Postimehe avalikustatud faktide alusel tuleks viivitamatult algatada päris juurdlus ja tõenäoliselt vallandada ametnikud, kes pidasid sellist Mihkelsoni teguviisi lubatuks ning ei kaitsnud ohvriks langenud tüdrukut, kirjutab Ivan Makarov.
„Kindrali maja tähtsamatele külalistele anti mõisniku käsul iga kord magatamiseks päris noored, 12-13 aastased kinnismaisete talupoegade tütred" – tsaari kindrali Lev Izmailovi mõisas läbi viidud kriminaaluurimise toimikust
Hoides ennast kursis presidendi Alar Karise tegemistega, ei jõua ma imestada, keda siis õigupoolest määras riigikogu Eesti Vabariigi etteotsa?
Isiklikult mind ei seganud see, et president selle asemel, et olla riigimees, etendas pigem riigi vanaisa: mängis lastega lumesõda, luges lasteaias muinasjutte, rääkis noortele küberkaitsest. Loomulikult ei ole see töö väärt 6 miljonit aastas ja eluaegseid privileege, aga oma eelkäijaga võrreldes ei tekitanud Alar Karis meie riigile vähemalt otsest kahju. Kui too Veneetsia „Eesti paviljoni" avamise juhtum välja arvata, kui riigipea legitimiseeris oma kohalolekuga kuvandi Eestist kui endisest koloniaalriigist, kus elavad põhiliselt siia vägisi toodud mustade orjade järglased.
Leppisin sellega, et kui selline on endale endise KGB-lase nõunikuks palganud presidendi eetiline ja intellektuaalne tase, siis talle üritusi planeeriv kantselei vastab just sellele standardile. Sealt ka kümned kahtlase taustaga isikud vasuvõtul Kadrioru roosiaias.
Mind ei häirinud isegi see, et presidendi kõned olid üldsõnalised, vahel koomilisuseni välja ja kõmisesid, nagu mööda pügatud muru veerev tühi piimanõu. Et president rääkis ka teemadel, millega ilmselgelt ei vaevunud eelnevalt tutvuda – mis siis ikka, sain naerda ja enda jaoks asjad selgeks guugeldada. Kõik see on süütu paratamatus, kui välja arvata äsjane kõne Tartus peetud noortele suunatud küberturvalisuse võistlusel Cyber Battle, kus riigipea tsiteeris Aleksandr Suvorovi kuulsaid sõnu „raske õppustel, kerge lahingus". Suvorovi väed on tapnud mitukümmend tuhat eurooplast, üksnes Poolas 20 tuhat, kusjuures mõrvati kõiki järjest – naisi ja lapsi otse nende kodudes. Ehk see, mida Venemaa kordab praegu Ukrainas.
Aga isegi see ei ole meie laialivalguva olekuga presidendi puhul katastroofiline – no juhtub, inimene tahtis lihtsalt oma eruditsiooni näidata ja poisse õlale patsutada, nagu hea isalik kindral. Olgu.
Kuid tuleb välja, et Alar Karise nõrgim koht on mitte rääkimine, vaid hoopis vaikimine siis, kui oleks hädavajalik väljendada riigipea suhtumist kogu ühiskonda raputanud sündmusesse. Kui oleks vaja tuletada võimudele meelde, keda nad esindavad ja peavad teenima. Kui rikutakse ilmselgelt igasuguseid sündsuse norme, kui väänatakse seadust ja kaitstakse „omi" viimse riigivere tilgani.
Seaduse ja eetika üle irvitamine ennast ise edutanud Pentus-Rosimannuse juhul, kui terve rahva silme ees mängiti EV kodanike ja riiki alandavat komöödiat, oli just see juhus, kui riigipea oleks pidanud kutsuma valitsejad korrale ja tuletama meelde, et eriti nii äreval ajal on taoline võimu usaldusväärsuse õõnestamine mitte ainult häbematus, vaid ka turvarisk.
Aga keda polnud näha ega kuulda, oli Alar Karis. Sest ta mäletab väga hästi, kes teda ametisse määras, ja ei pea võimalikuks oma tööandjaid paika panna. Tal ei olegi selleks mandaati, teda pole rahva poolt valitud.
