Kas Karl Reitsi ennustused on kõik juba täitunud või on midagi veel ees? Seda küsimust ei tohiks kõrvale heita, arvestades võimalikke katastroofe või taandarengu hiilivat spiraali, kirjutab meditsiinidoktor Jaak Uibu.
Märtsikuu algul vaieldi Eesti Klubis ajalehe Postimees üle – on see leht hea või halb. Arvati nii ja naa. Minu mõtted on mõjutatud sellest, et leidsin neil päevil peaaegu et rahvatarkuse: head ajad kujundavad nõrku inimesi, aga nõrgad inimesed kujundavad halbu aegu. Mõtlesin edasi. Kui eesti rahvuse esiletõusu rasketel aegadel (19. sajand, Esimene maailmasõda, Vabadussõda, Teine maailmasõda, okupatsioonid, taasiseseisvumine) kerkisid esile läbi raskuste tugevad haritud isiksused, siis headel aegadel (viimased paarkümmend aastat EL toetusel) annavad tooni keskmiste võimetega ja pooliku ettevalmistusega häälekad poolharitlased. Neile on allutatud lojaalne ametnikkond.
Hiina mõttetark Lin Yutang ütleb, et filosoofia, mis peaks olema inimese südameasi, on tema elus väga kaugele jäänud. Klassikalises kreeka ja rooma tsivilisatsioonis see nii ei olnud, samuti Hiinas, kus elutarkuse uurimine moodustas õpetlaste peamise tegevuse. Usundid kui maailmakultuuri ja vaimsuse osa on Eestis õppeprogrammides teisejärgulised või lausa välja praagitud. Pole siis ime, et ühiskonnas süvenevad probleemid vaimse tervisega ja kuritegevusega, tuhandete noortega, kes ei õpi ega tööta. Sellele probleemida puntrale lisatakse veel homoseadus ja abieluvõrdsus!
Põhjendatud on peapiiskop Urmas Viilma algatus, kes andis riigikogule üle ettepaneku usundiõpetuse kehtestamiseks koolides kohustusliku õppeainena. Kui ei ole Jumalat, siis võtavad tema asemel koha sisse mitut tõugu kuldvasikad ja meelelahutuste kanonaad. Paraku kõlas ettepanekule vastuseks hukkamõist, kollase Delfi toimetajal kutsus ettepanek esile isegi külmajudinad.
Kirjeldatud olukord viib kriiside ajajärku, kus taas võivad esile kerkida tugevad isiksused, kes suudavad taastada head ajad. Nende ilmumist takistab poole võrra vähenenud sündimus – valik tugevate ilmumiseks on poole väiksem. Tõenäosem on allakäigu kiirenemine nõrkade inimeste eskalatsiooni tõttu. Välismõjud modifitseerivad kriiside ajajärku. Need tsüklid korduvad rahvuse kadumiseni. Minu teada on juudid ainsad, kes on suutnud kahe aastatuhande vältel oma rahvast säilitada ja oma riik taastada. Postimees neid teemasid ei adu, vähemalt ei avalda, vaid külvab monopoolses olukorras õuedemograafide ja teisejärgulise info kaudu võltsoptimismi. Sama teeb ka ülejäänud meedia.
Küllap Eesti vajab oma poeete ja prohveteid, kes suudavad aastakümneid ette näha. Juba 1905. aastal kirjutas Juhan Liiv, keda sel ajal raviti doktor Juhan Luiga hoole all:
„Ja nõnda on lugu ka Eestis
ja nõnda on elu kiik:
ükskord – kui terve mõte –
ükskord on Eesti riik!"
Tollal hullumeelne mõte – oma riik – kuulutati välja juba kolmteist aastat hiljem. Ja kolm põlve hiljem Omar Volmer pidi hoiatama – „Rahvuslikkuse küünal kustub vabaduse tuules".
Eesti kirjaprohvet Johannes Matvei-Kaarep taotles, et Vabadussõjas kätte võidetud vabadust kasutataks eesti rahva kõlbeliseks uuestisünniks ja kõrgete vaimuannetega ehtimiseks. Ega teda vist väga ei kuulatud ega mõistetud.
Meenutagem Karl Reitsi sõnu ja tema prohvetlikku ettenägelikkust. Tema sõnad – "Suur ehmatus tuleb juhtide peale, nad vangistatakse ja viiakse ära ja rahvast satub ikke alla, kus ta saab tunda nälga ja janu ja kannatusi" – võivad olla mõjutatud 1941. aasta sündmuste teadmisest. Ta tapeti 1941. aasta suvel läti hävituspataljoni poolt. Tema nägi ette, et "tuli tuleb linnutiivul äkitselt alla tema linnade peale ja ühelgi ei ole olemist. Ja paljude maade linnad hävitatakse ära ja mitmed rahvad satuvad viletsusse…" Ennustus täitus Tallinnas kolm aastat hiljem 9. märtsil 1944, veel Narvas ja Tartus.
Pärast Karl Reitsi mahalaskmist 1941. aasta suvel leiti tema taskust sõbrale adresseeritud, kuid saatmata jäänud kiri, milles ta ütles: "Riigijuht annab riigi vabatahtlikult ära. Sest mis tarkus on ühel juhil, kellel pole Jumalat. Suur ehmatus tuleb juhtide peale, nad vangistatakse ja viiakse ära ja rahvast satub ikke alla, kus ta saab tunda nälga ja janu ja kannatusi. Eesti rahvas paisatakse laiali, seni kui ta saab ära kaotatud."
Me ei tohiks ettekuulutusi kui rahva tarkust ignoreerida. Kas Karl Reitsi ennustused on kõik juba täitunud või on midagi veel ees? Seda küsimust ei tohiks kõrvale heita, arvestades võimalikke katastroofe või taandarengu hiilivat spiraali. Alles pääses Tallinn Beiruti taolisest katastroofist Muuga sadamas tingitult plahvatusohtlike väetiste puudulikust ladustamisest.
Kui Põhiseaduse Assamblee poleks rahuldanud metsavend Alfred Käärmanni taotlust täiendada preambulat eesti rahvuse säilimise fraasiga oleks põhiseadus puudulik. Õnneks koostajad pidasid vajalikuks ennetada rahvuse kadumist ja lisasid kõnes olnud fraasi. Paraku seda kohustust ei president, riigikogu ega valitsus ei käsitle riigi põhiülesandena.
Vabaduse tuul väiksemate kohustuste lehesajus on nende mõtted ja püüdlused viinud eemale rahvuse kestmisest. Isegi suletud koolid, kauplused, postkontorid ja meditsiiniasutused väärivad tähelepanu vaid võrgu korrastusena lähtuvalt majanduslikest kaalutlustest. See kõik ongi taandarenguspiraal tegelikkuses.
Teoloog ja ajaloofilosoof Einar Laigna näeb tsivilisatsiooni lõppu paratamatuna – ajaloo kulg on tsükliline. Ja meie aeg on täis.
Nii pessimistlikult ei tahaks lõpetada. Loodaks, et Kõigevägevamal võib olla ka plaan B.
Aga meie endi plaan B?