Sotsiaalministeeriumi juures tegutseb tippametnikest koosnev rahvastikupoliitika valitsuskomisjon, aga erialateadlaste ja nende kompetentsi vajaku tõttu ei ole see suutnud oma ülesannet täita. Käesoleval aastal pole nad kogunenudki. Ainus rahvastikupoliitika ametlik organ on seega lakanud töötamast, nendib rahvastikuteadlane Jaak Uibu.
Eesti II elujõu kongressil tänavu 29. juunil leidis veelkordselt üksmeelset tõendamist rahvastikukriis meie riigis. Õieti öeldes täpsustati, et meil on päris mitu kriisi, niisiis oleks õige kõnelda kobarkriisist.
Keskenduksime siiski rahvastikukriisile kui põhilisele tegurile rahvuse püsimisel. Peale kongressi pöördusin toonase peaministri kandidaadi Kristen Michali poole ettepanekuga luua viivitamata rahvastikutaaste rakkerühm. Ajalehes Postimees avaldatud pöördumisel lisasin, et Eesti II elujõu kongressi toimkond soovib peaministri kandidaadi võimalikult kiiret kinnitamist peaministriks, et siis esimesel võimalusel kohtuda, arutamaks ettepanekut.
Selgitasime, et rakkerühma liikmeiks tuleks kutsuda teadlased ja ametnikud, kel on tegelikud teadmised ja kogemused rahvastikuprotsesside korraldamises. Rakkerühma tuumiku saaks kujundada Eesti II elujõu kongressil osalenute hulgast. Rakkerühm oleks hetkel optimaalne variant, sest mitmete kriiside olukorras on raskem luua korralist finantseeritavat üksust.
Tõsi on, et sotsiaalministeeriumi juures tegutseb tippametnikest koosnev rahvastikupoliitika valitsuskomisjon, aga erialateadlaste ja nende kompetentsi vajaku tõttu ei ole see suutnud oma ülesannet täita. Käesoleval aastal pole nad kogunenudki. Ainus rahvastikupoliitika ametlik organ on seega lakanud töötamast.
Illustreerime vajadust nende sihipärase tegevuse järele sündimuse langeva trendi alusel: aasta 1990 – 22 308 sündi; 2010 – 15 825; 2021 – 13 272; 2022 – 11 646 ja 2023 – 10 949.
Meie pöördumise tekstile oli toimkonnal parandusi ja täiendusi, mida kõike ei saanud aja puudusel arvestada. Peaministri nimetamise protsess on kiire ja vaja oli ettepanek päevapealt esitada.
Siis me veel ei teadnud, et meie pöördumine suunatakse riigikantselei asemel hoopis kliimaministeeriumi ja kirjade liigutamisel eelistatakse nende ära kaotamist. Kui mõne nädala pärast hakkasin jälgi ajama, siis avastasin need kliimaministeeriumist, aga õnneks ka riigikantselei dokumendiregistrist. Hakkasin vastust taotlema. Et seda ei tulnud, saatsin teabenõude riigikantseleile.
Poolteist kuud peale meie esimest kirja saabus riigikantselei strateegiabüroost allkirjata, s.o. anonüümne vastus, milles on öeldud:
„Rahvastikuga seotud teemadega tegeleb peamiselt Sotsiaalministeerium ning rahvastikupoliitika kujundamiseks on ellu kutsutud teie mainitud rahvastikupoliitika valitsuskomisjon. Lisaks ametnikele ja poliitikutele kuuluvad komisjoni koosseisu ka kahe ülikooli teadlased, komisjoni töö ei ole katkenud ning see jätkub ka edaspidi. Tulenevalt komisjoni tegevust korraldava määruse §-st 3 on komisjonil õigus kaasata küsimuste lahendamisse spetsialiste ja eksperte ning moodustada eksperdikomisjone ja töörühmi. Seega dubleeriks rahvastikutaaste rakkerühm juba olemasolevat tööformaati ning looks asjatut segadust".
* * *
Kui loole punkt pandud, siis potsatas äkki postkasti sotsiaalministeeriumi kiri koos vastusega teabenõudele ja kaks valitsuskomisjoni protokolli. Kas need lükkavad ümber minu etteheited ja kahtlused ning kauni kujundi „hiired tuules"?
Esimeses üheleheküljelises protokollis on otsustati puhul – „käsitleda sündimuse teemat" ja teises poolteise leheküljelises hõredas tekstis otsustati juures – „komisjon ei sea eesmärgiks luua kõikehõlmavat rahvastikku mõjutavat dokumenti". Viimane on vastuolus valitsuse korraldusega – see moodustati just rahvastikupoliitika kujundamiseks. Aastal 2024 komisjon ei ole koos käinudki, kas olukord lubas seda?
Lõppjäreldus: rahvastikutaaste rakkerühm ei dubleeri midagi, küll aga tekitaks konkurentsi, et midagi ka tehtaks sündimuse suurendamiseks. Ja ikkagi on see vaid sajandik meetmetest, mida võiks ja peaks tegema.