Lipuvärvides Maarjamaa. Foto: Bigstockphoto

Me oleme aastakümneid otsinud „eesti Nokiat", aga see äriidee on just praegu nii lihtne: kes ülejäänud ärapööranud ja -hirmutatud Euroopast ning kaugemaltki ei tahaks tulla uudistama riiki, mis erineb drastiliselt teistest üheülbaliselt „erinevusega rikastatud" maadest mitte ainult puhta looduse poolest, vaid ka sellega, et siin tulevad tänaval vastu mitte kõikjal vohavat black englisch'it, vaid oma kordumatut ilusat keelt rääkivad ja kultuuri säilitanud rahumeelsed ilusad inimesed, küsib Objektiivi kolumnis Ivan Makarov.

Olen alati püüdnud paremini mõista eestlaste kultuuri ja keelt. Paradoksaalne, aga nõukogude ajal oli seda isegi kergem teha: Lutsu „Kevade" teemal kirjutasin vene algkoolis kirjandi ja sain „üleliigse targutamise" eest nelja, Tammsaare raamatud olid vabalt saadaval (ka venekeelsetena), „defitsiitset" Alliksaare, Üdi (Viidingu) ja Runneli luulet laulis raadios Urmas Alender. Vanemuise teatri administraator oli mu ema hea sõbranna ja seega sain ma poisikesena näha nii balletti Giselle kui ka ooperit Rigoletto, kus tookord laulis Georg Ots. Laval toimusid ikka arusaadavad ja inimlikud asjad: tantsisid mehed ja naised, solistidel olid ilusad hääled ja nad pidasid viisi, dekoratsiooni asemel ei kasutatud santehnikat või lihasteike ja mitte keegi tegelastest ei urineerinud laval. Kui sinna tuleks tollal lavastama Georg Malvius ja kukuks kaebama, et temasugustele tehakse liiga, ei saaks ma siis ka parima tahtmise juures aru, mis tal viga on. Ühesõnaga olid kõik Tšehhovi kolm õde tollal ikka õed, mitte aga vennad ega mingid vahepealsed kleitides vägivallaedendajad. 

Kui vanasti assotsieerus kevad millegi ilusaga – tärkava looduse, laulvate lindude, kasemahla ja läbipaistvate jääpurikatega – siis kirjanik Andrus Kivirähk samastas nii laste jaoks kevadet kui ka täiskasvanute jaoks „Kevadet" kakaga. Ega tema ise pole seda kujundit välja mõelnud: veel ammu enne toda toredat lasteraamatut, mille pealkirja üle jätkuvalt ilguvad vähegi eesti kaasaegse lastekirjandusega kursis olevad venelased, avaldas üks muusikakriitik Postimehe (või oli see Eesti Päevaleht) kultuuriküljel lühikese plaadiarvustuse: on kevad, lumi sulab ja selle alt tuleb nähtavale igasugune sinna talve jooksul kogunenud saast – nii ka Anne Veski üllitas just nüüd oma uue plaadi… Siis solvusin ma toreda naislaulja pärast, aga nüüd on selline naiste avalik kohtlemine muutunud tavapäraseks asjaks – Jürgen Ligi võib-olla ütleks plaadi kohta lihtsalt „Anne, ära kaaguta" ning Raul Rebane ehk nimetaks lauljat „seelikus dinosauruseks", nagu kvalifitseeris ta oma naisoponenti eelmise aasta jõulude paiku. Aga võib-olla nad ei ütleks ja ei nimetaks, kuid kui ütleksid ja nimetaksid, siis väga võimalik et kasutades just sellist nende poolt naiste kallal äraproovitud liberaalset kõnepruuki. 

