Kui korrata kogu aeg, et eestlased on rassistid, siis hakatakse sellesse lõpuks ka uskuma ehk kahtlustama, kartma ja vihkama eestlasi ning üritama ennast nende eest kaitsta. Eesti rahva mainet, väärikust ja huve õgib kohaliku liberaalse meedia sajapealine estofobus coccinum centiceps oma saja apla suuga, kirjutab Ivan Makarov Objektiivi kolumnis.
Ma pole juba mitu kuud vaadanud televiisorit, sest olen uudistesaadete ajaks juba kõigega kursis ja ei vaja olukorrast arusaamiseks garniiri ehk ettekirjutatud teksti, kuvarilt mahalugevate diktorite etteheitvaid pilke ning nende vasaku näopoole tõmblemist.
Jaanipäeva hommikul aga astusin korraks tööst higisena tuppa, kus vaadati parajasti telefilmi „Teisikud", ja pidasin vastu tervelt pool tundi! Asi polnud ainult Jaak Joala armsas naeratuses ja erakordses musikaalsuses, tänu millele kõlasid filmi valitud enamasti küll rääkimiseks, mitte laulmiseks mõeldud nõukogude heliloojate teosed lausa nauditavalt.
Vaadates neid lihtsaid ja pretensioonituid episoode, hakka või uskuma just Eesti rahvuspühadeks ajastatud järjekordse sotsioloogilise tellimusmõrva ehk suunavate küsimustega küsitluse tulemusi, mille kohaselt arvavad üsna paljud eestlased, et nõukogude aeg oli OK ja Eesti astus vabatahtlikult N. Liitu.
Filmis ei ole ängi, viha ega vägivalda, seal ei ole praegusel ajal kohustuslikku eri rasside esindatuse elementi ega LGBT-väärtuste promomist ja nilbeid vihjeid.
Nähes, kuidas Robert Gutman tõukab Jaak Joalat oma tuppa, möirates „Ja magad minu voodis!", ei mõelnud keegi midagi sellist, millega lausa maetakse igaühe hinge täna. Kui püstolreporterit mänginud Merle Talvik ja tema sümpaatne toimetajaboss Eino Baskin hakkavad uurima „teisikute" lugu, ei teki hetkekski mõtet, et nad teevad seda selleks, et mõne inimese aluspesus tuhnida ja leitu enne valimisi või riigipüha künnisel meedia vaateaknas välja riputada, nagu tehti juba paljude meie kaasaegsetega.
Võidupühal oli Aivar Mäe kord. Aga „Teisikutes" tegutsev reporter Tiina Salum ei urgitse, kas nende kangelased on elus libastanud, kedagi ahistanud või salgavad muid räpaseid saladusi. See armas neiu ei näi tahtvat teada saada, kes kellega magas, magab praegu või kavatseb magada – ta soovib lihtsalt teada saada, kas äravahetamiseni sarnased laulja ja võidusõitja on üks ja seesama isik, või mitte.
Ja just selle säravate silmade tütarlapse kuju on tohutuks kontrastiks praegusele poliitilisi tellimusmõrvu sama noorte neidude nime all teostavale ja muidu räpakale „uurivale seltskonnakroonikale".
23. juuni hommikul, kui paljud Eesti pered tulid pärast karantiini kokku ja valmistusid selleks, et koos süüdata jaanituli, ilmus EPL-is lugu, mille pealkirjas sisaldus fraas „Kas eestlaste geneetika oli 1990ndatel, kui kandsime Euroopas litside ja varaste mainet, teistsugune?"
Selle loo autor on „õpetaja Mari-Vivian Ellam". Mul puuduvad andmed selle kohta, kui s…ti on teiste maade ksenofoobid rääkinud Nõukogude Liidu ahelaist otse raskesse üleminekuaega pääsenud rahvastest, aga on ju üldteada, et ülejäänud Euroopas ei tehtud erilist vahet „eestlaste, lätlaste ja muude venelaste" vahel.
Kas ma sain ikka õigesti aru, et see imelise leksikoniga õpetaja nimetas sisuliselt oma õpilasi hoorapoegadeks ja varganägude lasteks? Oli see mingi eriti isikupärane õnnesoov Võidupüha ja jaanilaupäeva puhul?
Siin jääb vaid järjekordselt soovida õnne ka meie haridusministrile tema hiilgava kaadripoliitika puhul. Kas keegi võib endale ette kujutada, et Venemaa tähtsuselt teises üleriigilises lehes väidaks mõni sealne õpetaja Suure Võidu päeval midagi säärast venelaste kui rahva kohta?
Kuidas võib oma või ükskõik mis rahvuse kohta üldse väita, et sellel on varaste ja litside maine? Kuidas on võimalik, et seda väidab õpetaja? Kuidas on võimalik, et soliidne väljaanne avaldab sellise pealkirja? Kas varsti on saadaval ka särgid kirjaga „Sõna on vaba, eesti litsid ja varganäod", ja keegi tõmbab selle selga? Näiteks parlamendis?
