Eestis tekkinud vihakõneseaduse partei ja korruptsioonipartei liit võib tuua meile vaba sõna kriminaliseerimise, kui meil pannakse vangi mitte valitsusele lähedasi poliitikuid nende poolt sooritatud kriminaalkuritegude, vaid nende oponente nende poolt välja öeldud mõtete eest, kirjutab Ivan Makarov.
Eestis toimuv ei ole ammu enam naljakas. Ma üritan siin leida mingeid nüansse, mis panevad naeratama, ja nad vahel panevadki, aga pigem ikka tervet mõistust ja usku sellesse, et meie lastele jääb mingisugunegi perspektiiv peale nende elukeskkonna ärajagamist kõrilõikajate ja soolõikajate vahel.
Mõni aeg tagasi helistas mulle üks väga tuntud juut, kohaliku kogukonna üks legendaarsemaid figuure, keda jõhkralt represseeriti nõukogude okupatsiooni ajal. Arvatavasti on teda pealinna pildis või teleekraanil näinud vähemalt iga teine eestlane. Ta rääkis minuga kusagil tund aega ja osa sellest ajast pühendas EKREle, öeldes muuseas, et talle väga imponeerib see, et isa ja poeg Helme „kannavad juudikaabusid" ja räägivad arusaadavat mõistlikku juttu. Ja rääkis väga tunnustavalt Martin Helme „väga huvitavatest ja ratsionaalsetest ideedest rahanduses." See avaldas muljet, sest juudid on läbi ajaloo olnud väga nutikad just kaubanduse ja rahanduse alal, sellest johtuvalt ka teaduses, meditsiinis, poliitikas, kunstis jne.
Huvitav on see, et minu vestluskaaslane, kellega suhtlen juba aastakümneid ja kes on käinud peaaegu kõik siinsed instantsid läbi, oli üsna kriitiline eelmiste valitsuste suhtes, kuid ei tundnud ennast ohustatuna just äsjalahkunud valitsuse poolt. Tal on otse loomulikult tihedad sidemed Iisraelis elavate rahvuskaaslastega, ta on paljude asjadega väga hästi kursis ja talle meeldis konservatiivne rändepoliitika, kui riik ei võõrusta kvootide alusel selle kultuuri kandjaid, kelle pärast Eesti riik paigaldab hetkel Tallinna sünagoogi akendele kuulikindlaid klaase.
Kui nüüd pärast riigikogupööret ilmusid Eestisse Põhjamerelt saabunud külmade arktiliste õhumasside poolt hõivatud maastikule kaks õhukeste kaabudega KK-t, mõlema väljaulatavad ninad punased ja lirtsuvad, oli see vaatepilt koomiline – sotsiaalvõrgustikes võrreldakse seda multifilmist tuntud pahatahtliku vanamutikesega Šapokljak, mulle aga tuli kõigepealt meelde „uute kaabude" taotletud „vihakõneseadus" ja Lavrentiy Pavlovitš Beria, kes käskis maha lasta tuhanded „vihakõnelejad" ja paljud muud esperantistid ja filatelistid. Budistid küll usuvad, et pannes endale võõra mütsi pähe võib pärida teise inimese halba karmat, kuid Herodotos kirjeldas V sajandil eKr, kuidas skiffid skalpeerisid alistatud vaenlasi oma teravate nugadega ja tegid nende peanahkadest käterätikuid ning õmblesid ürpisid. Kuid isegi need veel madalamal arengustaadiumil asunud julmurid ei tõmmanud seljatatud vaenlaste pealagesid endale pähe, kuigi Herodotos kõike ka nüüd ei teadnud.
Aga meie neomarksistide jaoks on kaabu tegelikult sakraalse tähendusega, kuna 2016. aastal tõmmati Eestis toimunud „presidendivalimistel" kõigi üllatuseks rahvale tundmatu „võitja", nagu tõmmatakse kaabust jänest. Loomulikult olid nad raevus, et nende reliikviast sai rahvuskonservatiivide sümbol. Nii et kronoloogiline kaabujärjekord on siiski Beria – libaliberaalid, ja alles siis konservatiivid.
