Peter Schirmacher kuulub Saksa tuntuimate patoloogide sekka. Alates Covid-19 vaktsineerimiskampaania algusest on 61-aastane teadlane tegelenud intensiivselt küsimusega, millised on koroonavaktsiini negatiivsed varjatud tagajärjed. Teadlane andis intervjuu meediaportaalile Die Welt, milles lahkab olulisi küsimusi seoses koroonavaktsiiniga. 

Peter Schirmacher on ligi 18 aastat olnud Heidelbergi ülikooli kliinikumi patoloogilise instituudi direktor, kuni 2019 oli ta Saksa Patoloogide Seltsi esimees. Ta on lisaks Leopoldina (Saksa loodusteaduste akadeemia) liige ja erinevate rahvusvaheliste erialaliitude juhatustes. 

Die Welt üritas tuntud teadlaselt saada intervjuud rohkem kui aasta, kuid soovid lükati tagasi. Nüüd teatas Schirmacher, et ta on kirjalikuks intervjuuks valmis ja selle põhjuseks on tema koroonavaktsineerimiste teemalise uurimistöö valmimine. Tema ja ta kolleegide eesmärk on „panustada soliidsete uurimistulemustega asjalikku diskussiooni ja eelarvamusvabasse otsustamisse."

Welt: Te avaldasite novembri lõpus ajakirjas „Clinical Research Cardiology" uurimuse võimalikest koroonavaktsineerimise tagajärgedest, mille üle käib intensiivne diskussioon. Mis on kõige olulisemad tulemused?

Peter Schirmacher: Me keskendusime Sars-CoV-2-vaktsiinist põhjustatud südamelihase põletiku morfoloogiale ja immunoloogiale. Meie uuring näitab, et surmaga lõppenud südamelihase põletikud võivad olla Sars-CoC-2 vastu tehtud mRNA-vaktsiinide tulemus ja ilmneb tüüpiline, ühene pilt. Need on olulised tulemused selle ette mittenähtava komplikatsiooni mõistmiseks ja kindlaks diagnoosiks – ka elavatel. 

Welt: Te viitasite juba eelmisel aastal raskelt kulgevale südamelihase põletikule kui vaktsineerimise tagajärjele. 

Schrimacher: Nii see on ja vahepeal on rohkem kui 50 kontrollitud kliinilist erialapublikatsiooni teatanud kokku kolmekohalise arvu raske müokardiidi juhtumist, sealhulgas surmajuhtumitest, kuid ka vaktsiinist põhjustatud südamelihase põletikust. Võimalus, et sellesse võib surra, on tõestatud fakt.

Welt: Mitmel protsendil on inimeste puhul, kes on surnud lühikese aja jooksul pärast Covid-vaktsiini, Teie hinnangul vaktsineerimine nende surma põhjuseks?

Schirmacher: Ma tahaksin selgelt väljendada seda, et me uurisime väga erilist kollektiivi: inimesi, kes surid ootamatult hea tervise juures 14 päeva jooksul pärast vaktsineerimist, see tähendab, nad leiti surnuna. Sealjuures saame me osutada 30 protsendil juhtudest seosele vaktsineerimise ja surma vahel; 70 protsendil ei saa me sellist seost välja tuua, vaid surma põhjused olid teised. Ma tahaksin selgesõnaliselt toonitada, et uurimise sihtgrupi eripära ja kaasamiskriteeriumite tõttu ei võimalda meie uuring ekstrapoleerimist vaktsineeritute tervikule ja me ei ole sellist prognoosi kunagi teinud. Kuid me ei saa eeldada, et vaktsineerimise kõrvaltoimed piirduvad ainult Baden-Württembergiga. 

Welt: Mis olid sihtgrupi ja kaasamiskriteeriumide eripärad?

Schirmacher: Me lahkasime ootamatult surnuna leitud inimesi, kes ei olnud vaktsineeritud rohkem kui kaks nädalat tagasi ja kelle puhul oli ilmne, et tegemist polnud surmaliikidega nagu suitsiid, õnnetus või kuritegu. Nad ei olnud ravil olnud patsiendid ega inimesed, kelle puhul oleks enne surma tuvastatud ebasoovitavad vaktsineerimise kõrvalmõjud. Sellisel viisil surnud inimesi tavaliselt ei lahata. Me saime seda teha ainult tänu oma programmile ja paljude ametiisikute, kolleegide ja lähedaste asendamatule kaasabile. See tingib väga selektiivse sihtgrupi, mille koosseis on allutatud paljudele mõjutustele ja ei sobi seega üldistamiseks. 

