Peatoimetaja kommentaar: On huvitav, kuidas giljotiin on suurepärane sümbol ilmestamaks nii revolutsioonilise Prantsusmaa ja Islamiriigi ideoloogilist ühisosa kui ka praktilist lähenemist liikumise silmis ebasoovitavate elementide kõrvaldamisel.

Viimaste nädalate jooksul on kostunud pidevat taustamüra, mis vihjab sellele, et Islamiriik (ISIS) ja tema ideoloogia on justkui pärit kaugest minevikust.

Tihti sõnastatakse seda viisil, nagu tegi mõne aja eest Briti asepeaminister Nick Clegg, kes ütles, et ISIS on "keskaegne." Tegelikult pärineb aga terroristliku rühmituse mõtlemine oluliselt kaasaegsemast ja läänelikumast traditsioonist.

Cleggi sõnavõtt ei ole üllatav. Võttes arvesse ISISe võitlejate ekstreemset vägivallatsemist ja sagedasi kujutisi maharaiutud peadega kehadest, siis on mõistetav, et me üritame neid tegusid mõista kui millegi radikaalselt "teistsugusena."

Kuid see ei aita meil tingimata mõista, mis on kaalul. Eelkõige kiputakse niimoodi aktsepteerima ühte kaasaegse džihadismi tuumikväidet, mille kohaselt ulatub see tagasi islami algusaegadesse. Nagu üks ISISe toetaja, keda ma Twitteris järgin, armastab öelda: "Maailm muutub; islam ei muutu."

See ei ole pelgalt akadeemilise arutelu küsimus. Sellel on reaalne mõju. Üks džihadistliku ideoloogia võludest paljude noorte jaoks on, et see loob generatsioonilise võimunihke nende kogukondades.

Džihadistid, ja laiemalt ka islamistid, esitavad end kui oma religiooni tõeliste järgijatena, samas kui nende vanemad on nende silmis takerdunud traditsiooni või "kultuuri."

Tuleb aga väga selgelt välja öelda, et kaasaegne džihadism ei ole naasmine minevikku. See on modernne, anti-traditsiooniline ideoloogia, mis võlgneb väga palju lääne poliitilisele ajaloole ja kultuurile.

Kui Abu Bakr al-Baghdadi pidas juulis Mosuli Suurmošees oma kõne, kus ta kuulutas välja Islamiriigi loomise ja nimetas ennast selle kaliifiks, siis tsiteeris ta pikalt India-Pakistani mõtlejat Abul A’la Maududit, kes asutas 1941 aastal Jamaat-e-Islami partei ja on tänapäevase Islamiriigi mõiste looja.

Maududi Islamiriik on tugevalt kujundatud lääne ideede ja kontseptsioonide poolt. Ta võtab usu, mida jagavad nii islam kui ka teised religioossed traditsioonid, nimelt et Jumal üksinda on inimese ülim kohtumõistja, ning teisendab seda – kujundades Jumala kohtumõistja rolli ümber viimselt monopoolseks "suverääni" rolliks.
 
Maududi lähtub ka arusaamadest loomuliku maailma kohta, mida juhivad seadused, mis on Jumala võimu väljendused – ideed, mis olid ka 17. sajandi teadusliku revolutsiooni keskmeks. Ta kombineerib need nägemuses Jumala suveräänsusest ja seejärel hakkab seda suveräänsust määratlema poliitilisel tasandil, kinnitades, et "Jumal ainsana on suverään" (islamistlik eluviis).

Riik ja jumalik põimuvad seega kokku, nii et Jumal muutub poliitiliseks ja poliitika muutub pühaks.

Selline suveräänsus puudus keskaegses kultuuris täielikult, kus eksisteeris fragmenteeritud maailm ja võim lähtus mitmetest allikatest. See pärineb hoopis Vestfaali riigisüsteemist ja kaasaegsest teaduslikust revolutsioonist.

Kuid Maududi võlg Euroopa poliitilise ajaloo ees ulatub kaugemale tema suveräänsuse käsitlusest. Tema mõtlemise keskmes asub tema arusaam Prantsuse revolutsioonist, mis tema uskumuse kohaselt lubas "kindlatele põhimõtetele rajatud riiki", selle asemel, et põhineda rahvusel või rahval. Maududi arvates see potentsiaal Prantsusmaal närbus ning selle realiseerumiseks tuleb ära oodata Islamiriigi teke.

Revolutsioonilisel Prantsusmaal loob riik oma kodanikud ning miski ei tohiks seista kodanike ja riigi vahel. Seetõttu on Prantsusmaa valitsusasutustel endiselt seaduslikult keelatud koguda andmeid etnilisuse kohta, mida peetakse potentsiaalselt vahendavaks kogukonnaks riigi ja kodaniku vahel.

See universaalne kodanik, kes on eraldatud kogukonnast, riigist või ajaloost, asub Maududi "islami kodakondsuse" nägemuse keskmes. Nii nagu revolutsiooniline Prantsuse riik lõi oma kodanikud selliselt, et nad ei saanud eksisteerida eraldatuna riigist, nii loob oma kodanikud ka Islamiriik. See idee asub Maududi muidu mõistetamatu argumendi keskmes, mille kohaselt saab moslem olla ainult Islamiriigis.

Ärge vaadake selle mõistmiseks koraani poole – vaadake Prantsuse revolutsiooni ja viimaks Euroopa kristluses tekkinud idee ilmalikustumise suunas: extra ecclesiam nulla salus (väljaspool Kirikut ei ole pääsemist), idee mis muundus koos moodsate euroopalike riikide tekkega arusaamaks, et extra stato nulla persona (väljaspool riiki ei eksisteeri juriidilist isikut). See idee omab ka tänapäeval veel erakordset tugevust, kujutades endast pagulaseks olemise alust.

Kui ISISe riik on läbinisti kaasaegne, siis on seda samuti selle vägivald. ISISe võitlejad mitte ainult ei tapa, nende eesmärgiks on ka alandada, nagu me hiljuti näha võisime, kui nad karjade kaupa aluspesuväel Süüria reservväelasi surma ajasid. Ning nende eesmärgiks on oma ohvrite kehade häbistamine, eriti läbi surmajärgsete manipulatsioonide.

Selliste manipulatsioonide eesmärgiks on keha erilisuse hävitamine.
Kehast saab hävitamisele kuuluva kollektiivsuse manifestatsioon, manipulatsioonide läbi muudetakse kunagine inimene "jälestusväärseks võõraks." Sellised praktikad on tänapäevastes sõdades üha enam levinud.

ISISe programmi keskmes on oma moslemi pärandi rõhutamine – vaadake kasvõi al-Baghdadi riietust. Nende vastu võitlemiseks tuleb mõista nende ideoloogia ja vägivalla kaasaegseid allikaid. Mingil juhul ei saa siin tegemist olla naasmisega islami algupära juurde. See on ISISe toetajate keskne väide, millele ei tohiks omistada mingit tõeväärtust.

Allikas: theguardian.com

Vt seonduval teemal: