–2012. a, hetkel ei ole tajuda.

Markus Järvi: Jah. Kui tõsiselt rääkida, siis ma pole kunagi aru saanud, sellest “tõelise eestlase” kuvandist, mida me igale poole kaasa tassime ja mille taustal paljusid teisi rahvusi alahindama kipume. Olen elanud viis aastat Itaalias ja pean tunnistama, et vahe töömoraalis on itaallaste kasuks, eestlaste kahjuks. Lööge mind nüüd maha, kui soovite. Kes on näinud sealse emotsioonitu ja karmi käsitöölasliku vaimu meistriteoseid ja mõelnud, millist vaeva ja hoolt sellisele tasemele väljajõudmine nõuab, siis hakkavad tema ees avanema lapsikut rahvuslikku käibemütoloogiat ületavad perspektiivid. Mis te arvate, et itaallased laisklesid oma püha Peetruse ja Siena katedraalid valmis? Või käisid eestlased neile neid ehitamas? Kui vaja, tehakse asjad ära – ilma nägusid, mõminaid, silmapööritusi tegemata ja 700-aastast orjapõlve ette ja taha meenutamata. Rohkem inimlikkust, vähem passiiv-agressiivset draamat. Nii võiksin vist kokkuvõtlikult enda kogemuste baasil öelda…

Aldo Maksimov: Mul oli au olla kolm kuud tagasi siin Samosel Marathokampose kirikus ette kutsutud, sest keegi oli tõlkinud preester isa Christosile ära minu artikli, kus ma kirjeldasin seda, kuidas kreeklased tegelikult tööd teevad. See läks kreeklastele väga hinge, sest nad on tundnud ennast väga valusalt puudutatuna nendest legendidest, mis puudutavad laisklemist, ouzojoomist ja vegeteerimist. 

Inimene, kes ei saa aru, mismoodi, mis kellaaegadel ja rütmiga Kreekas töötatakse – ning seda valdavalt iseenda või pereäri jaoks, neil ei ole õigust seda kritiseerida. Kohalikud alustavad pereäri puhul varem kui kümneaastaselt ja turismihooajal peavad nad töötama hommikul 8st kella 2ni öösel ning seda puhkepäevadeta.

Farmerid aga töötavad 5st hommikul 13ni päeval, siis lähevad kohvikusse kohvi, veini või ouzot jooma ning kui päike on madalamal, kella viie-kuue paiku, lähevad nad teevad oma põllumaal või terrassidel edasi. Käisin just eile Nikose juures, kes oli oma õla taas oliiviterrassidel ära nikastanud, viies talle salvi.

Ilmselt on eestlaste ja kreeklaste suhtumine töötegemisse üsna erinev. Eestlase jaoks võib see tähendada viite päeva ja 40 tundi kontoritoolil ning see ongi aus töö. Kreeklase jaoks on see midagi muud, pigem ehk see, kui midagi on ära tehtud, millelgi on kaunis tulemus. Mis ei tähenda, et Ateena kontorites moodsa elu vilju ei nauditaks.

Markus Järvi: Samos on klassikalise kultuuri jaoks oluline saar. Siit pärinevad sellised mehed nagu Pythagoras, Aisopos, Epikuros ja Herodotos. Kas nende klassikalise kultuuri sammaste jäljed on kultuurihuvilise külastaja jaoks veel nähtavad või on ajastute tolm nad Samose saarel juba enda alla matnud?

Aldo Maksimov: Ei ole aegade tolm neid künkaid matnud. Ma tunnetan ka seda, et seda on võimalik tajuda, mõista – käies ringi. Meie kodust on 4,5 km Pythagorase koobas, kus ta elas ja töötas. Ta valis selle elupaiga looduse, kõrguse, eraldatuse, õhu ja loomade-lindude tõttu. Kõik muu peale Pythagorase on seal tänini ju olemas. Käin koopa teed nädalas pea iga päev titega jalutamas!

Tänu sellele, et Samos ei ole üle kultiveeritud, massturismist rikutud, on kõikjal võimalik hingata sisse endiste aegade hiilgust. Väga suur varemete fänn ma ei ole, aga neidki on siin piisavalt. Nagu ka muuseume.

