Gandhi ja poiss. Kuju Bangaloris, Indias. Foto: Bigstockphoto

India Vabariigi valitsus kinkis Eestile Mahatma Gandhi kuju, millele leiti juba kena vaikne kohake Mustamäel. Kogu lugupidamise juures India rahva vastu poevad hinge siiski kahtlused. Ega me lase püstitada Eesti Vabariigi pealinna ausammast laste suhtes pehmelt öeldes väga imelikult käitunud mehele, küsib Ivan Makarov.

Kersti Kaljulaid ütles 2017. aasta jaanuaris EV presidendi nimel, et ei poolda Eesti esimesele presidendile Konstantin Pätsile monumendi püstitamist. „Konstantin Pätsi monument riigikogu kõrval… ma ei läheks seda avama," ütles ta. "Mulle oleks suureks auks avamistseremoonial osaleda," oli mõni päev hiljem teatanud meie peaminister Jüri Ratas Konstantin Pätsi tulevase samba kohta. 

Vähemalt selle üle vaieldi ja tegemist on ikkagi Eestiga otseselt seotud inimese ehk esimese presidendiga. Mahatma Gandhi kuju suhtes vaidlusi aga ei olnud: valiti koht ja kogu lugu. Ime veel, et teavitati vastuvõetud otsusest ka üldsust, muidu tuleksid mõnel heal päeval varajasel tunnil mustamäelannadest vanamutikesed koerakesi pissitama, validool koju jäetud, ja palun väga: „Tere hommikust! Хинди руси бхай бхай

India Vabariigi valitsus soovis Eestile kinkida Mahatma Gandhi kuju, millele leiti juba kena vaikne kohake Mustamäel. Mullu tähistati Gandhi 150. sünniaastapäeva ja sellele viidates pöörduski Helsingis dislotseeruv India saatkond Eesti Vabariigi välisministeeriumi, ministeerium omakorda Tallinna linnavalitsuse poole. "Käisime koos ministeeriumi esindajaga Mustamäel ringi ja valisime ühe ilusa koha välja. See on Ehitajate tee ja Sõpruse puiestee ringristmiku lähedal. TTÜst üle tee jääb kahe magistraali nurgale väike kolmnurkne haljasala, kuhu ongi monument plaanitud," pajatas Mustamäe linnaosavanem Lauri Laats.

Mis siis ikka, kingitud Gandhi suhu ei vaadata. Erinevalt Pätsist ei olnud aga sellel tegelasel õnneks midagi pistmist ei Eesti ega Mustamäega. Pigem sobiks sinna mõne Nigeeria rahvuskangelase kuju, sest just Mustamäel elutseb meie suur ja ühtne nigeerlaste kogukond – kord grillivad seal mitukümmend lällavat aafriklast, loodetavasti mitte Tallinna loomaaiast kütitud antiloopi, kord ründab Mustamäe turule suunduvat õpetajat pussiga varustatud nigeerlastest röövlite jõuk, ahistatakse kohalikke naisi jne. Nii et Tallinna võimud võivad varsti nimetada Mustamäe linnaosa ümber Black Little Mountain'iks ehk lühidalt BLM-iks. Ja püstitada seal mälestusmärgi kasvõi legendaarsele Nigeeria armee alampolkovnikule nimega Buka Suka Dimka, mis oleks ka venelaste jaoks kolmekordselt atraktiivne. Etniliste puhastuste läbiviija kogemusega Buka Suka Dimka korraldas 13. veebruaril 1976. aastal riigipöörde Nigeeria neljanda presidendi, nõukogudemeelse kindrali Murtala Ramat (Rufai) Mohammedi vastu ja endise riigipea Yakubu Gowon (veel üks venelaste kõrva jaoks kauni kõlaga nimi) toel lasi Lagose eeslinnas mõrvata presidendi, kolm tema kaaslast ja nende auto Mercedes-Benz, hõivates raadiojaama „Raadio Nigeeria" ja pöördudes selle stuudiost rahva poole, kuid jäi valitsusvägede haardesse ja lükati seina äärde. 