Welt: Kas Saksamaal uuritakse piisavalt võimalikke mRNA-vaktsiinide kõrvalmõjusid?

Schirmacher: Ei. Meie programm, mida toetati Baden-Württembergi liidumaa poolt ja millest ka meie publikatsioon pärineb, on minu teada ainuke programm, mis püüab autopsiaga saada jälile vaktsineerimise tagajärgedele ja käsitleb sealjuures kõiki olulisi punkte – kuid seda ainult piiratud regiooni ja tüsistuse tüübi puhul. Kahjuks tõmbas haridus- ja teadusministeerium just ühe teise registriprogrammi (Naton) maha, mis küll ei oleks toetanud kõiki autopsia aspekte, nagu meie programm, kuid mille puhul oleks vähemalt kõikidest juhtudest teatatud ja seeläbi ka uurimist toetatud. 

Welt: Miks selline otsus tehti?

Schirmacher: Ma oletan, et rahalistel põhjustel, aga konkreetselt ma ei tea. Spetsiifilisi põhjuseid meiega ei jagatud. 

Welt: Järelikult valitseb kaks aastat pärast vaktsineerimiskampaania algust endiselt suur teadmatus. 

Schirmacher: On palju lahtisi küsimusi, mis peaksid saama vastuse ka kõigi soovimatute kõrvalmõjude registreerimise kaudu või edasiste uuringute raames vaktsineerimise parandamiseks, vaktsineerimiste näidustuste ja elanikkonnakaitse mõttes. Kas on näiteks geneetilisi faktoreid või teatud eelhaiguseid, näiteks autoimmuunhaigused, mis soodustavad raskeid vaktsineerimise tagajärgi? Vaktsineerimise tagajärjed sõltuvad vaktsiinidest, kuid millised vaktsiini omadused ja koostisained selle määravad? Näiteks on hüpotees, mille kohaselt võib tahtmatu veresoonde süstimine mängida rolli tõsiste vaktsineerimise kõrvalmõjude, nagu südamelihase põletiku, tekkimisel. Meie uurimine on alles algus. Edasised uuringud on hädavajalikud, et vaktsineerimist parandada, ka väljaspool Sars-CoV-2 viirust, et elanikkonda võimalikult hästi kaitsta. Kõikehõlmava registreerimise ja vajalike uuringute edendamine kuulub olemuslikult tervishoiupoliitika otsuste ja ülesannete, samuti ka tootjate otsuste ja kohustuste hulka. 

Welt: Miks neid uuringuid enam ei tehta? 

Schirmacher: Sellele peavad andma vastuse need, kes vastutavad. Põhjused on kindlasti erinevad, nagu näiteks piiratud vahendid, teised prioriteedid ja ühel või teisel juhul vahest ka mure ebameeldivate tulemuste pärast. 

Welt:  Meile räägitakse pidevalt, et müokardiidid kulgevad pärast mRNA-vaktsiine reeglina leebelt. Kas selline kinnitus pädeb?

Schirmacher: Formaalselt võiks see ju korrektne olla, sellele küsimusele ei saa ma aga kindlat vastust anda. Mis tähendab „leebelt"? Kas tervenemine pärast haiglas viibimist on leebe haiguse kulg? Me ei tea praegu ka mitte sedagi, kas kõik üleelatud müokardiidid lõppevad tüsistusteta. Pärast mRNA-vaktsineerimist aset leidnud müokardiidid võivad näidata inimeste juures väga laia spektrit, vastavalt kulgemisele ja põletiku asjaoludele asümptomaatilisest, see tähendab, et inimene seda ei märkagi, „südakloppimisest", „jõudluse vähenemisest" kuni haiglasse paigutamiseni ja surmavate komplikatsioonideni. Ja see on kindel, et juhtumite sagedus sõltub raskusastmest. Sageduse kohta ei ole paikapidavaid andmeid peale oletuste. Ka meie uuring ei saa siin aidata. 