Kusjuures mul oli kogu aeg selline tunne, et julma Beria ja kättemaksuhimulise Repsi vahel on mingi kaudne seos, ja asi pole välises sarnasuses. Ja tuligi meelde: Venemaa üks tuntumaid ja viljakamaid kirjanike ja stsenariste on Andrei Konstantinov (Bakonin), kes on samuti Jedinaja Rossija usin toetaja. Kui mõni praegu ütleb, et no mis siis, Venemaal on palju kirjanikke, ja nad ongi enamuses Putini ja võimupartei poliitika toetajad, siis iva on selles, et Eestis on vähe elanikke, kes poleks näinud Venemaa üht kõige menukamat detektiivtelesarja „Bandiitlik Peterburg" – kümme hooaega Konstantinovi kaheksa teose põhjal. Ja veel lugematud seriaalid ja filmid, raamatud ja artiklid. Ja tema 2011–2014. aasta pooldokumentaalses romaanis „Kui keegi mind kuuleb… (Badaberi kindluse legend)" on selline episood: „Sellest vangikongist rääkisid kõik kartsast naasenud. Mõned nägid seal ka Beria vaimu, aga sinoloogile nimega Reps (kellest hiljem sirgus tõsine professor ja igasugune akadeemik) see Beria vaim isegi ennustas, mis hindeid ta saab sessi lõppedes – kaks nelja, kaks viit. Kuid Reps rääkis sellest juba päris eksamite lõppu, ja seda ainult seetõttu, et Beria vaim ise seadis sellise tingimuse. Aga kuidas sa hakkad Lavrenti Pavlovitšile vastu punnima, ah?" Loomulikult on see lihtsalt kokkulangevus, aga see-eest milline!
Eestis tekkinud vihakõneseaduse partei ja korruptsioonipartei liit võib tuua meile vaba sõna kriminaliseerimise, kui meil pannakse vangi mitte valitsusele lähedasi poliitikuid nende poolt sooritatud kriminaalkuritegude, vaid nende oponente nende poolt välja öeldud mõtete eest. Ja siin ei aita enam ka huumorimeel: kui sind võidakse anda kohtu alla selle eest, et sa ei taha endale kaela võõraid ülbeid ülalpeetavaid või ei soovi, et su väiksele lapsele lauldakse nokulaule, siis kohtutäitur ja vangivalvur naeravad viimasena ja seega paremini.
Kuidas kõik see hakkab välja nägema? Sarnane kogemus on olemas meie lähinaabritel, kus „vihakõne seadus" on tegelikult lausa mitme muu seaduse komponent ja millegi vastu sõna võtnud inimest võib süüdi mõista küll võimude solvamise, küll ajaloo võltsimise, küll terrorismi õhutamise eest. Valmistugem näiteks sellelaadseks stsenaariumiks: Moskvas peeti just kinni ja peksti läbi Korruptsioonivastase Võitluse Fondi videooperaator Pavel Zelenski, ja seda paari Twitteri säutsu eest, nii et Eesti liberaalmeedia poolt vaimustusega heakskiidetud Trumpi eluaegsest keelamisest sama sotsiaalvõrgu poolt on vaid üks väike samm politseivägivalla rakendamise heakskiitmiseni kõigi teiste inimeste viha-, tegelikult aga teisitikõnelejate vastu…
Aga Ukraina presidendi nimekaimuga Moskvas oli nii: hommikul korraldasid jõustruktuurid ajakirjaniku korteris läbiotsimise, temalt võeti jõuga ära sülearvuti ja telefon, meest löödi pähe ja silm siniseks ning väänati käsi selleks, et vägisi suruda tema näpp telefoni skänneri vastu, et see avada! Arstid nõudsid kinnipeetu hospitaliseerimist, kuid uurija keelas kannatanule statsionaarse meditsiinilise abi osutamine. Veebruari lõpuni kinnipeetud ajakirjaniku „süü" seisneb selles, et ta nimetas oma säutsus võimu alaväärseks. Selle eest süüdistati teda „üleskutsetes ekstremismile" (Venemaa krimikoodeksi § 280, osa 2). Nii et kui meie siin tõdeme, et ühte heitnud reformierakond ja keskerakond on korruptsionääride võimuliit, siis vene vihakõnevastaste seadusesätetega kooskõlas võib kõigi meie uksed ja silmad sisse lüüa, väänata näpud telefonide vastu ja arestida paariks kuuks selleks, et pärastpoole saata mõneks aastaks elama päris kriminaalide sekka.
Eestis on nii, et ajakirjanikud ise aina sagedamini pooldavad omaenda kolleegide ohjamist vihakõneseaduse ja sotsiaalvõrgustike omanike omavoli abil, sest keskpärasus on nagu hoolikalt pügatud hekk: kui kõrval jonnakalt kõrgub kellegi pea, rikub see üldpildi ära, aga diktatuuri ja vasakäärmuslase kriitikavõimelise isiku pea peabki olema püsti.