Kui selline rahva halvustamine oleks toimunud Poolas, siis tõenäoliselt oleks rakendatud selle riigi kriminaalkoodeksi 273. artikkel, mis näeb ette tõsist karistust: „Poola rahva, Poola Vabariigi või selle poliitilise süsteemi avalik solvamine või naeruvääristamine meedias – 1 kuni 10 aastat vabadusekaotust".
Märgates aina uusi lugusid meie inimeste väidetavast rassismist, mõtlesin äkki, et Eesti meedia on nagu 100 peaga ja 200 käega Mary Jordan. Kusjuures Jordan-Kross on siiski välismaalane ja tema katse lavastada eestlased süüdi vale ja provokatsiooni abil oli suunatud tema jaoks võõra ja millegipärast ka vastumeelse rahva vastu, kelle sekka on ta sattunud.
Mõnele pirtsakale turistile ei meeldi näiteks peatuspaigaks valitud hotell ja ta üritab siis selle mainet kahjustada, süüdistades omanikke ja töötajaid halvas suhtumises ja ebaprofessionaalsuses ning sodides lahkumisel täis oma sviidi seinad. Selle vahega, et sellisesse peatamispaika ei tasuks tal edaspidi enam tulla, aga Eestit mustavad isikud jäävad siia püsima ja jätkavad seinte kritseldamist ning personali solvamist kohalike meediaomanikest, poliitikutest ja aktivistidest etnomasohhistide toel.
Ja mis on äärmiselt kummaline: ajal, mil eestikeelsed väljaanded „paljastavad" ja materdavad halastamatult „sallimatuid" eestlasi, ei süüdista kohalik venekeelne meedia venelasi mitte kunagi ei sarnastes ega ükskõik mis muudes pattudes. Seal avaldatakse valikuliselt eesti keeles ilmunud eestlasi kritiseerivaid artikleid, aga venelased on alati esindatud heatahtliku kannataja poolena. Ja seda üksluist pilti mitmekesistada võivatele Troitski kaliibriga vene ajakirjanikele ei anta seal sõna.
Teadupoolest käivad mõned erakonnad enne valimisi välja „vene kaardi", mis on palju süütum variant, kui meie eesti meedia üüratu variserlikkus. Ta on kahe valge näoga Janus, mille „eesti" nägu erineb kardinaalselt „vene" näost.
Võib-olla tõesti on sellisel moel võimalik teenida rohkem raha, aga aus see ei ole. Kuid sellest olulisem on fakt, et samaaegselt süvendatakse põhjendamatute süüdistustega eestlaste süütunnet ja alaväärsuskompleksi ning liidetakse venekeelne elanikkond pühas usus, et Venemaal ja venelastel on alati ja igas küsimuses õigus.
Aga mida siis tahetakse sellega lõpuks saavutada? Eestlaste rahvusliku enesetunde pidev kahjustamine lõppeb ükskord sellega, et tugevam jääb peale. Eestlased on kõigi ees (venelased, aafriklased, moslemid jne) süüdi ja venelastele on kõik (tänu)võlgu. Meil tsiteeritakse tihti Joseph Goebbelsi sõnu, et kui suurt valet pidevalt korrata, siis seda lõpuks ka usutakse. Ja nii ongi: kui korrata kogu aeg, et eestlased on rassistid, siis hakatakse sellesse lõpuks ka uskuma ehk kahtlustama, kartma ja vihkama eestlasi ning üritama ennast nende eest kaitsta. Ja parim kaitse on teatavasti rünnak.
Venemaal on erinevalt Eestist olemas ka tõeliselt liberaalne meedia, kus räägivad ja kirjutavad vene haritlased, kes ei müü oma veendumusi ja arvamust oligarhhidele – ei omadele ega välismaistele.
Näiteks ilmus raadiojaama Ehho Moskvõ blogis 22. juunil 2020 lugu, milles kirjeldatakse Eestis pealesurutava estofoobia tagajärgedega sarnast olukorda, kui hakatakse kaitsma end olematu ohu (meie puhul eesti rassismi) eest:
„Peab olema idioot, et kuumal suvepäeval minna jalutama, kasukas seljas, vildid jalas ja karvamüts peas. Keerata ümber kaela sall ja siis öelda, et oled kindlalt kaitstud külma eest. Peab olema Putin, et olukorras, kui Venemaad ei ähvarda keegi rünnakuga, tõmmata talle selga militarismi kasukas, ehitada rakettidest peavari, määrata NATO oma vaenlaseks, hakata agressorriigiks, kulutada triljonid maksumaksjate raha ja uhkelt kuulutada, et riigi kaitse ja turvalisus on kindlalt garanteeritud."
