James Bovard Foto: Wikipedia

James Bovard on tuntud Ameerika Ühendriikide libertaarne kirjanik ja õppejõud, kelle teravmeelsed poliitilised kommentaarid on suunatud poliitikute raiskamise, saamatuse, korruptsiooni, jõugukapitalismi ja võimu kuritarvituste vastu.

Bovard on teinud kaastööd pea kõigile suurematele USA päevalehtedele ja ajakirjadele ning kirjutanud kümme raamatut. Libertaarne majandusuudiste portaal Mises.org on vastu USA presidendivalmisi võtnud kokku Bovardi säravamad epigrammid valimiste, demokraatia, poliitikute valetamise ja muu sarnase kohta. Bovard on kahtlemata küünik ja tänase Lääne demokraatia suhtes sarkastiline. Kuid tal on kartelliparteide võimul püsimise ja jõugukapitalismi kehtestamise tarbeks “peenhäälestatud” süsteemi kritiseerimise osas suuresti õigus. Eestiski võime me täna näha, milline nomenklatuuri nutt ja hala ning “ebademokraatlikkuse” süüdistused saadavad ühte loomulikku abielu puudutavat rahvaküsitluse projekti

Valimispäev võib osutuda aasta kõige pikemaks päevaks. Eriti siis kui president ei selgu enne hilisõhtut. Ootusvalu vastu ei pruugi abi isegi olla ei Xanaxist ega viinast. Uimastavate ainete kõrval on allpool välja toodud mõned rõõmsamad read, mis ehk aitavad üle saada CNN-i ja MSNBC vadinast, kuigi seni pole välja mõeldud ühtegi vastumürki ringhäälingu valevagadusele. 

Hääletamisest

  • Kõige ohtlikum poliitiline illusioon on arvamus, et hääled piiravad poliitikute võimu.
  • Tänapäeval on meil vabaduse asemel valimised.
  • Olgu poliitilise süsteemi juhtide valimise protsessi vead millised iganes, on see [poliitikute arust] parem, kui inimesed oma elu üle ise saaksid otsustada.
  • Inimestele peab andma palju rohkem informatsiooni kiilaspäisuse ravi kui sõdu kaasa toovate hääletuse kohta.
  • Mis on hääletamise mõte, kui “seadustele alluv valitsus” ei ole valimispäeval valikute seas?
  • Hääleõigus ei vabasta inimest tülikatest Transpordijulgeoleku ameti (TSA) reeglitest, Riikliku julgeolekuagentuuri (NSA) jälgimisest ja Maksuameti (IRS) ahistamisest.  
  • Poliitikud jagavad Ameeriklased üha rohkem kahte klassi: inimesed, kes käivad elatise teenimiseks tööl ja inimesed, kes hääletavad raha saamiseks.
  • Väiksema kurjuse poolt hääletamine ei tee Washingtoni [valitsusaparaati] vähem tülgastavamaks.
  • Poliitikud on hoiatussildid kleepinud külge pea kõigele, välja arvatud valimiskabiinidele.
  • Valimispäeval saavad Ameeriklased suurema tõenäosusega petetud oma valitsuse, kui mõne välismaalase poolt.
  • Poliitikute jutust võib jääda mulje, nagu hääletamine kaitseks kõigi õiguseid hääletamiskabiinist seitsmekümne kilomeetri raadiuses. 
  • Poliitlist nõustumist selgtatakse täna samamoodi kui vägistamist kaks põlvkonda tagasi: inimesed on nõus kõigega, millele nad agressiivselt vastu ei hakka.

Demokraatiast

  • Tänapäeva demokraatia teeskleb, et inimesed saavad kontrollida seda, millest nad aru ei saa.
  • Meil on möödasõidu demokraatia, kus iga paari aasta tagant poliitikud lehvitavad inimestele ja muul ajal teevad seda, mis neile pähe tuleb.
  • Mida rohkem on poliitikutel võimu, seda meelepetlikumaks demokraatia muutub.
  • Demokraatlik valitsus, mis ei austa oma võimu piire, on viitsütikuga pomm, mis ootab ainult õiget aega õiguste purustamiseks, mida kaitsma on see valitud. 
  • Demokraatia ülistamise kõige tõenäolisem tagajärg on see, et poliitikutel on võimalik kõigi ülejäänute tahet eirata.
  • Washington Posti moto on “demokraatia sureb pimeduses”. Kuid demokraatia sureb ka liiga suure hulga raudsete rusikate käes. [“Raudsete rusikate” all mõtleb Bovard näiteks terroritõrje seaduseid ja reegleid, Covid-19 piiranguid vms.]
  • Fraasid, mis teevad demokraatiast püha asja, imbuvad Ameeriklaste meelde kui maha maetud ohtlikud jäätmed.
  • Demokraatia asemel sarnaneb meie võim üha rohkem valitava dikatuuriga. Valijad lihtsalt määravad ära, kes hakkab seadusi ja põhiseadust rikkuma.
  • Demokraatia päästab inimestele head tegemise sildi all riigi lõukoerana rihma otsast lahti.
  • Mida rohkem peetakse demokraatiat vältimatuks, seda suurema tõenäosusega see ise ennast hävitab.
  • Ameerika on tähelepanupuude demokraatia, kus kodanike ignorantsus ja ükskõiksus lubab poliitikutel teha seda, mis pähe tuleb.
  • Demokraatia peaks olema midagi enamat kui, et kaks hunti ja lammas hääletavad selle üle, mida lõunaks süüakse.
  • Ameeriklased usuvad demokraatia kohta täna samu müüte, mida rõhutud Eurooplased neelasid alla kunagi monarhia kohta.
  • “Rahva tahte” näitamise asemel on valimised tihti ainult ühe päeva väljavõte vahelduvatest massipettekujutelmadest.
  • Peale valimispäeva ei juhtu midagi, mis vähendaks poliitikute korruptsiooni. 

