2015. aastal Rakvere keskväljakule püstitatud "kunstiteos", vanadest akendest valmistatud jõulukuusk. Autoriks Rakvere homoseksuaalist linnakunstnik. Foto: Scanpix

Loomaaia pesakondi ei tohi narrida ega sõimata, aga meie vasakpoolsed on juba pikemat aega halvustanud ja mõnitanud inimperesid, ja selleks üritavad nad nüüd oma juhtkonna eestvedamisel ära solkida ka sellist perekondlikku aastasündmust, nagu seda on jõulud, sidudes kogu linlaste jõulupuud poliitika ja teatud sorti seksiga, kirjutab Ivan Makarov. kommenteerides Indrek Saare ja tema abikaasa Ülle Lichtfeldti metsaraiet ja järjekordset Rakvere jõulupuu LGBT-saagat.

„Hea, et maailmas on olemas homoseksuaalid. Nad jätavad meile rohkem ilusaid naisi.“ Diego Maradona

Venemaa üks kuulsamaid telesarju „Naša Russia“, mida on korduvalt näidanud ka Eesti suuremad telekanalid, sisaldab igas seerias ka kohustuslikku „hüperhomofoobset“ episoodi. Tegevus toimub Tšeljabinski linna suurtehases, kus töötab „maailma esimene ebatraditsioonilise orientatsiooniga freesija Ivan Dulin.“ Venemaa tööstuslinna elanike iseloomustamiseks kasutatakse lihtsaid meeldejäävaid kujundeid, nagu näiteks „Tšeljabinski mehed on niivõrd karmid, et pühivad tagumikku liivapaberiga… nad on niivõrd karmid, et löövad puude külge linnupuuride asemel koerakuudid… Tšeljabinski lüpsjad on niivõrd karmid, et kohalikud pullid varjavad end metsades; Tšeljabinski juuksurid on niivõrd karmid, et nende juurde tullakse kiiver peas; Tšeljabinski hokimängijad on niivõrd karmid, et mängivad hokikeppide asemel raudkangidega; Tšeljabinski rähnid on niivõrd karmid, et toksisid valmis kaks metrootunnelit; Tšeljabinski vanamutid on niivõrd karmid, et nendele loovutavad bussides oma koha isegi bussijuhid…“ jne.

Ja sellesse karmi maailma on ilmunud romantiline gei Dulin, kes himustab oma vuntsilist tsehhiülemat Mihhalõtšit, mõeldes välja aina uusi trikke ja nippe, riietudes ja kehastudes ümber – ja, uinutades nõnda vuntsi valvsuse, lööb ta iga jumala kord ülemuse upakile ja saabki oma tahtmise. Sel hetkel sisenevad reeglina teised tehasetöötajad, kes näevad toimuvat, karjuvad midagi solvavat homode aadressil, sülitavad põrandale ja jooksevad jälestusega minema. Ühes sellises episoodis toimub asi näärikuuse all, Dulin kannab jänku kostüümi tagurpidi, „saba“ ees, ja näärivana riietes ülemus kaotab järjekordselt valvsuse. Asi lõppeb traditsiooniliselt – traditsiooniliselt selle sarja jaoks, mitte selle sõna laiemas mõttes. Seekord kauni kuuse all. 

Ka meil Eestis on see teema jõudnud igale poole – lasteaiast jõulukuuseni. Kui seni oli lootust, et vähemalt jõulud jäävad sellest dulindusest puutumata, siis nüüd on oma kaaluka sõna öelnud sotsiaaldemokraatliku erakonna esimees Indrek Saar ja tema abikaasa Ülle Lichtfeldt, kes müüsid oma Viitna kandis kasvanud kuuse kodulinnale Rakverele keskväljaku jõulupuuks. Siis aga kingiti linlastelt sisse kasseeritud raha LGBT filmifestivalile, mille korraldajad on trüginud isegi koolidesse, nagu Ivan Dulin oma vuntsilise ülemuse kabinetti. 