Ja nüüd, kui valitsev reformierakond asus ringkaitsesse seoses lahvatanud pedofiilia skandaaliga, mätsides kinni oma mõjuka liikme ja riigimehe võigast tegu, president vaikib, nagu polekski mänginud lastega lumesõda ja pinksi, nagu poleks lugenud lasteaia kasvandikele Aino Perviku lugusid presidendist.
Sest üks asi on mängida lastega ja näidata ennast rahvale hooliva riikliku vanaisana, ja hoopis teine – kaitsta neid lapsi riikliku kaitsega pedofiili eest. Sest president mäletab väga hästi, kes andis talle lossi, privileegid, palga, kantselei ja eluaegse äraolemise rahva kulul, kes pole teda valinud. Sest härra Karis mäletab, et president on kõigest tema ametikoht, aga mitte seisus.
Ja sellegipoolest on kurb ja alandav tõdeda, et meie president ei ole mitte ainult „mugav mees", nõrk isiksus ja kehv ametnik – ta on veel ka argpüks, kes ei soovinud astuda välja Eesti laste kaitseks. Ta on lihtsalt reetnud lapsi, kellega nii mõnusalt mängis, ja ei teinud mitte midagi selleks, et kutsuda korrale neid, kes praegu meie kõigi silme ees teevad laste perverssest ahistamisest järjekordse uue normaalsuse, kui pedofiilia on lubatud alguses „patriitsidele" ja pärast juba ka kõigile teistele. Sest me oleme ju võrdsed. No miks ei võiks nüüd tavatolad ja seksuaalpatoloogilised lihtisikud järgida riigikogu välisasjade esimehe legitiimset eeskuju? Mobiilid on olemas kõigil ja lapsi ümberringi nii et murdu. Kas president, riigikogu esimees, liberaalsete erakondade juhid ja teised mõjukad isikud üldse saavad aru, mis džinni nad just lasid pudelist välja?
Kuku raadio saates „Muuli ja Aavik" tsiteeriti kannatanud laste isa hagi, kus on kirjeldatud nendest tehtud fotode sellised üksikasjad, et ma ei pea võimalikuks neid siin korrata. Reformierakonna riigikogu fraktsiooni esimees Mart Võrklaev väitis ERR-ile: „neid pilte ei ole me näinud, ei soovigi näha, ja ei tea selle juhtumi üksikasju". Ja Võrklaev ei näe probleemi, miks ei võiks Marko Mihkelson jätkata oma tööd. „Markol on sellest oma versioon. Me oleme seda lugenud. Ma ütlen veel, me usaldame oma meeskonnaliiget," rääkis Võrklaev.
Neid Mihkelsoni tehtud fotosid ei tahagi mitte ükski normaalne inimene näha, kui ta ei ole just uurija või uuriv ajakirjanik, aga kuidas siis sai erakond järeldada, et probleemi pole? Protokoll ja eetika ei ole üks ja seesama. Nii et valitsev erakond peab 10-aastasest tüdrukust tehtud ja tuntud ajakirjanike poolt Kuku raadio eetris avalikkusele kirjeldatud 11 pilti piisavalt normaalseteks, et jätkata nii, nagu midagi polekski juhtunud?
Siin olemegi me siis veel ühe „uue normaalsuse" kehtestamise tunnistajad. Postimehe avalikustatud faktide alusel tuleks viivitamatult algatada päris juurdlus ja tõenäoliselt vallandada ametnikud, kes pidasid sellist Mihkelsoni teguviisi lubatuks ja ei kaitsnud ohvriks langenud 10-aastast tüdrukut. Sest jumal teab, mida pidi ta veel taluma ja kuidas last mõjutas tema armastav ema, kes sellist pildistamist võimaldas.
Kui Isamaa ikka veel peab ennast pereväärtuste eest seisvaks erakonnaks, peaks ta lahkuma koalitsioonist kohe. Asjast juba aastaid teadlikku peaministrit tuleks umbusaldada ja tagandada. Veel neli kuud täiesti amoraalsete politikaanide valitsemist on liiga pikk aeg.
Rahvas, kes ei kaitse enam isegi oma lapsi, ei hakka kaitsma ka temalt võetud riiki.
Rahvas, kes ei kaitse oma lapsi, hääbub kahe põlvkonna kestel.