Rahvastikuteadlane ja meditsiinidoktor Jaak Uibu. Foto: Luc Saffre, Wikimedia Commons, juuli 2017

Homoõiguste küsimus on olemuslikult pseudoprobleem. Tegelikult peaks poliitikud tegelema eestlaste madala iibe ja rahvuse säilimise küsimusega olukorras, kus sündide arv jääb pidevalt alla surmadele. Selle ülesande kõrval on kõik muud küsimused sekundaarsed, kirjutab rahvastikuteadlane ja meditsiinidoktor Jaak Uibu.

Küsigem, kas põhiseaduse preambulas määratletud Eesti riigi põhieesmärk ja põhiülesanne – rahvuse säilimine – on viimastel aastatel rahuldavalt täidetud? Küsime seda arusaamas, et kõik muud ülesanded on põhiülesande kõrval sekundaarsed ja viimaste lahendamine peaks arvestama riigi põhieesmärki. Vastuse sellele küsimusele leiame rahvatervise tähtsaima näitaja – sündimuse statistikast.

Kes on suutelised või kes on kohustatud jälgima sündide statistikat, see teab, et kogu iseseisvusaja alates 1991. aastast on loomulik iive olnud negatiivne. Vaid ühel korral – aastal 2010, olid sünnid 35 juhuga plussis. Väheneb rahvastikus 0–17-aastaste laste arv ja osakaal. Statistikaameti andmetel elas 2020. aasta alguses Eestis 257 044 alla 18-aastast last, mis moodustas kogu elanikkonnast 19%. 2000. aasta algusega võrreldes on alaealiste laste arv vähenenud enam kui 55 300 võrra.

Tänu statistikaametile on kõik need andmed kättesaadavad, aga seda teavet ei õnnestu viia enamiku poliitikute teadvusse või ei oska nad sellega midagi peale hakata. Piltlikult võib riigi hoiakut iseloomustada Tallinna linnavalitsuse nõuniku sõnadega psühhoneuroloogiahaigla hoone põlengult – „Tulekahju on, leegid on, hukkunuid on, varingud on. Aga kõik on kontrolli all!"

Mingem veel konkreetsemaks: aastal 2018 – 14 367 elussündi; 2019 – 14 099 sündi, seega peaaegu 300 last vähem kui eelmisel aastal. Ehmatav on aga käeoleva aasta üheksa kuu sündimuse langus võrreldes eelmise aasta sama ajaga – ligi pool tuhat sündi vähem, kusjuures eelmine aasta oli juba languses! Kes arvutada oskab, see leiab, et koroona pandeemia seda mõjutada veel ei saanud. Küll on tulevik tume. Kas see langus peaks kedagi poliitikutest nii kõnetama, et ka nemad sellest kõneleksid ja kirjutaksid ja arutaksid olulise tähtsusega riikliku küsimusena riigikogus või vähemalt riigikogu rahvastikukriisi lahendamise probleemkomisjonis?

Aga ei! Jahutakse homode õigusi nagu nemad hoiaksid ühiskonda püsti! Kangutatakse valitsust ja tema kangeid liikmeid, nagu opositsioon oma pahameeles ja meeleheites võimu pärast suudaks midagi paremini teha. Kui suudaks midagi paremini teha, siis sellest annaksid tunnistust hulk konstruktiivseid ettepanekuid rahva hüvanguks, aga on vaid destruktiivsed ja kümnendajärgulised.

Eesti rahva elujõul trambitakse küll koormistega, küll hedonistlike leludega. See toimub ühe kunagise presidendikandidaadi sõnul piiritus usus rahva elujõusse: „Eesti rahvas pole seni välja surnud ega juhtu see ka edaspidi". Tema lapsikut usku ei vähenda eestlaste arvu pidev vähenemine ega naaberrahvaste väljasuremine. Meie meedia provotseerib oma kirja- ja kõnekeelega amoraalust ning ebaeetilisust. Opositsioon passib peale ja kui avastab sõnavääratuse, siis on seesama meedia valmis seda võimatult võimendama.

Kolm aastat tagasi koostasin tollal riigikogus tegutsenud Eesti rahvastiku toetusrühma toel „Rahvastikupoliitika memorandumi" selle ca 35 suunas, mis peaksid kaasa aitama sündimuse ja rahvaarvu languse peatamisele. Paljud institutsioonid olid nõus nende ettepanekutega töötama, aga riigikogu ise ei olnud asjast huvitatud. Kui esitasin möödunud aastal need ettepanekud rahvastikukriisi komisjonile, sain vastuseks: „Tehtud konkreetseid ettepanekuid käesoleval momendil me kommenteerida ei saa, kuna vabariigi valitsus ei ole veel otsustanud riigi strateegilise planeerimise korraldust". Kõlab nagu ettekääne – teie infarkti me ravida ei saa, sest teie koeranael on veel välja ravimata.

Kirjutist on paslik täiendada ühe endise rahvastikuministri abikaasa sõnadega: eestlaste sündimuse kasv on loodetav ainult koos kindlustunde kasvuga, et siia tasub sünnitada, siin tasub elada. Üks laps sünnib armastusest, teine "tagavaraks", kolmas…Jah, just see kolmas laps – see on Eesti võtmeküsimus. Kõik peame panustama kolmanda lapse ilmaletoomisest. Eestlaseks muidugi ei sünnita, kuigi laul seda ütleb. Eestlaseks kasvatakse, mis tähendab pärast sündi kohe ja lakkamatult ja püsivalt eesti tähistuskorra loomist lapse ümber (keskkond, keel, maamärgid, pärandmaastikud, mentaliteet jne.). Nendest tõdedest tuleks lähtuda, aga vaidlused sooneutraalsusest juhivad sohu, niisamuti nagu põlisrahva elujärge ei paranda ei Rail Baltic ega Saaremaa sild.

Vabandan kõigi nende seksuaalhäiretega isikute ees, kes püüavad oma puudega vaikselt leppida nagu seda teevad paljud inimesed oma raskete haigustega ega nõua erikohtlemist. Küll vajas ja vajab maailm Leonardot ja Tšaikovskit. Ma ei tahtnud teid haavata, vaid ohjeldada ketserlikke kisakõrisid.

Minu arusaama on kujundanud nii Vana kui Uus Testament, minu õpetajad, rahvastikulugu kui Homeros, kelle sõnul Odüsseus pöördus kauni Nausikaa poole, et taevased annaksid talle hea abikaasa:

„Sest pole tõesti maailmas ju asju, mis õilsam ja kaunim,
kui et naine ja mees ühes meeles ja ainsas armus
koos maja peavad nii – sõprade rõõmuks ja vaenlaste vaevaks,
kuid iseendale õnneks, mis üle kõige maailmas".