Kui ma oleksin näiteks Tallinna loomaaia töötaja, siis küll ei võtaks sellelt perekonnalt vastu kõrvitsaid elevantide jaoks. Ja ei võtaks ka sardelle ega muid saardulineid amuuri leopardide jaoks. Meie loomakaitseseaduse § 4 „Looma suhtes lubamatu tegu“ muuhulgas sätestab, et ei tohi teha loomale haiget ja tekitada talle füüsilist ja vaimset piina, on keelatud näiteks „loomale kannatusi põhjustav aretustegevus ja muu sarnaste tagajärgedega tegu.“ Seadus ei luba viia naiivse heatahtliku looma puuri ees läbi lärmakaid praide ja näidata maalide taustal trallalaa-striptiisi, sest sellist asja nähes muutub ka alligaator veganiks ning sureb loomsete valkude puuduse läbi. Enamgi veel: sama seaduse §5 „Lemmiklooma tervis ja heaolu“ nõuab: „Kui lemmiklooma tervise ja heaolu kontrollimisel leitakse kõrvalekalle tavapärasest käitumisest, tuleb viivitamata välja selgitada selle põhjus ning võtta meetmed lemmiklooma tervise ja heaolu parandamiseks.“ Seadus nõuab, et selline loom saaks vajalikku ravi. Ehk meil on loomad kaitstud „uute normaalsuste“ eest, inimene aga mitte.

Loomaaia pesakondi ei tohi narrida ega sõimata, aga meie vasakpoolsed on juba pikemat aega halvustanud ja mõnitanud inimperesid, ja selleks üritavad nad nüüd oma juhtkonna eestvedamisel ära solkida ka sellist perekondlikku aastasündmust, nagu seda on jõulud, sidudes kogu linlaste jõulupuud poliitika ja teatud sorti seksiga. Maksumaksjate poolt rahastatav erakond kasutas sealjuures ära spetsiifilist kaupa pakkuva ülevenemaalise internetikaubamaja Sitabella äriideed. Seal on saadaval jõulukuusekujuline lateksist suveniirpreservatiiv „Ёлка“, mis maksab hetkel vaid 559 rubla, aga on paraku otsakorral. Ei julge mõeldagi, mida see kaubamaja võib pakkuda prohveti sünniaastapäevale pühendatud Maulid Nabi ajal. Õigemini ei julge mõelda isegi selle peale, mida need Kadõroviga ühes riigis elavad Sitabella kaupmehed ei julge enne toda suurt pidupäeva pakkuda. Aga jõululapsele võib meil iga tegevusetuses igavlev sots panna kartmatult jalaga.  

Tegelikult on sotsid üks ultrakahepalgeline seltskond: rääkides meeste ja naiste absoluutsest võrdsusest ning nummerdades lapsevanemaid, toimivad nad tegelikus elus risti vastupidiselt. Indrek Saar väitis 20. novembril EPL-is lausa järgmist: „Mailis Repsi mehine samm võiks olla eeskujuks nii mõnelegi meespoliitikule.“ No kuulge: esiteks mitte „meespoliitikule“, vaid „poliitikule soolise kuuluvusega number…“. Ja mis sotsiaaldemokraatlik meesšovinism see nüüd on, kui naisterahva poolt aususe ja otsustusvõime ilmutamist nimetatakse mehisuseks? Järelikult siis, kui Mailis Reps oleks käitunud ebaausalt ja ei läheks erru, oleks see naiselik? Või äkki veel mingi kolmanda-kolmekümnenda-kolmesajanda-„genderlik“? Äkki ütleb sotside pealik veel, et endine minister mehiselt sünnitas ja kasvatas oma kuut last?