Sest ka Andrus Kivirähk on ju jäänud oma stiilile truuks ja selle raames isegi arenenud, tehes 27. novembril EPL-is ettepaneku trükkida rahvahääletuse sedelile peale jah- ning ei-vastuse ka kolmanda variandi: minge p…e! Et see pidi olema eriti lõbus. Nüüd siis teame, missugune põhjatu inspiratsiooniallikas on kirjanikul vaimusilma ees. Kiviräha mõttekäik ja talle omane sügavalt isikupärane kujund on loogilised: esiteks toetab nõndaviisi sihitud ettepanek rõhutud homoseksuaale, sest nende valik ongi teiste inimeste omast kitsam. Teiseks peaks hääletus toimuma aprillis, ehk just siis, kui Eestis on üleüldine kevad ja kaka, aga kustkohast ikkagi too viimasena mainitud asi meie kirjandusse üldse tuli? No ikka sealtsamast, olgu tegemist kirjaniku või lihtsa surelikuga: „kujund" tuli täpipealt sealt, kuhu asjasse süüvinud kirjanik soovitab saata valitsuse.

Ma tõesti ei saa aru, miks sotsid tahavad Kiviräha plaani nurjata. Legendaarne NSVL rahvakunstnik, kirjanik ja näitleja, kolme Stalini preemia laureaat Faina Georgievna Ranevskaja (Fanni Girševna Feldman), kes oli ju samuti väga punane, lubas ka endale vahel kõvu väljendeid, ja kui talle tehti märkus – et vene kirjanduskeeles ei ole sellist sõna, nagu „p…e" – vastas ta, et mõelda vaid, kui kummaline: p…e on olemas, aga sõna ei ole… Eesti kirjandusel on võrreldes vene omaga kõvasti vedanud: meil on olemas nii Kivirähk kui ka tema sõna.

Kuid patt oleks mitte kasutada Andrus Kiviräha intellektuaalset pagasit ja sellest johtuvat ettepanekut. See, et Eestis on juba mõnda aega võimul poolparempoolne valitsus, on teadagi andnud eesti rahvale lootuse, et põhiseaduse sõnad kestvusest ei jää lihtsalt kõlavateks sõnadeks. Venelastel on olemas vanasõna – Jumalale looda, kuid ole ise ka mees. Seega tuleks nii Jumalat kui ka EV konstitutsiooni natukene aidata. Ja miks siis mitte Kiviräha moodi. 

Kui nõukogude ajal eestlastelt ei küsitud, mitu bussitäit vennasvabariikidest pärit asunikke päevas võib Eestisse tuua selleks, et nad tõstaksid siinset majandust ja kultuuri, siis praeguseks on olukord muutunud selles osas, et räägitakse vähemalt mingisugustest „põgenike" kvootidest ja et siia Põhja-Aafrikast saadetavad aristokraadid meile kortermaju ehitama küll ei hakka.

E. Liidu võrdlemine N. Liiduga ja Bideni nime asjata suhu võtmine on Eesti liberaalsele ametnikkonnale sama solvav, nagu prohveti pilkamine islamiäärmuslastele: siin kutsub „president" kokku riigi julgeolekunõukogu, mille liikmed tulevadki tõsiste nägudega kohale, EL-i keskustes aga võetakse välja jataganid ja kogunetakse samuti morni näoga kiriku, sünagoogi või kohalike uskmatute lasteaia juurde. Seega tahaks hoiatada meie niigi ärahirmutatud valitsusliikmeid nõukogudeaegse Moskva diktaadi ja Brüsseli käsupoliitika igasuguse võrdlemise eest, sest K. Kaljulaid võib järgmine kord üritada kehtestada sõjaolukorra ja moodustada hunta.