18. jaanuaril 2021. aastal ilmus EPL-is Vahur Kooritsa asjalik ja informatiivne lugu, millele mingi villides toimetajakäsi pani kohustusliku sildistava agitprop'iliku pealkirja „Uus luud hakkab pühkima – räuskamine sotsiaalmeedias saab ka USAs päitsed pähe". Autor analüüsib meie kohaliku sotsiaalmeedia vastavat kogemust ja kirjutab: „Pärast kuu alguse verist mässu Kapitooliumil oli kõigile selge, et Trump on minekul ja võimu enda kätte saanud demokraadid muudavad paljut, sealhulgas ilmselt paragrahvi 230. Oma naha päästmiseks hakkasid suured internetifirmad kiirelt tegutsema. Peale Trumpi visati sotsiaalmeediast välja kümneid tuhandeid radikaale ja hullukesi ning suhtlus lõpetati radikaalse portaaliga Parler, mida seetõttu ootab ilmselt sulgemine… Kui viimased aastakümned on Ameerika internetiäris valitsenud paljuski metsiku lääne mentaliteet, siis lähiaastatel ootab seda ilmselt muutus. Nagu ka päris metsikus läänes juhtus, saab inimestel millalgi piiramatust vabadusest ja sellega kaasnevast kaosest kõrini ning ametisse valitakse šerif."
Seda nüüd küll, kuid tavaliselt lintšiti metsikus läänes inimene kohapeal just sel ajal, kui šerif mööda preeriat Chuck Norrise hingestatud näoilmega kohale kappas, nii et seda lintšimise etappi ei suuda me vältida ka Eestis, kui kõik hakkavad nii kartma „vihakõne võimaldamise" süüdistust, et keelavad ka laulu „rong see sõitis tšuh-tšuh-tšuh, kuni kraavi käis karpuhh!" kui partisaanlust ja terrorismi õhutavat üleskutset. Ja miks siis minna nii kaugele ja veel ookeani taha, kui meil endalgi sedasorti kogemust küll, nagu rammu härra Mauruse majas: KGB, Glavlit, EKP KK ideoloogiasekretär-suukorvistaja, ENSV kultuuriministeeriumi programmide vastuvõtukomisjonid, ENSV kirjanike liidu parteisekretär, raadio fondikomisjon jne jms. Venemaal on olemas Rospotrebnadzor ja lausa mitu vihakõneseaduse varianti, mida saavad kasutada ja kasutavadki nii jõustruktuurid kui ka kõik tsenseerimisvõimelised instantsid, kirjastajatest klubide, telekanalite, teatrite, koolide, meditsiiniasutuste ja toimetuste juhid ja omanikud. See on tohutu kontrollijate ja keelajate armee, koputajate ja vaimsete ning füüsiliste represseerijate meri. Meil saab olema sama, ainult et mere asemel taastäitub harjumuspärane aju- ja vihakõnevaba mudatiik. Kaadrite põuda meil ei ole, kuna meie poliit- ja ajakirjandusladvik kihab endistest selle ala vilunud spetsialistidest ja nende suust kukkunud järeltulijatest. Ja ka ELi kontrollkojast saadetakse mõni järjekordne komissar kohale, nagu nõukogude ajal saadeti šeffe mahajäänud majanditesse.
Vaba internet läheb ühe ideoloogilise jõu teenistusse, muud midagi. Ka Venemaa töötas välja isoleeritud vene interneti kontseptsiooni, ja väidetavasti on nad valmis oma elanikkonda ülejäänud maailmast täielikult isoleerima, lokaalselt seda juba tehaksegi vastavalt tekkivale vajadusele ja olukorrale. Meie liberaalmeedia kilked Trumpi pretsedendi puhul on sisuliselt globaalse vaimse Põhja-Korea mudeli heakskiitmine, kus teisitimõtlejaid ja teisitisurfajaid lastakse koos omaenda lihaste sugulastega õhutõrjekahurist. Ja ärge unustage Hiinat tema huaweipingidega.
Ja kui meile räägitakse, et tsensuuri ja blokeerimist rakendatakse rahumeelsete inimeste kaitsmise eesmärgil, siis internet on samal ajal endistviisi maailma terrorismi taimelava, kus värvatakse šahiide ja nõustatakse pommipanijaid. Aleksei Navalnõi, kommenteerides Trumpi blokeerimist Twitteris, märkis, et ta ise saab sealsamas Twitteris kümneid tapmisähvardusi päevas, ja keegi pole mitte ühtegi ähvardajat seni veel blokeerinud. Aga ka see ei ole nii masendav, kui ühe prantsuse tüdruku lugu.