Aga kui on juba otsustatud, et Mustamäele tuleb Mahatma Gandhi kuju, siis pole midagi parata ja hakkame siis otsima selles sündmuses midagigi positiivset. Hea on see, et kuju antakse meile tasuta ja ei tule välja kuulutada konkurssi, mille käigus loobivad meie kohalikud Benvenuto Cellinid teineteist märjast savist käkkidega ja lõpuks jääb ebaadekvaatse žürii sõelale kõige nõmedam, vastikum ja mõistusevastasem käkerdis. Praegu aga võib vähemalt kindel olla, et Mustamäele ei tule hiiglaslikku pragunevast tšehhi klaasist vaasi, Tünni-Jaaku või koletuslikku norskavat Pätsipead Aleksandr Puškini poeemist „Ruslan ja Ludmilla" (mis sobiks samuti Mustamäele, kuna ka Puškin oli Aafrika juurtega).

Sellega plussid aga lõppevad ja näiteks maailmakuulus heliplaadifirma EMI oli Tallinna linnavõimudest ikka tükk maad arukam, kui käskis ansambli The Beatles ajaloolise albumi Sgt. Pepper's Lonely Hearts Club Band maailma ühelt hinnatuimalt kaanepildilt eemaldada teiste rohkete nägude seast Mahatma Gandhi oma, kuna kardeti, et see osutub vastumeelseks nii India kui ka Lähis-Ida ostjatele ja mõjutab müüginumbreid. Omal ajal kirjutas Gandhi kaks kirja Adolf Hitlerile, kus palus füürerit mitte alustada Teist maailmasõda. Mõlemad kirjad algasid sõnadega „Minu sõber" ja seda on üsna sageli valesti tõlgendatud, aga tulles tagasi Sgt. Pepperi albumi juurde, paneme tähele, et esialgselt kaanelt kadus koos Gandhiga ka „sõber Hitleri" nägu, mida lõppversioonis varjas ujujana ja ahvinimese Tarzanina tuntud Johnny Weissmuller

See selleks, aga kogu lugupidamise juures India rahva vastu poevad hinge kahtlused – ega me lase püstitada Eesti Vabariigi pealinna ausammast laste suhtes pehmelt öeldes väga imelikult käitunud mehele? Ja oleks see veel kohalik lastemaias tegelane, nagu Prantsuse lütseumis Lauri Leesi juhendamisel lapsi käperdanud õpetaja Helmet Pikkel (millegipärast ei leidnud seda nägu tagaotsitavate hulgast), kuid ei – Gandhi pole Eestis käinudki. Ta oli intiimsuhetes nii imelik, et seda ei jõutudki veel uueks normaalsuseks kuulutada. Ja sõltumatu India esimene peaminister Jawaharlal Nehru nimetas „ebanormaalseks ja ebaloomulikuks" Gandhi manitsust noortele abiellujatele säilitada süütust. Suurbritannias lõi mõned aastad tagasi laineid Jad Adamsi raamat „Gandhi: Naked Ambition", kus autor uuris umbes 100 Gandhi raamatu põhjal tema seksuaalsust. India võimud üritasid raamatut keelata, kuid hindud jõudsid selleks ajaks tellida juba üle miljoni eksemplari. 

Gandhi abiellus 13-aastasena endast aasta vanema Kasturbai Mohandasiga, kes oli lapsest saati vinge naisõiguslane: ta nõustus tegema kodutöid alles pärast seda, kui mees täidab oma mehelikku kohust, aga kuna kodus oli palju toimetusi, siis tegelesid noored kamasutraga 3 kuni 4 korda päevas. Kui Gandhi oli 15-aastane, viibis ta agoonias isa surivoodi juures, kuid Mohandas nõudis „kohustuse täitmist". Gandhi läks voodist eemale ja seksis oma lapseootel naisega, ja just sellel ajal isa heitiski hinge. Aafrikas elas Gandhi 21 aastat, alustades moslemi firmas juristina, sai kogu Lõuna-Aafrika hindude kogukonna liidriks, võttis 30-aastasena sekretäri, kelleks osutus 17-aastane juuditar Sonja Schlesin, kelle kohustuste hulka kuulus peale stenografeerimise ka Gandhi masseerimine, vannitamine ja temaga magamine. 38-aastasena väsis mees lõputust seksimaratonist naise ja armukesega ning andis tõotuse mitte pruukida enam veini, liha ja naisi, arvates, et nii saab ta kõige tõhusamalt teenida inimkonda. Kuid kasutas sealjuures neitsisid oma tahtejõu tugevdamiseks. 