Ma ei imestaks, kui esisots väidaks, et Juudit, kes puges Olovernese voodisse, käitus ka mehiselt, sest sotside meeleheitlike jõupingutuste tagajärjel on varsti meile kõigile pähe kinni löödud „kahemehe voodi“ selle sõna otseses mõttes. Juuditi raamat on tunnistatud pseudoajalooliseks ja Olovernes ei ole seega ajalooline isik, kuid oleks ju nii hea enne valimisi väita, et Juudit oli veel ka ajaloo esimene sots? Seda enam et ta väidetavasti raius koos oma teenijaga purjus Olovernese pea maha, ja meie svenmikserdatud kvootide maaletoojad tahavad ju seda uut lõbu ka Eestisse… Aga kuidas on lood Zoja Kosmodemjanskajaga? Ta oleks küll võinud olla SDE auliige, kuna oli esiteks punane ja väidetavasti põletas mehiselt õelal vene talvel sisserändajatest sakslaste rõõmuks vastikute kohalike võõraviha täis konservatiivide ehk omaenda rahvuskaaslaste maju (eestlaste mõistes kodusid). 

Aga kui jutt läks valimistele, siis kõige võimsam avapauk „vene poolel“ on tehtud jällegi sotside poolt. Ma juba kirjutasin sellest, et EKRE suutis pälvida väga paljude vene kommentaatorite poolehoiu, kes tõotavad hääletada rahvuskonservatiivide poolt. Ja nagu oligi oodata, algaski halastamatu lahing vene valijate häälte eest, just nagu too lahing, mida alustas Suur Kombinaator, võideldes katolike ksjondzidega poolakast sohvri Adam Kozlevitši „surematu hinge pärast“ (tegelikult tema autoromu „Antilopa Gnu“ eest).

Ostap Benderi rolli asus harjumuspäraselt täitma endine keskerakonna koosseisuline venelaste moosija, nüüd oma endiste parteikamraadide tuline vastane sots Raimond Kaljulaid, kes loomulikult ei hakanud vene valijatele lubama nende lapsepõlve kuulsaimat näärilaulu „Meil metsas sirgus kuusepuu“ Ivan Dulini ja proua Murriku esituses ega tsiteerinud selle ajakohastatud sõnu:

On metsa tulnud Indrek Saar
reest välja astub seal
me kuuse maha raiub ta
nüüd üsna juure pealt

Sind ehtisime, kauniks saad
sest käes on jõuluaeg
oi laste silmi säravaid
sest homofilmi näeb

Ei palju raha võtnud Saar
sest kuusk on teine liik
las vaatab filme kuuse all
ka sponsor Tanel Kiik. 

Ei, venelased ei oleks sellisest esitusest vaimustuses, kuigi Kaljulaidi ennast promotakse hetkel aktiivselt siinses vene meedias kui kohaliku venekeelse ansambli ВетрастихиЯ (siin pole trükiviga) kitarristi ja selle uue laulu „Разбуди мой океан“ autorit. 

Venemaa popstaaridega konkureerimine on teadagi lootusetu asi ja sots Kaljulaid ei saanud jääda lootma ainult vene estraadi fännidest valijatele ning avaldas 21. novembril korraga nii vene Postimehes kui ka vene Delfis hoopis täiesti ulmelise pöördumise ühe ja sama pealkirjaga – „Raimond Kaljulaid: Eesti vajab venekeelset haridusministrit.“

Selles loos on kõik kaunis: venekeelsete laste putinistlik diskrimineerimise jutt („see ebaõiglus vaid tugevdab kogu meie ühiskonda läbivat ebaõiglust“), õpetajate ja hariduse alarahastamise rõhutamine (siis, kui haridusministriks oli Jevgeni Ossinovski, said õpetajad tõenäoliselt palju priskemat palka), venekeelsete ministrikandidaatide nimed Toomist Kõlvartini („Mihhail Kõlvart täiesti täpselt tahab nii väga saada haridusministriks“), ettepanek määrata venekeelne haridusminister „mõne teise“ erakonna ridadest (nagu ei jaguks keskerakonnal venekeelseid liikmeid) jne jms.

Kui selles riigis oleksid kõik inimesed ja organisatsioonid mingil hetkel kaotanud mimikreerimis- ja valetamisvõime ning ei saaks end enam ehtida võõraste sulgedega ja nimetada ennast kellekski teiseks (seda õigust pedofiilidele ja tapjatele nõutakse praegu raevukalt uue nimeseaduse autoritelt), siis kindlasti tegutseks meil edaspidi näiteks selline poliitiline jõud nagu sotsiaalpervokraadid.

