James Delingpole kirjeldab Austraalia Spectatoris, kuidas ühte kliimamuutuste alusteooria – hokikepi graafiku – autorit tabas hiljuti kohtus alandav kaotus.
Kui keegi pole midagi Michael Mannist kuulnud, kannatavad kõik suuremate elektriarvete näol tema laastava mõju käes. Too inimene on hokikepi graafiku leiutaja, mis esitab, kuidas Maa temperatuurid 20. sajandi lõpus hokikepi laba sarnaselt hüppeliselt tõusevad. Manni teadus lisas kliimamuutustega hirmutamisele raketimootorid ja poliitikate kujundajad kasutavad seda kohutava hulga roheliste maksude, tollide ning regulatsioonide kehtestamise õigustamiseks.
1998. aastal, kui Manni graafik teadusajakirjas Nature avaldati, oli ta vastselt Massachusettsi Ülikoolist doktorikraadi saanud tundmatu teadlane. Mõne kuu jooksul hakkasid teda ülistama nii suured ajalehed, nagu New York Times kui Valitsustevaheline Kliimamuutuste Paneel (IPCC) ja temast sai üleilmse kliimasoojenemise maailmalõpu kaanepoiss. Mitte kunagi varem polnud ükski teadlane näidanud nii kujundlikult ja jõuliseid tundeid tekitavalt kohe saabuva kliimakatastroofi ohtu.
Kuid Manni graafik satus koheselt kriitikatule alla. Kahtlejate väitel olid tema ajalooliste temperatuuride määramiseks kasutatud lahendused (n puude aastaringide andmed) ebausaldusväärsed, tema statistilised meetodid vigased ja tema algoritmid nii puudulikud, et ükskõik milliseid andmeid nendega töödelda, on tulemuseks alati ebateaduslik, poliitikast ajendatud hokikepi kujuline graafik.
lõppeks on kriitikud õigeks mõistetud. Kahjuks mitte ametliku hokikepi graafiku taga oleva teaduse ülevaatamise teel. Seda ei juhtu tõenäoliselt kunagi, sest koos sellega on kaalul liiga palju maailma vägevate huvisid. See juhtus pealtnäha ebatõenäolise, Manni poolt aastaid tagasi algatatud kohtulahingu käigus, millega ta üritas temaga mitte nõustuvad inimesed vaeseks kurnata ja nende elu põrguks muuta, kuid mis hiljuti tõi talle kaasa märkimisväärse tagasilöögi.
Kohtuasi on Ameerika Ühendriikide kohtutes jahvatanud alates 2012. aastast, kui Mann kaebas laimamise süüdistusega kohtusse ühe ajakirjaniku ja ühe mõttekodalase. Esimene on Kanada tulehark ja endine Spectatori ajakirjanik Mark Steyn, kes nimetas Manni teadust "valelikuks". Teine on mõttekoja Competitive Enterprise Institute teadur Rand Simberg, kelle sõnul Mann "pilastab ja piinab andmeid" ja kutsub teda "kliimateaduse Jerry Sandusky'iks", osutades sellega USA kurikuulsale lastevägistajale.
Esimestel aastatel paistis, et kohtulahingutes saadab edu Manni. Selliste asjade kohta öeldakse tihti, et "protsess ise on karistus", mille eesmärgiks on venitada kohtus käimist nii kaua, et kaitsjatel pole enam võimalik advokaatidele enda kaitsmise eest maksta ja nad on sunnitud leppima alandava ning kuluka kapituleerumisega. Steyn ja Simberg sõdisid vastu ja süüdistasid Manni "strateegilises avaliku osaluse vastases hagelemises" (strategic lawsuits against public participation; SLAPP), mis kujutab üritust tsenseerida seaduste abil õigustatud kriitikat. Pikka aega paistis, et kahe mehe kangelaslikust Manni ja tema rikaste toetajate (pole teada, kes maksab kinni Manni õigusabi kulud) vastasest võitlusest pole suuremat kasu. Ühel hirmsal hetkel, 2024. aastal, juhtus isegi, et kohus leidis nagu Steyni jõuline Manni tegevuse analüüs on niivõrd kuritegelik, et esimeselt mõisteti teise kasuks välja miljon dollarit kahjutasu.
Kuid peale seda on asjad siiski pööranud Manni vastu. Käesoleval kuul langes lõplik kohtuotsus, millega Steyni miljoni dollari karistus vähendati hulga hallatavamale viiele tuhandele dollarile. Märtsi keskel astus kohtunik ebahariliku sammu ja sarjas avalikult Manni ja tema juristide moraalitust. Kohtuniku sõnul lähtusid hagejad korduvalt "halvast tahtest". Veelgi enam, kliimateadlase juristid esitasid tema sõnul kohtule teadlikult valeandmeid ja "Mann osales teadlikult valetamises" ja seda kuni "vigase ja eksitava teabe" kasutamiseni. Mis omakorda seab Manni piinlikku olukorda ja ta peab maksma kinni, vähemalt osaliselt, meeste, keda ta kohtus hävitada üritas, õigusabikulud.
Osutatud kohtuasi tekitab hulga suurema küsimuse: kui Manni ei saa usaldada isegi siis kui ta karistuse ähvardusel annab vande all kohtus tunnistusi, siis mis peaks olema põhjus, mis sunnib võtma teda tõsiselt kliimateaduse vallas? Miks lubatakse inimesel, kes petab ja valetab, mängida nii suurt rolli pea kõiges; alates maailmamajandusest kuni laste geograafiatundides nürimeelse ideoloogiaga hirmutamiseni?
Ära ei tohi unustada, et hokikepp pidi olema viimane nael kliimakõhkluste kirstus. "Seda pole võimalik ülehinnata kui olulise teadustööga on tegemist," kuulutas üks BBC ajakirjanik ja seekord oli tegemist ühega vähestest kordadest kui BBC ajakirjanikul oli õigus. Hokikepile osutatakse korduvalt IPCC kolmandas hindamisaruandes, sellega õigustatakse Kyoto lepingut, seda kasutatakse õpikutes ja korrutavad poliitikud kui on vaja õigustada kliimaseaduste tormakat kehtestamist.
Kuid alates algusest on hokikepi teoreem olnud küsitava väärtusega. Sellest arusaamiseks polnud vaja olla isegi teadlane, statistik elik "ekspert". Päris suur hulk teadlikke harrastajaid, nagu näiteks kanadalased Stephen McIntyre ja Ross McKitrick, üllitasid üksikasjalikke ning erudeeritud hokikepi teooriat põrmustavaid ülevaateid. Mida ei suutnud ümber lükata ei Mann, et tema "hokikepi liitlased". Kõik, millega need inimesed suutsid vastata olid ad hominem rünnakud, "kindlakskujunenud teaduse" rõhutamine ja ärritunud räuskamine. [McIntyre on matemaatika- ja McKitrick keskkonna-majandusteadlane.]
Manni hokikeppi kasutatakse tänaseni kliimaideoloogia kriitikute tümitamiseks, kuid nüüdseks on tõestatud, et ta on valetaja ja tema sünge pärand, alates silmapiiri reostavatest tuuleturbiinidest kuni ettevõtlust hävitavate null-heitmete tegevuskavadeni, elab edasi.
Tõlkis Karol Kallas