Jad Adams jutustab oma raamatus, et Gandhi töötas välja keerulised reeglid, mille kohaselt oli tal endal õigus rääkida seksist, kirjutada sellesisulisi kirju ja vastavalt ka käituda, kuid väita samas, et ta on süütu. Ta eksperimenteeris poiste ja tüdrukutega, luues āśrama-nimelisi ühikaid, kus eri soost lapsed pesid ennast ja magasid koos, kuid seksist rääkimise eest neid karistati. Abielumeestele soovitas Gandhi mitte jääda naistega omaette ja käskis kustutada intiimiha külma dušiga, kuid tema enda suhtes see ei kehtinud ja temaga koos pesi end ja magas tema sekretäri lapseohtu tütar. Pärast oma naise surma kohustas Gandhi endaga magama kõiki āśrama naisi, kel oli keelatud magada nende seaduslike meestega. Gandhi kirjade järgi otsustades eksperimenteeris ta naistega, kes tegid tema jaoks striptiisi ja teisi kontaktivabu intiimtoiminguid, mis ei tohtinud viia seemnepurskeni. 

Mahatma Gandhi nägi palju erootilisi unenägusid ja tihti rääkis nendest neitsidele, kellega magas selleks, et „kontrollida oma tahtejõudu". Juhtivad poliitikud ja Gandhi sugulased arutasid ja mõistsid aktiivselt tema käitumist hukka, kuid mees vastas, et kui ta ei luba oma noorel lelletütrel Manul temaga magada, siis võidakse arvata, et see on nõrkuse tundemärk. Manu oli Gandhi eriline usaldusisik ja tegi talle nälgimiste ajal klistiire. 79-aastaselt kannatas mees öösiti külma käes ja magas Manu ja oma lellelapselapse 18-aastase naise Abhaga

Umbes 13 aastat tagasi vallandati Delhi ülikooli tudengite nõudmisel ja järelvalvekomisjoni soovitusel politoloogist professor, Gandhi elu uurinud raamatute autor, kes puudutas oma loengutes „rahvuse isa" omapärast intiimelu. 31. märtsil 2011. aastal avaldas The Times loo sellest, et Gandhi koduosariigis keelati ameerika ajakirjaniku Joseph Lelyveldi raamat „Great Soul: Mahatma Gandhi and His Struggle with India", kus teatati, et Gandhi oli biseksuaal ja jättis oma naise maha saksa päritolu juudist bodybuilderi Hermann Kallenbachi pärast, kellega elas Johannesburghis koos kaks aastat alates 1907. aastast. „Sa täiesti omastasid minu keha. See on orjus sõna otseses mõttes," kirjutas Gandhi Kallenbachile.

Mahatma Gandhi, tema sekretärist armuke Sonia Schlesin ja boyfriend Hermann Kallenbach. Foto: Wikimedia Commons

Seega tuleb Mustamäele ausammas inimesele, kel on ajaloos oluline ja suures osas ka positiivne roll, kuid keda oma laste ligi küll ei laseks, kuigi meil juba trügivad lasteaedadesse ja koolidesse igasugused sedasorti „laste valgustajad" ja nokunäitamise laulude eakad esitajad. 