Valetamisest

  • Valest, mille võtab omaks piisav arv rumalaid valijaid, saab poliitiline tõde.
  • Ameerika on üha rohkem “prügi sisse, prügi välja” demokraatia. Poliitikud lollitavad kodanike ja seejärel paluvad valede uimas valijatel enda poolt hääletada, et saaksid kasvatada oma võimu.
  • Lubadus “rääkida võimule tõtt” (speak truth to power) on Ameerika kõige valedealtima linna lemmikvanne.
  • Tõega viivitamine on tõe kahjutustamine.
  • Edukas poliitik on tihti see, kes suutis eksitada rohkem valijaid kui temaga konkureeriv valetaja.
  • Suurimad valimispettused pannakse tavaliselt toime enne valimiskabiinide avamist.
  • Poliitikud kohtlevad tänapäeval Ameeriklasi viisil, nagu hooldajad kohtlevad Alzheimeri käes kannatavaid patsiente, lubades neile kõike, peaasi et need oleksid alandlikud. Pole oluline, milliseid ebatõdesid inimestele ette söödetakse, sest need unustavad nagunii kõik kohe ära.
  • Kui inimesed usaldavad pimesi poliitikuid, võidavad kõige suuremad valetajad.
  • Salastamine ja valetamine on tihti ühe ja sama poliitilise mündi kaks külge.
  • Mida võimsamaks saab riik ja valitsus, seda rohkem kuritarvitusi see toime paneb ja seda rohkem on see sunnitud valetama.

Valitsusest et Cetera

  • Ameerikast on kiiresti saamas kahetasandiline ühiskond: üks tasand koosneb nendest, keda seadused ei suuda talitseda ja teine tasand nendest, keda seadused ei suuda kaitsta.
  • Idealism tähendab tänapäeval tihti ainult positiivset arusaama kasvavast orjusest.
  • Naiivne on oodata, et valitsused langeksid samm-sammult metslusesse, nagu pole olemas ka rongide sõiduplaani poliitilisse põrgusse, kus oleksid lihtsad vahepeatused võimalusega maha minna.
  • Tänapäeva kodaniku kohustuseks on arvata oma riigist parimat, samas kui riigiametnikud arvavad temast halvimat.
  • Ameerikas on vaja vähem seaduseid, mitte rohkem vanglaid.
  • Kõik hiljutised vägede ülemjuhatajad [presidendid] on suurendanud ja kuritarvitanud presidendiameti diktaatorlikku potentsiaali.
  • Paljud inimesed arutlevad poliitilise võimu üle viisil, nagu lambad räägivad hundist, enne kui see neile hambad sisse lööb.
  • Poliitilised päästjad lähevad pea alati maksma rohkem, kui nende teenused on väärt.
  • Pole olemas sellist asja, nagu tagasiulatuv omavalitsus.
  • Võimu ülbus on vabaduse säilimiseks parim lootus.
  • Washingtonlased vaatavad isikuvabadustele kui iidsele ebausule, mille osas nad peavad üles näitama näilist austust.
  • Paternalism [inimeste õiguste piiramine poliitikute poolt väidetavalt neile head tegemise eesmärgil] on meeleheitlik õnnemäng selle peale, et valetavad poliitikud hoolivad tõeliselt neist, kes nende võimu alla on langenud.
  • Kodanikud peavad umbusaldama poliitikuid, kes umbusldavad vabadusi.
  • Öövalvuri riigi on asendanud maanteeröövli riik, kus ükski vara ja õigus pole röövelpoliitikute eest kaitstud.
  • Phineas Taylor Barnum pidas silmas ilmselt Washingtoni ajakirjanikke, kui ta ütles, et igal minutil sünnib juurde üks tõbras (sucker born every minute).

Toimetas Karol Kallas