Kui aga tulla tagasi Kaljulaidi venekeelsele elanikkonnale adresseeritud pöördumise juurde, siis tekkib muidugi rida praktilist laadi küsimusi – kas „venekeelne minister“ on mingi väärtus omaette (siis sobiks ju sellesse rolli ükskõik kes roosiaias mainitud poemüüjatest, kellel keskealised valged eesti mehed, miks mitte Kaljulaidid, ei luba saada presidendiks), miks ei sobi vastava kvalifikatsiooniga aus, kuigi riigikeelne ministrikandidaat, kas ministriks saanud Jaak Aabil on äkitsi mingi viga küljes, miks ometi ei ole SDE esimees venekeelne (kas Ossinovski mahahääletamine oli siis sotsrussofoobia?), miks siis üldse pöördub venelaste poole eestikeelne Kaljulaid jne. Eesti Vabariigi põhiseadus ja Postimees väidavad nagu ühest suust, et see riik peab seisma kindlalt eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise eest läbi aegade. Kuidas saab selle eesmärgi saavutamisele ühe riigikeelega riigis kaasa aidata just ja ilmtingimata muukeelne minister? Äkki soovivad eesti sotsid, et näiteks Venemaa haridusministri Sergei Kravtsovi asemel saaks vene riigi haridusministriks mõni mitte-venekeelne inimene? Kasvõi heebrea- või siis hiinakeelne? See oleks ju nii vahva!

Kaljulaid väitis pärast uute ministrite määramist, et nad olid valitud lojaalsuse, mitte pädevuse järgi. Pädevuse all mõtles ta järelikult venekeelsust, aga ei saanud ju seda eestikeelsele AK-le valimiste lähenedes otse välja öelda. Heites aga uutele valitsusliikmetele ette „truudust ja lojaalsust“, oli Kaljulaid ometi siiras: poliitiline ülejooksik, kes kaua aega nautis keskerakonna hüvesid ja peatselt juba vilistas oma samuti poliitjooksikust endisele kaasosalisele Deniss Boroditšile tolle uute gaswagenite esitlusel kõrva, ei saagi pooldada truudust ja lojaalsust, seda enam et eesti keele ÕS defineerib sõna „lojaalne“ nagu „seaduslikkuse piiridesse hoiduv, riigitruu, usaldatav“. Sellise iseloomustusega SDE-sse ilmselt vastu ei võetagi.

Aga mooramees Bender oli oma töö teinud – eksklusiivselt venelastele kohustuslikult venekeelse haridusministri ussikest valimiskonksu otsas pakkunud Kaljulaid oleks sama hästi võinud visata täiskuul õhku verise lihakäntsaka: kohe lendasid peale igat masti vurdalakid, kikimorad ja muud verejanuliste internatsionaalsete müstiliste olendite vene analoogid. Jälle erutus Eesti ajakirjanike liidu ajaloo väljaulatuvaim liige, ersatsdosoorlane ja loendamatute parteide eksliige Klenski, kes avaldas portaalis, mille nimi täiesti loogiliselt lõppeb meie uue vankumatu liidu tippdomeeniga „.eu“, niivõrd segase ja raevuka haridusteemalise õudusjutu, et isegi venemeelsest Kaljulaidist sai seal russofoob, kuna Kaljulaid „pakkus venekeelset, aga – mis tähelepanuväärne – mitte vene ministrit!“, ja sotsi ettepanek määrata venekeelne minister on „integratsiooniline peibutis, Eesti vene kooli зачистка (sõjaline suurpuhastus) hale kamuflaaž ehk eesti poliitilise elu baideniseerimine“ (tegemist on pealkirjaga).