Le Figaro jutustas 18. jaanuaril 2021. aastal koolitüdruku Mila loo „Mila, la vie clandestine d'une adolescente victime de la haine islamiste". Tütarlaps riivas täpselt aasta tagasi, ehk 18. jaanuaril 2020. aastal teda internetis ahistanud islamisti usutundeid, kes ise solvas homosid ja prantslasi. „Pasaprantslanna", „LGBT hoor", „võigas koer", me põletame sind elusalt, me matame sind elusalt… Üksnes tol laupäeval sai ta Instagramis üle 50 000 vihapostituse. Üheainsa päevaga! Täna elab ta politsei kaitse all ja õpib kodus, ta on 17-aastane andekas muusik, aga tema karjäär on lõppenud. Ta pole üksi: kuu aega tagasi mainis Miss France iludusvõistlusel osalenud Miss Provence 2020 April Beinayoun oma Iisraeli juuri ja sai massiliste antisemiitlike solvangute ja ähvarduste sihtmärgiks.
Aga Mila saab praegu kolmkümmend solvavat ja ähvardavat sõnumit MINUTIS. Alaealisi veebis kaitsev assotsiatsioon E-Enfance üritas seda košmaari peatada, kuid tulutult. „Tema isiklikud andmed olid avalikustatud," väidab selle organisatsiooni president Justine Atlan. Vasakpoolsed, feministide ja LGBT assotsiatsioon kardavad tütarlast toetada, õigustades seda reeturlikkust sellega, et nad ei taha vihale ajada… ei, valesti arvasite. Nad nimetasid mitte islamiste, vaid parempoolseid!
Meie Eesti feministid ja LGBT esindajad on tunduvalt julgemad, kas pole? Nad ei karda Eesti konservatiive, sõimavad neid ja nende perekondi iga Kadrioru- ja meedianurga peal, korraldavad praide ja nõuavad riigi elukorra sobitamist vastavalt nende iseäralikele soovidele. Seda on hea teha, kui Eestis ei ole mitte ühtegi agressiivset homofoobi, vastupidi – viimasel homode kokkutulekul Võidu väljakul lõi üks kuid seksuaalvähemuse esindaja kõigest jõust rusikaga vastu pead eemal rahulikult seisnud traditsioonilise perekonna pooldajast noormeest. Aga proovige teha seda Pariisis, oma õe Mila kaitseks! Hea on Eestis ülbitseda ja laimata sind ümbritsevaid inimesi ja nende perekondi, kui nad on absoluutselt rahumeelsed ja sallivad, kas pole?
Prantsusmaa ühiskondliku arvamuse keskuse (IFOP) poolt läbiviidud küsitlus näitas, et Milat toetab 53 % prantslastest. Aga Mila ei saanud päevagi rahu, ja kui ta käis koolivaheajal Maltal, taheti teda tappa „allahi nimel". Oma laulus „Ma ei taha surra" tüdruk ütleb: „Mõne totra sõna pärast nad purustasid mu elu ja mu unistused. Ma olen kohkunud miljonite silmade ees, kes jälgivad mind meedias päeval ja ööl. Minu elu ei saa enam kunagi endiseks. Ja ma ei tea, palju mul on veel elada jäänud."
Milat lubatakse ära vägistada, põrgulikult piinata, lõigata kõri läbi ja raiuda pea maha. Ta visati välja internaadist, kus ta elas, ja isegi riigipea ise ütles selle peale vastumeelselt läbi hammaste, et „me oleme hulluks läinud ja inimesed ei pea enam lugu ilmaliku riigi põhimõttest, millele rajaneb meie vabariik." Publitsist ja poliitik Celine Pina on nördinud, väites, et hullumeelsuseks nimetatakse seda, millega ei taheta tegeleda. „See tähendab, et kui radikaalne islam tähistab meie maal sihtmärgi, siis see inimene hüljatakse, sest teda on liiga keeruline kaitsta! Vägivald tugevneb kõikjal. Me näeme tapmisi ja poliitilist ähvardamist, kuid ütleme: pole midagi parata. Tulemusena nõutakse meilt sõnavabaduse piiramist, sest sõnavabadus ohustab meid kõiki! Mida see räägib meie riigi seisundi ja selle kaitsetuse kohta?"
17-aastane suurriigi enda laps, Prantsusmaa laps elab sisuliselt punkris, mille katusel istuvad pikkade nugade ja aifoonidega varustatud basmatšid, keda ei piira ei politsei ega Twitter. Kas Mila elul on kriips peal? Selle kogemuse Eestisse importimise toetajast „president" ei saanud isegi uusaasta ööl oma lühikeses „õnnitluses" Eesti rahvale jätta mainimata „kiusamist". Mida siiakanti komandeeritud kantseliiti täistopitud eurobroilerid teavad kiusamisest? Mis õigusega nad noomivad kogu aeg rahvast, kes neid kannatab, kaitseb toidab ja teenindab? Mille poolest nad erinevad Milat ja prantslasi solvavatest fanaatikutest? Selle poolest, et ei kanna kaasas matšeetesid?
Nimetage veel mõni erinevus.