Tallinna linnavõimud eesotsas Mihhail Kõlvartiga võivad aga võtta kuju pidulikul avamisel malli Moskva analoogsest kogemusest, kus 8. juulil 1988. aastal samuti avati Mahatma Gandhi ausammas, mis samuti kingiti „India valitsuse ja rahva poolt". Alles 2. oktoobril 2007. aastal kinkisid Moskva võimud vastu oma ausamba, milleks oli… jällegi Gandhi! See püstitati India saatkonna territooriumile, kuna „pühaku" sünnimaal on neid niigi küll ja nii on ausambale ohutum. Nimelt rebisid tänulikud moskvalased Gandhi näolt pronksist prillid ja kangutasid kõnnikeppi, nii et alles jäi vaid mingi väike jupp. Aga tore, et nii Eestil kui ka Valgevenel saab olema ühine kuju, sest 2015. aastal avati Valgevene riikliku ülikooli juures Mahatma Gandhi büst. Valgevene ajakirjanikud küll väidavad, et seda tehti vastutasuks India sama aasta lubaduse eest toetada Lukašenka režiimi 100 miljoni dollarise krediidiga, aga ka Tallinna ainuvõim hakkas nüüd kõikuma, nii et mine sa tea, mis selle taga tegelikult on… 

Mahatma Gandhi monumendi pidulik avamine Moskvas. Foto: Vitali Saveljev, RIA Novosti 

Ega Gandhil ei vea: 2018. aastal võeti maha tema kuju Ghanas, siis pandi põlema ausammas Jerevanis, sest ta toetas Osmanite riigi poliitikat armeenlaste vastu. Aafriklased aga mäletavad tema põlglikke sõnu mustanahaliste aadressil: „Kafirid ei ole reeglina tsiviliseeritud… Nad on ohtlikud, väga räpased ja elavad peaaegu nagu loomad… Kafiri ainus püüdlus – koguda rohkem loomi, et osta endale naine ja pärast seda veeta oma päevad laiskuses ja alasti. Nad on muidusööjad… ehk inimtüüp, mis on indialaste hulgas peaaegu tundmatu." Gandhi arvas, et „indialased kahtlemata ületavad lõputult kafiire" ja seisis ägedalt vastu võimude katsetele võrdsustada need rassid.

Manchesteri Ülikooli aktivistid, protesteerides 2019. aasta 25. novembrile planeeritud Gandhi ausamba avamise vastu, algatasid siis kampaania „Gandhi peab langema" (#GandhiMustFall) ja oma avalduses osutasid peale selle, et „rassist ja imperialist Gandhi" nimetas aafriklasi „metslasteks" ja „loomade sarnaseks", ka sellele, miks India kingib kõigile nii heldekäeliselt neid monumente: „Meie ajal kasutatakse Gandhit propagandainstrumendina praeguse India võimu poolt, kes pingutab selleks, et kõikjal maailmas oleksid püstitatud Gandhi ausambad selleks, et luua India kui imperialismivastase riigi kuvand. Me nõuame, et Manchesteri linnavolikogu loobuks olemast selle teo kaasosaline ja näitaks üles solidaarsust linna mustanahaliste ja kashmirlaste kogukondadega".

USA Atlanta eeslinnas nurjasid kohalikud vasakpoolsed Gandhi büsti püstitamise ja 100 viljapuu istutamise Gandhi auks. „Meie linnakeses elab paljude rasside ja rahvuste esindajad. Seepärast rassisti kuju püstitamine siia on solvav paljude siin elavate kodanike jaoks," väitsid protesti korraldajad. USA-s hakati Gandhit nimetama lausa „apartheidi isaks" ja 2018. aastal keelas Malawi Ülemkohus Mahatma Gandhi mälestusmärkide püstitamise riigis.

Mahatma Gandhi kuju mahavõtmine Ghana pealinnas Accras. Kuvatõmmis.

Nüüd tahakski küsida – on meil seda jama vaja Mustamäele, kus elab nii genotsiidi mäletavaid armeenlasi kui ka märkimisväärne arv inimesi, kes on pärit Boko Harami sünnimaalt? Äkki oleks aeg loobuda orjameelsusest tingitud erinevate võõrriikide kirju taustaga kangelaste toomisest meie niigi võõrkeelsete siltide poolt äravägistatud eesti tänavatele, õppida midagigi pronkssõduri kogemusest ja üritada uuesti ise teha ausambaid?