Siin on jõuetu nii meditsiin kui ka Karmen Joller. Eestivaenulik Vene maailma allüksus „Russkaja škola Estonii“ tegi kohe ametliku avalduse Keila vene kooli endise direktori Oksana Jõe ülendamisest EV haridusministri kandidaadiks, avaldus oli pealkirjastatud „Vene minister päästab hariduse“ (ilmselt samal moel, nagu vene väed tõid Eestisse kirjaoskuse ja hügieenitarbed). See emotsionaalselt ülesköetud estofoobide verbaalne purse on sedapuhku sajaprotsendiliselt eestikeelsete sotside teene, kes võiksid siiski halastada ja juhinduda legendaarse nõukogude filmi „Kaukaasia vang“ ühe hullaris janust vaevatud pikkade varrukatega patsiendi lausutud sõnadest, kui talle ja tema samuti kuival saatusekaaslasele lubati ühtäkki hankida kärakat: „Patt on naerda haigete inimeste üle.“   

Nii venelased kui ka eestlased teavad, et kahte jänest korraga taga ajades ei taba neist ühtegi. Nii ka poliitikas: 2002. aastal selgus, et üks naishing kuulus korraga vähemasti kahte eesti parteisse ja loomulikult lõppes see lugu skandaaliga. Sama ka SDE-ga: ei saa tõsimeeli köita vaimselt terveid venelasi rumala ja ilmselgelt pick up jutuga kohustuslikult venekeelsest haridusministrist, kui venelased teavad, et sotsid on paadunud homoabielude aktivistid, nagu ei ole võimalik saada sõbraks moslemiga, süües tema juuresolekul sealihast saardulinelle.

Eesti meedia on samuti eriline kahe näoga Janus: ühele näole on tätoveeritud lilla kannel ja teisele Kremli balalaika. Ja kolmandat võimalust eriti ei olegi, sest kui me juba räägime meediast, mis ei lähe kaasa „uute normaalsuste“ loomisega ja töötab sellele kogunisti vastu, siis üsna krestomaatiliseks näiteks hakkab muutuma Katrin Lusti Kuuuurija lugu: alguses suhtuti selle „meeletu rüütli“ töösse tolerantselt, kuid piisas tal riivata kommunistide ja pedofiilide huve, kui Lusti hakati kõikjal maha tegema, võrreldes tema saadet Võsareporteriga ja samastades kollase meediaga, kuigi köitvus, julgus ja andekus ei ole ju kõmuajakirjanduse tundemärgid, nagu ei ole intellektuaalsuse, aususe ega uuriva ajakirjanduse tundemärk see, kui mõnes „tõsises“ saates asetatakse käed alakõhu piirkonda, nagu tegi rooma saunast väljuv la Venere de’ Medici, ja räägitakse aeglaselt ning sellise intonatsiooniga, nagu oleksid pealtvaatajateks arengupeetusega vaegkuuljad plebeid. 

Minu jaoks oli ootamatu see, et meie telemaastiku soomuslaev Pealtnägija oli algusest peale üsna kiivas Kuuuurija peale, ja siis hakkas riigisaatesse vahetevahel sattuma seal pedagoogina esitletav lasteaias „nokunäitamise laulukest“ esitanud Rita Holm. Erutus ka keegi vandeadvokaat Maksim Greinoman, kes tahtis tütarlapselt tema saate nime ära võtta. Üüratu materiaalse ja poliitilise toetusega mehed ründasid armsat isemajandavat naiskolleegi igast küljest nagu paadunud meesšovinistid: Õhtuleht avaldas 8. veebruaril 2020 kogunisti loo pealkirjaga „Jüri Pihel: „Kuuuurija“ on prügitelevisioon, pole üldse vahet, kus kanalis see prügikast asub!“ Nüüd, kui „telepedagoog“ ise kolis Kanal 2-te, võib ju samuti öelda, et pole üldse vahet, kus kanalis see Pihel asub. 

Teleajakirjanike jaoks aga on vahet küll. Sest sellise kasvatusega mees käitub Kanal 2-s nagu Rospotrebnadzor vene meediamaastikul. Saated pannakse kinni ja ajakirjanikud visatakse tänavale koroonaviiruse tippajal. Ja jälle on vait meie vapper Eesti ajakirjanike liit, kes kaitses nii ennastsalgavalt siinseid Ukraina maade okupeerimise tagantutsitajaid ja Novorossija tuliseid pooldajaid Ukraina võimude eest, kes jultunult keelasid nendel okupantide ja mõrtsukate mahitajatel siseneda „eesti ajakirjanikena“ oma riiki. 

