Joe Biden kampaaniaüritusel Greensburgis 30.09.2020. Foto: Scanpix

Esimese Ameerika Ühendriikide presidendikandidaatide televäitluse suurimaks võitjaks võis hoopis olla majandusteadlane Henry Louis Mencken, kelle arvamusega demokraatiast paistab nõustuvat kogu Ameerika, kirjutatakse Misese Instituudi juhtkirjas.

Kõik valitsused on oma olemuselt vandenõu neist parema inimese vastu. Valitsuse eesmärgiks on alati sellist inimest rõhuda ja teha talle kahju. Kui valitsus on organisatsioonilt aristokraatlik, siis kaitseb see ainult inimesi, kes on üle teiste seaduste tõttu, nende eest, kes on tegelikult teistest paremad. Kui valitsus on demokraatlik, siis kaitseb see alamaid inimesi nii aristokraatide kui lihtsalt paremate inimeste eest. Üheks valitsuse peamiseks funktsiooniks on jõuga inimeste jagamine gruppidesse, soov teha nad võimalikult ühesugusteks, üksteisest võimalikult sõltuvaks, otsida välja kõik, mis on inimestes algupärane ja sellega võidelda. Kõik mida valitsus algupärases idees näeb on, et see idee võib kaasa tuua muutuse ja koos sellega ohustab valitsuse eelisõiguseid. Kõigi valitsuste jaoks on kõige ohtlikum inimene, kes on võimeline iseseisvalt mõtlema ja ei karda valitsevaid ebauskumusi ega tabusid. Selline inimene jõuab vältimatult järelduseni, et valitsus, mille all ta elab, on ebaaus, hullumeelne ja väljakannatamatu. Kui ta on iseloomult romantik, siis ta üritab valitsust muuta. Ja kui ta pole romantilise meelelaadiga, siis levitab ta rahulolematust nende seas, kes seda on … .

HL Mencken: Chrestomathy

Ühel pool oli president Donald Trump, kes jäi truuks oma shõumaadluse (wrestling) karakterile [Trump on varem juhtinud wrestlingu teleshõusid] ja mis oli väga erinev tema rahulikust esinemisest neli aastat tagasi toonase kindlalt presidendiks saava vastaskandidaadi Hillary Clintoniga. Teisel pool vaatas vastu Joe Biden, kelle kergelt ärritumine ühelt ja uimasus teiselt poolt andsid kokku mulje kehvast Hiina laste ilutulestikuraketist. Keskel istus moderaator Chris Wallace, kes pidi terve debatiaja osalistelt anuma reeglite järgimist.

Debatil ei räägitud loomulikult millestki, mis oleks olnud päriselt tähtis. Me jätkuvalt ei tea, mis on Joe Bideni seisukoht USA Ülemkohtu kohtunike arvu suurendamise osas või kas ta soovib teha lõpu Senati kokkuleppele venitamistaktika vältimise osas (filibuster) ja on selles osas oma partei pealiiniga ühel nõul (kuigi me võime olla kindlad, et tema arvamusest antud küsimuses, kui ta peakski võimule saama, ei sõltu mitte midagi).

Me ei saanud midagi teada selle kohta, kas president Trump saab aru kui habras on võla otsa üles ehitatud majanduse taastumine, kuigi Wallace'i arvates on see "vabaturumajanduse ideoloogia". Me ei tea, kas keegi, kes seda televäitlust vaatas, oma meelt muutis, või oli kogu väitluse eesmärgiks ära hoida võimalike toetajate kirja teel hääle (või kahe) andmine.

Kuid me teame kahte asja: inimesed saavad aru, et Ameerika demokraatiaga pole kõik korras ja Joe Bideni juures pole mitte midagi tarka. 

Pöörame esmalt tähelepanu esimesele punktile. Kui inimesed "teadvustavad" probleemi, ei tähenda see automaatselt, et tegemist oleks mingi uue murega.