Mu sõber filosoof Mart Raukas küsis kuu aega tagasi, kas kohalikud mehed kafeneios ka Pythagorase õpetusest räägivad? Ning ma küsisin seda esmalt oma kreeklasest lähema sõbra Stavrose käest, kes kolis siia San Diegost tagasi kuus aastat tagasi. 

Nüüd on nii, et mitmel mehel on käsikirjad kaasas, kui nad kohvikusse tulevad; need on 75-95-aastased mehed, kel mitmelgi naised surnud, nende elu sisu on mõttetöö, lugemine, kirjutamine, kohvikus vestlemine, kaardimäng. Ning nad on näidanud ja tõlkinud mulle palju legende ja lugusid, mis on seotud Pythagorasega. Ta ei olnud ju kaugeltki pelgalt matemaatik.

Mainitud Stavros on aga isik, kes on võtnud küla elu edendamise oma asjaks, ta teeb seda ka piirkondlikul tasemel kõnemehena. Midagi kultuurilise keskuse või Pythagorase klubi vms sarnasena peaks siia lähiaastastel ka tulema. Lisaks tegeleb Stavros küla taimekasvatuse alustega ning varustab kõiki soovijaid lillede, sukulentidega.

Kultuurikiht on paks ja ka see teeb Samosest teistmoodi turismi koha. On palju sihtkohti, kui sa tahad näha arheoloogiat, ajalooliselt tähtsaid kohti (nagu Pythagorase koobas, Hera tempel või Eupalinose tunnel), on suurepäraseid randu, on inimtühje randu, on salapäraseid, lummavaid mägikülasid kahe taverniga…, matkaradasid, kloostreid, on täielikku rahu ja vaikust. Samas on ka 100 m2 suuruseid ööklubisid, kus tantsitakse kella kaheksani hommikul kreeka hittide saatel!

Markus Järvi: Aga talv Samosel? Kas hooajavälisel ajal on ka midagi teha? Ja milline see talv üldse on, kui seda meie mõistes üldse talveks saab nimetada?

Aldo Maksimov: Talv on mu lemmikaastaeg Kreekas. Eelkõige rahu, veel suurema rahu tõttu. Talvel ei ole siin ka kunagi piinavalt valus külma ja ilma pärast. Talv on aeg iseenesele, jalutamisele, matkamisele, mõnusale kokkamisele, lugemisele.

Eestlaslikult ei pea ka puhkama 40-kraadise kuuma käes kusagil. Samose talvel ei lange isegi vee temperatuur alla 17 kraadi, mis on enamusele eestlastest väga vastuvõetav. Mina lõpetasin ujumishooaja 23. detsembril ning alustasin 3. veebruaril. Ilm võib siin talvel minna kehvaks ja tuuliseks, aga seejärel tuleb taas kolm-neli ilusat ning sooja, päikselist päeva. Ka jõulud olid siin väga koduselt armsad.

Talv Samosel on parim aeg intellektuaalseks puhkuseks. Et olla rahus omaette, käia mägedes, radadel väikestes külades, kodustes tavernides, kirikutes, kloostrites, perede juures, jalutada Karlovassis ja Vathis, Pythagoreios, vaadata lahkuvaid laevu. Mulle tõesti talv siin väga meeldib.

Kuu aega Samosel mõnes meie majadest (talvel) maksab külalisele või väiksele perele ca 300-350 eurot. Eestis maja kütta maksab talvel ilmselt samapalju, nii et tasub kaaluda oma perspektiive ja võimalusi.

Liiati, mis pole ka väheoluline, kui rääkida nagu ärimees…:)), siis kuu aega Samosel mõnes meie majadest maksab külalisele või väiksele perele ca 300-350 eurot. Eestis maja kütta maksab talvel ilmselt samapalju, nii et tasub kaaluda oma perspektiive ja võimalusi.

Markus Järvi: Teeme lõppu ühe memo-moodi asja. Kuidas seis praegu on? Kas kohti eelseisvaks suveks on veel saadaval? Kellele helistada, kuidas Samosele saada?

Aldo Maksimov: Seis on fifty-sixty, hooaja täituvuse mõttes. On veel magusaid vabu aegu majades. Eriti on naljakal kombel väga vaba maikuu, mis on tegelikult Kreekas olemiseks üks paremaid aegu. Lausa kaks mu võibolla parimat maja on sel ajal vabad.