Samas kui vähestes eestlaste emakeeles kõnelevates telekanalites näidatakse välismaiseid ja kodumaiseid salongilõvisid ja seebioopereid (k.a. uudistesaadeteks teadmatuse tõttu nimetatavaid propagandasketše ja erakonnaklippe), vaatavad venelased omakeelset kvaliteettelevisiooni, kus kaugeltki mitte kõik ei ole propaganda.

Venelased on tegelikult palju vabamad, kui meil siin arvatakse: nad lubavad endale täiesti ametlikult palju selliseid nalju, mida Eestis oleks kohe tembeldatud rassistlikeks, homofoobseteks jne. Ajal, kui Eskimo jäätise ja tähtkujuga edukalt võitlevas läänes kehtestatakse imbetsillilisi kvoote mitte ainult Oskarite jagamisel, vaid ka kogu inimeste elu-olu korraldamisel, tehakse Venemaal palju nii tõeliselt naljakaid kui ka väga tõsiseid saateid ja filme.

Ka rohkelt sõja- ja ajaloolist kvaliteetsaasta, aga inimestel on siiski väga suur valikuvõimalus ja nad saavad vahetevahel head vaktsiini – näiteks sokutas hiljuti üks vene blogija „Surematu polgu“ fotogaleriisse Hitleri pildi ja teine blogija praadis viinereid igavese tule peal. Ärritunud riigimeedia tegi poistele miljonite eurode väärtuses reklaami, tõstes nende ümber kõrvalukustavat kära, reklaamis seda aktsiooni, näidates ise korduvalt füüreri nägu ja viinereid tulel – ja kogu Venemaa naeris südamest. Maksim Galkin irvitas korduvalt Putini üle lausa Kremli telekanalis. Meie avalik-õiguslik meedia aga palkab ja turustab ainult neid kloune, kes viskavad lamedat nalja konservatiivide, kaabude, eestluse ja kristlike vooruste üle. Kohaliku ja üleliidulise euroametnikkonna ja seksihullude pilkamine oleks aga seal võrdväärne Muhamedi karikatuuri joonistamisega ISIS-e peakoopas.  

Nii mõnigi vene muusika- ja telestaar ning tipp-poliitik kuuluvad seksuaalvähemuste hulka, aga saavad vabalt esineda, teha karjääri ja teenida miljoneid. Nagu ütles ükskord tele-eetris legendaarne vene šansoonilaulja Mihhail Krug, Venemaa telestaare on ainult kahte sorti – kui näed kedagi ekraanil, siis on see kas juut või siis homo. Varsti pärast seda oli Krug mõrvatud, aga seda ikka juhtub Venemaal kriminaalide elust pajatavate laulude esitajatega. Homoseksualism ei ole seal aga mitte ühegi seadusega keelatud ja homoseksuaale ei kiusata taga süsteemselt, välja arvatud Tšetšeenias, aga see on ju moslemite maa ja seal kehtivad omad reeglid, mis on järk-järgult jõustumas ka „rahumeelsel“ teel okupeeritavates Euroopa riikides. Venemaal on keelatud vaid avalik homoseksualismi propaganda, mis on meil Eestis praegu äärmiselt intensiivne nii avalik-õiguslikus kui ka erameedias.

Venemaal ei tunne ei konservatiivsed venelased ega moslemid, et nendele määritakse pähe vastuvõetamatud eluviise ja kohustused rahastada seksuaalvähemuste lemmiktegevusi omast taskust. Ka homoseksuaalid ise pole huvitatud sellest, et neid vastandatakse ülejäänutele. Ühegi parlamendierakonna juhil ei tuleks seal pähe mõte parseldada oma kodulinnale maha jõulukuusk ja siis kinkida demonstratiivselt saadud raha mitte selle linna haigetele lastele, vaid vaimselt ja füüsiliselt kõigiti tervetele homofilmide festivali korraldajatele, kes kisuvad selle linna elanike ja võimudega kogu aeg riidu.