Samal ajal kui meedia tegeleb oodatult ažiotaaži üles kütmisega, kuidas Trump jälle presidendiametit alandas, on tõde hoopis selles, et presidentide televäitlused on olnud farsid juba pikka aega. 2012. aasta debattide keskseks teemaks sai kuidas "Tõsine Ajakirjanik" Candy Crowley kontrollis igasuguse konteksti väliselt fakte "naisi täis kaustad" (binders full of women) väidetava skandaali kohta. Sellele lisaks tegid telekanali telesaate Saturday Night Live sketšid ilmselt rohkem kandidaatidest pildi loomise heaks kui debatid iganes suutsid. (Võib-olla on Ameerika poliitika tõeline tragöödia hoopis SNL-i populaarsuse langus?)

Ameerika presidendivalimiste pinnapealne olemus ei ole küll midagi uut, kuid Ameerika poliitika pole alati selline olnud. Kunagi ammu analüüsiti parteide valimisprogrammides põhjalikult olulisi probleeme ja kandidaatidelt oodati, et nad ka küsitavate teemade kohta ka päriselt midagi teaksid. 1896. aasta valimiste ajal oli kullastandard näiteks nii oluline küsimus, et seda kajastati läbivalt kampaania trükistes ning kandidaatide plakatitel.

Paraku valitseb demokratiseerumise ja tõsiste poliitkampaaniate vahel pöördvõrdeline suhe. Samamoodi kui asjad, mida toodetakse massiturule, kipuvad olema madalama kvaliteediga kui nišsikaupluste tooted, nii tähendab ka poliitiline süsteem, mille aluseks on võime veenda võimalikult suurt hulka inimesi enda poolt hääletama, võidujooksu madalama itellektuaalse ühisnimetaja suunas.

Siiski pole see kõigi valimistega alati nii. Näiteks osutus ainult üks teema, kas inimestel on õigus valida, millises koolis nende lapsed käivad, Florida 2018. aasta kuberneri valimiste juures otsustavaks. Uuringutest selgus, et 18 protsenti mustadest naistest andis oma hääle vabariiklasele Ron DeSantisele, kuigi see konkureeris mustanahalise demokraadiga. Must demokraat Andrew Gillum arvas, et lapsed peavad õppima traditsioonilistes riigikoolides, mille peale viidatud naised avastasid, et see avaldab nende laste hariduse kvaliteedile ränka mõju ja nende jaoks oli tegemist nii tõsise teemaga, mis käis üle igasuguste muidu poliitikat mõjutavate suguharuinstinktide.

Kõik, kes soovivad parandada Ameerika valitsemistava, osutab toodud näide demokraatia detsentraliseerimise kasulikkusele. (Nende jaoks, keda valitsemistavade parandamine ei huvita, on olemas teine võimalus.)

Teine punkt võib tunduda tühine, kuid seegi on väga oluline – Joe Biden on keskpärasuse näide, mida tänane poliitiline süsteem soosib. Enne oma tänaseks 47-aastast poliitilist karjääri töötas ta lühikest aega juristina, kes tahtis saada senaatoriks ja presidendiks. Oma eesmärkide saavutamiseks võltsis ta oma elulookirjeldust, et ta näeks välja targem kui ta tegelikult on.

Senatis on ta olnud üpris silmapaistev, kuid seekordse presidendikampaania ajal kandideerib ta platvormiga, mis on tema varasema poliitilise usutunnistuse vastu. Millest võib ka aru saada. Tema varasemad presidendiks kandideerimised on andnud rohkem materjali televisiooni naljasaadetele kui lisanud midagi positiivset tema kuvandile. Bideni suurimaks väärtuseks on hea läbisaamine Barack Obamaga, kuigi tänaseks on suurem osa demokraatlikust parteist endise presidendi jaoks liiga vasakul ääres. Bideni instinktid on nii head, et ta valis oma asepresidendiks tõelise sotsiopaadi, kes on ametisse valitud demokraat ja kes on oma ametiaja jooksul teinud kõige rohkem isiklikke rünnakuid.

Loomulikult ei loe see Joe Bidenisse uskujate, kes näevad temas otseteed tagasi teleseriaali West Wing (Presidendi meeskond) nostalgia juurde, jaoks midagi. George W Bushi ja Obama aja ametnike liit tahab valijaid panna uskuma, et Biden tähendab tagasipöördumist normaalsuse juurde.

Need on samad inimesed, kes peavad vabariiklaste Ameerikat lihtsameelseks.

Tõlkis Karol Kallas