Ka samasuguse militaarse kujutlusvõimega  president Toomas Hendrik Ilves väitis, et Eestit „juhib keskaegne, harimatu ja madalalaubaline Talibani valitsus." Teatud mõttes pani ta isegi täppi: eesti opositsiooni modžaheedid oma punašariaadi meediaga panevad ju regulaarselt EKRE ministrite pikkade vabade keeltega pead veerema, aga hetkel Taliban ongi Afganistanis midagi meie praeguse opositsiooni laadset. Alles 2. detsembril teatasid Afganistani valitsus ja Taliban, et on jõudnud esialgsele kokkuleppele rahuläbirääkimiste jätkamiseks poliitilise tegevuskava ja relvarahu üle, seega paistab Taliban meie eesti KK-de opositsiooni taustal isegi mõistlikuna. Nii et härra Ilves võiks rohkem lugeda ja vähem säutsuda. Tegelikult võiksid meie sisepoliitikas sõjardite keelt ja kujundeid kasutavad „president" ja endine president ühineda, sulguda koos armsasse Kadrioru lossi, veeretada akna juurde Hiram Stevens Maximi leiutatud bolševike ülirelva ehk Maksimovski kuulipilduja ja laulda BLM-i valjuhääldisse Pottieri-Pöögelmanni ajaloolisi sõnu:

Nüüd üles, needus keda rõhub
ja valged ikkes hoiavad,
las tädi Maali roomab põhus
ja onu Heinod oigavad.

Me vägivalla hävitame uus, parem maailm ootab ees,
kus vihakõnelda ei saa me,
kus pole naist ja pole meest.

Ei vabadust saa taevaväega,
me kirikud taas sulgeme vaid Euroliidu sõbrakäega
me rahvuslasi võidame.

Et ülekohut heita hauda,
ei veere kohtunike pead,
ei tõmba lõõtsa, ei tao Rauda vaid ümberlõikus teeb teil head.

Meil õigus ilma valitseda
ja tulgu põgenike vool las eesti rahvas toidab seda,
peab üleval ta töö ja hool.

Ja kui lõhub tasumise äike
kõik eesti koerad laiali,
ei sellepärast kustu päike,
ei paistnud sinna ennegi.

Viimse võitluse maale
juurde kvoot sõpru toob,
võim Internatsionaale
me Eestit uueks loob! 

Kuid on ka teine võimalus: nii nagu ütles kunagi Lenin „meie lähme teist teed", võiksid ka meie euroröövikud moodustada eksiilvalitsuse, sest meil on ju olemas terve poliitikute surematu polk, kelle liikmed käivad kaebamas omaenda riigi peale kõigile oma välismaa mõttetusekaaslastele, nagu vanasti käidi Moskvas koputamas ja Pravdale kitumas. Vaino kolis Moskvasse, miks siis ei võiks Kaljulaidid kolida Brüsselisse? Või siis samuti Moskvasse, kus ees on juba ootamas Depardieu ja Seagal – Kadriorust ongi juba käidud Kremli ust kraapimas. Ja Eesti riigikukutajate ja metsavendade hävitajate järglased on juba selle tuusiku lunastanud, astudes meil nagu muistegi raevukalt „eesti natsionalistide" ja EV põhiseaduse vastu.

Paradoksaalne, aga eestlaste liitlasteks on antud olukorras paljud kohalikud venelased, kes ei taha aktsepteerida geiseksuaalset revolutsiooni ja massiimmigratsiooni lääneliku eluviisi, valge rassi ja kristluse suhtes vaenuliku kultuuriga riikidest. Venelased on ehk oma teatud meediaeelistuste tõttu halvemini informeeritud Eesti sisepoliitilistest arengutest ja vaidlustest, aga nendel on see-eest parem ülevaade maailmas toimuvatest sündmustest, kui paljudel eestlastel.

Eestis kehtib juba aastaid maailmavaateline tsensuur, ja paljusid aafriklaste rassismi, LGBT šovinismi ja lambanahas islamistidest põgenikega seotud varjukülgi, arenguid ja sündmusi salgab eesti meedia lihtsalt maha, samas kui see teema on väga hästi esindatud nii Venemaa riigi- kui ka alternatiivmeedias, kusjuures videopilt on seal ikka väga rikkalik, dokumentaalne ja mõtlemapanev. Eestlased on harjunud saama omakeelsele meediale lisa näiteks Soome või ingliskeelsest Euroopa ja USA meediast, aga sealt saab juba pikemat aega põhiliselt filtreeritud, tsenseeritud ja enamjaolt tõlgendatud informatsiooni.