Welt: Kui me räägime võimalikest tundmatutest vaktsiinide kõrvalmõjudest, siis enamik tunnustatud ekspertidest lükkavad need kõrvale. Paul-Ehrlichi-Instituut ei näe ühtegi hädasignaali, alaline vaktsineerimiskomisjon soovitab vaktsiine koguni lastele. Pidevalt kinnitatakse, et rasked kõrvalmõjud pärast mRNA-vaktsiine on vaid „väga harvad". Kas on õige niimoodi väita?

Schirmacher: Vale on nõnda väita. Mis on raske kõrvalmõju? Kui te peate minema haiglasse, kui te olete püsivalt kahjustatud või kui te surete? Ja mis on viide sellele, et rasked kõrvalmõjud on harvad? Ma olen põhimõtteliselt seisukohal, et kui rasked kõrvalmõjud oleksid (olnud) välditavad, siis oleks ka üks juhtum liiga palju. Kui 40-aastane terve inimene sureb, siis tähendab see statistiliselt kaotust 50 eluaastat. Et statistiliselt päästa 50 eluaastat, peaks väga palju inimesi vaktsineerima. Hüpoteetilise arvutuse näitena: kui ainult üks inimene 10 000-st vaktsineeritust kogeks rasket kõrvalmõju, siis räägiksime me 75 miljoni vaktsineeritu puhul 7500-st juhtumist. Kuna rasked kõrvalmõjud võivad puudutada peale südame ka näiteks maksa, neere ja muskulatuuri ning neid juhtumeid ei ole korralikult registreeritud ja enamikul kordadel neid juhtumeid ka täpsemalt ei uurita, siis ei saa siin selgelt väita. 

Welt: Seda peaks siis rohkem tegema? 

Schirmacher: Jah. Kõikehõlmav raskete vaktsineerimiste tagajärgede registreerimine ja jälgimine on arstlik, mitte kogu ühiskonna ülesanne – selleks, et tekitada usaldust tähtsa ja kasuliku arstliku meetme, mida vaktsineerimine on, vastu ja eelkõige nende huvides, kes on vaktsineerimisest mõjutatud. Raskeid vaktsiinikomplikatsioone tuleb adekvaatselt diagnoosida ja ravida. Nakkuskaitseseaduse kohaselt on haigetel või nende lähedastel õigus saada hüvitist. 

Welt: Kas te peate adekvaatseks alalise vaktsineerimiskomisjoni praeguseid soovitusi lähtudes teie uurimiste tulemustest?

Schirmacher: Vaktsineerimissoovitused peavad arvestama ja hindama kõiki soovitud mõjusid – enese- ja teiste kaitse nakkuse või haigestumise vastu, kaitse vajadust ehk kui raske ja laia levikuga nakkus on, ja ka vaktsineerimise soovimatuid mõjusid nagu haigestumine ja surm. Samuti tuleb hinnata logistilisi küsimusi nagu vaktsiini kättesaadavus, mõjusid erinevatele elanikkonna gruppidele sõltuvalt vanusest, soost ja ohustatuse astmest. Tavaliselt vaktsineeritakse terveid inimesi ja siin tuleb mängu terviklik ja võimalikult täpne arusaamine soovimatutest mõjudest, kui me lähtume vastutustundlikust vaktsineerimissoovitusest. 

Welt: See ei ole Teie poolt selge vastus meie esitatud küsimusele. Kas Te hoidute teadlikult tagaplaanile? Kui jah, siis miks?

Schirmacher: Ma arvan küll, et mu vastus on selge. Me saame meie uuringute alusel panustada kompetentselt tähtsates aspektides, kuid ma annan aru, et ma ei ole kompetentne hindama kõiki nimetatud aspekte. Sel põhjusel on alaline vaktsineerimiskomisjon see kogu, mis peab hõlmama erinevate valdkondade teadmisi. Ma olen isiklikult arvamusel, et praegune vaktsineerimissoovitus on liiga lai ja peaks olema suunatud sihtgrupile nagu ka gripi puhul. 

Tõlkis René Allik