Eesti oludes kõlaks kolmas osa nii: peab olema Tambur, et avaldada vene Postimehes artikkel pealkirjaga „Vastuhakk rassismile on Eesti üks prioriteetidest". Autor püüab kogu oma selle „suure tõe" kestel veenda lugejaid, et Eestis vohab rassism, ja kasutab selleks lausa säärast lauset (tõlge vene keelest):
„Eestis on tõesti palju inimesi, keda diskrimineerimise probleem nahavärvi alusel puudutab otse. Kui Ühendriikides protestitakse süstemaatilise rassismi vastu – afroameeriklaste võrreldamatult sagedasemate arreteerimisjuhtumite, kohtumõistmise ja vangistamise juhtumite vastu – siis Eestis on probleem massilistes rünnakutes siin elavatele tumedanahalistele."
Siin juba mitte sajapealiseks, vaid „massilispealiseks" Mary Krossiks muutunud „eesti ühe suurima" ingliskeelse meediaportaali EstonianWorld peatoimetaja Silver Tambur lisab, et enamasti on tegemist verbaalsete internetirünnakutega, „kuigi füüsilised rünnakud samuti toimuvad". See „tumedanahaliste massiline ründamine Eestis" on USA sündmuste kontekstis nii uskumatult rumal ja pahatahtlik väide, et sellele saaks vastata vaid vene tuntud fraasiga: „no ikka võrdles p….t näpuga". Eesti ei ole ookeanitaguse rassiprobleemide vihavaguni tambur!
Ühiskonda lõhestavaid aktsioone toetav peatoimetajast rassiaktivist Tambur pühendab oma kirjutise lõviosa teda silmnähtavalt ärritanud Eesti olusid hästi tundva ajakirjaniku ja poliitiku Abdul Turay seisukohtade ründamisele, näidates sellega, et valge inimese arvamus mustanahaliste olukorrast on tema ettekujutuse järgi ülemuslik mustanahalise enda arvamuse suhtes, nagu oli see ka orjapidamise ajal.
Black opinion matter, peatoimetaja! Kuna aga Tambur kipub mingi omapärase loogika alusel samastama Eesti rahvast internetitrollidega, siis tundkem huvi ka selle vastu, kuidas kommenteerisid tema kirjutist hoopis registreeritud vene lugejad.
Võtame aga järjest. Mihhail Veselov: „Võid selle lubjaga loputada Malevitši ajusid". Dmitri Piskoppel: „Kui mustanahalised ise ei ilmuta initsiatiivi, kas tasub ikka tirida siia kõrvadest meil olematu probleemi?" Aleksei Danilitšev: „Kui Silveri enda maja juurde tekib punkt, kus teatud rahvusest inimesed hakkavad kauplema narkootikumidega, kolib ta sellest rajoonist lihtsalt minema. Iga ajakirjanik võib kirjutada igasugust sonimist kokku. Miks vaikivad poliitikud ja ei ütle midagi USA rõhutud rahvaste toetuseks?"
Viktor Iljuhhin: „Skandaal muusikamaailmas! Nagu on selgunud, on valgeid klahve rohkem, kui musti. Ja lisaks veel, nagu märgivad aktivistid, on valged klahvid tunduvalt laiemad ja pikemad. Juba valmib vastav ÜRO pöördumine eesmärgiga parandada olukord." Anna Gnip: „Kõigi võrdne kohtlemine sõltumata nahavärvist eeldab ka seda, et mustanahaliste probleeme ei puhuta üles ajal, kui pole veel lahendatud ühe nahavärviga, kuid erinevatest rahvustest inimeste probleemid. Arvan, et Abdul Turay pidas seda silmas, kui ütles, et Eesti peaks tegelema omaenda probleemidega."
Minust ei ole eestlastele epistli lugejat, sest kui meie sallivuslaste arvates peavad eestlased tunnistama end süüdi koloniaalriikide sajanditetaguse orjastamise poliitikas, siis mida mina veel peaksin tundma ja tegema eestlaste vastu teostatud tunduvalt värskema genotsiidiga seoses?
Esimest korda elus olen tänulik Venemaa presidendile Vladimir Putinile – selle eest, et ta ei kutsunud eestlasi oma paraadile. Sest kutsuda ohvreid nende vastu teostatud eduka agressiooni juubelipidustustele on eriti küüniline. Ja ega me ju ei tea, äkki oleks meie president isegi läinud, näpistades aega Eesti parlamendi poolt vastuvõetavate seaduste torpedeerimise kõrvalt. „Ausalt öeldes olen ma parema meelega laua taga, kui menüüs", ütles Kersti Kaljulaid enne toda Eesti diplomaatidegi jaoks ootamatut kohtumist Putiniga.
Lauda siiski ei kutsutud, aga loodetavasti ei kõlba see roog ka menüüsse. Mida ei saa öelda eesti rahva kohta, kelle mainet, väärikust ja huve õgib siinsamas kohapeal sajapealine estofobus coccinum centiceps oma saja apla suuga.