Veel paarkümmend aastat tagasi olid eestlased siinsetest venelastest paremini informeeritud, nüüd aga on rollid vahetumas, sest meie niigi kasinat sisu pakkuvad raadio- ja telekanalid taovad palli ühte väravasse, mis pole ei põnev, sportlik ega sisukas. Vasakule kallutatud meedia taga on nii eesti riigi kui välismaa suurkapitali rahad, nende poolel mängivad nüüd ka rahvusvaheliste meediahiiglaste tsensorid, nagu seda on Facebook, Twitter jne. Alternatiivi pakkuvad konservatiivsemad eestikeelsed väljaanded on rõhutud arvulises ja materiaalses vähemuses ning nende platvormid on haavatavad. 

Kui me räägime sellest, et Venemaa võimud võitlevad suure juhi ideoloogiat kritiseerivate meediaväljaannetega, õõnestades nende jalgealust, siis meie lääne sõna vabadus on jõudmas libedamalegi astmele. Venemaa on jõudnud oma „vihakõne seadustega" Euroopa Liidust lihtsalt natuke ette, aga EL on nüüd järele jõudmas ja peatselt ka ette rebimas. Ja tajuge nüüd vahet – kui Venemaa võimud suruvad sõnavabadust ahistavaid seadusi peale riigisiseselt, siis EL ladvik surub „vihakõneseadust" peale rahvusvaheliselt – teistele sõltumatutele riikidele,ähvardades neid tõhusate sanktsioonidega. Siin me siis oleme: kehtestame naeruväärseid nukusanktsioone Venemaale, lubades samas ehitada uusi gaasijuhtmeid ja püstitades Moskva lähistele Mercedese hiigeltehast – ja nuhtleme poliitiliselt ja majanduslikult oma saatusekaaslasi Poolat ning Ungarit, peatselt ka Eestit ennast. Ja sellel tandril on silma paistnud meie enda eurosaadikud ja -ametnikud, kes käivad nüüd omade peale kaebamas Moskva asemel Brüsselis. 

Me oleme aastakümneid otsinud „eesti Nokiat", aga see äriidee on just praegu nii lihtne: kes ülejäänud ärapööranud ja -hirmutatud Euroopast ning kaugemaltki ei tahaks tulla uudistama riiki, mis erineb drastiliselt teistest üheülbaliselt „erinevusega rikastatud" maadest mitte ainult puhta looduse poolest, vaid ka sellega, et siin tulevad tänaval vastu mitte kõikjal vohavat black englisch'it, vaid oma kordumatut ilusat keelt rääkivad ja kultuuri säilitanud rahumeelsed ilusad inimesed, kes ei räpi roppuseid, kelle lapsed ei näita nendele nilbusi laulvatele imelikele võõrastele tädidele oma nokusid, kelle hulgas näeb emasid ja isasid, vanaemasid ja vanaisasid, poisse ja tüdrukuid (aga mitte „nummerdatud noorkarjasid", nagu tuntud Ruja loos)? Kes ei tahaks puhata riigis, kus ei ole vaenulikke suletud enklaave ja äärelinnasid, kuhu ei julge tulla isegi politsei? Puhata maal, kus pole valgete laste vägistajate jõukusid? Kus peale kella 18 võib kartmatult minna jalutama, isegi koos naise ja tütrega? Kus ei pussitata „uskmatutest" möödujaid? 

Nüüd tulemegi tagasi Kiviräha hindamatu ettepaneku juurde: kui ta paneb ette saata valitsus sinnakohta, kust paraku lapsi ei tule, palju tema mõttekaaslased ka ei pingutaks, siis keegi võiks teha omakorda ettepaneku saata kirjanik ise tunduvalt värskema õhustikuga kohta kondiproovile ehk Ülesoo talu põlde vaimselt väestama. Sest kaua sa ikka toidad inimest, kes sinu peret ja kodu pidevalt heasse kohta saadab. 

Pildil: kirjandusliku kujundi sünd (budclub.ru)