Samose rannad. Foto: Marion Maksimov

Kontaktid ladusin ette juba eespool. Mul on oma piletikorraldaja, kelle kontaktid huvilistele kohe annan. Eelkõige oleks inimesel kasulik öelda, mida ta puhkuselt ja Samoselt ootab; seejärel saab valida sellest lähtuvalt maja ning ka lisategevusi – alates külasöögist (ise tegin menüü, teostab kohalik külas elav kokk ning söögi saab majja kaasa võtta) kuni oliivi- ja viinamarjaterrasside külastamiste, degusteerimiste ning kalmaaripüügini. 

Eriti on naljakal kombel väga vaba maikuu, mis on tegelikult Kreekas olemiseks üks paremaid aegu. Lausa kaks mu võibolla parimat maja on sel ajal vabad.

Paadisõidud, ekskursioonid, ajalugu, arhitektuur, sport jne, lisateenused on kodulehel kirjas. Kui keegi tahab, et ma näitaks talle Vathis pagulaste hotspotti, ka seda võib teha. Muuseas lisan, et need asjad ei ole minu äri. Olen need lisategevused kokku leppinud kohalike inimestega ja kogu kokkulepitud tasu läheb neile. 

Markus Järvi: Kui kallis kogu lõbu on? 

Aldo Maksimov: On võimalik leida Tallinn-Ateena-Samos-Tallinn lennud 200-230 euroga, normaalne edasi-tagasi komplekt on ca 300-350 eurot, ise olen kulutanud ka 400 eurot (kui äkiline minek). Praegu on mitu kampaaniat – AirBaltic ja Aegean. 

Minu kõige kallim maja, Uku Masingu maja Limnionases maksab suvel 850 eurot kuus kahele inimesele (maksin oma Gonsiori tn korteri eest samapalju). Ei lisandu midagi. Kuu aega aga näiteks mais Ristikivi majas Marathokamposes maksab ca 450 eurot kuus. Muud variandid jäävad sinna vahele. Mõistagi on võimalik tulla ka nädalaks. 

Võrdluses võin kinnitada, et maja mere ääres siin muidu naljalt alla 1500-2000 ei saa. Eriti kui räägime saksa või briti turistidest, kes tulevad siia neljaks hooajaliseks kuuks ja rendivad. 

Mu majad on väga heas korras, suurem või väiksem remont kevadel tehtud, sisustatud, wifi on sees, isegi raamatud, maitseained, õlid jne. Meiepoolne abi ja nõu ka alati käepärast olemas. 

Kõige kaugemal asub Limnionase maja – meilt ca 11 km ning see pole minu meelest kaugel. Külalistele on mul ka üks auto, mida saab rohkem kui odavalt.

Ma ise olen nende majade üle väga uhke. 

Markus Järvi: Aldo, tänan Sind südamest selle vestluse eest ja soovin Sulle ja Sinu perekonnale palju jõudu ja ettevõtlikust Samose saarel loomekodude rajamisel. Muuseas, tervita ka mõnda tuttavat kreeklast ja soovi neile Objektiivi meeskonna poolt lihtsalt head päeva ja veel paremat homset.

Aldo Maksimov: Tänan. Loodaks ka sulle ja Objektiivi meeskonnale panna veinifestivali ajal majakesed kinni…:)) Eelkõige aga tervitan siis Vaggelist, Georgiost, Alekost, Stavrost ja Manolist. Ka nemad on mõtetes meie ja teiega.

Markus Järvi: Teil on veinifestival? Ma lükkan selle loo Objektiivi üles ja helistan Sulle.

Aldo Maksimov on juba läinud. Taamal näen teda sammumas Pythagorase ja Ristikivi radadel.

KAMPAANIA JÕUDIS EESMÄRGINI!

Täname siiralt kõiki toetajaid!

Aidake viia artikli sõnum palju suurema hulga inimesteni, jagades artiklit sotsiaalmeedia kaudu oma sõprade ja tuttavatega!
JAGA
Markus Järvi
Markus Järvi on SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks üks asutajatest ja juhatuse liige. Alates 2018. aasta novembrist on ta portaali Objektiiv peatoimetaja. Ta on lõpetanud Roomas Püha Risti Ülikooli filosoofia ja teoloogia erialal, on abielus ning kolme lapse isa.