Uudisteportaali ReMix tegevtoimetaja John Cody selgitab, miks Viktor Orbáni järjekordne valimisvõit on oluline terve läänemaailma konservatiivide jaoks.
Rahvusvaheline ajakirjandus kuulutas kõva häälega, et Ungari peaminister Viktor Orbán seisab silmitsi seni "kõige raskema" valimisvõitlusega, mõned küsitlused näitasid tema võimalikku valimiskaotust ja tagatipuks ei andnud Euroopa Liit vastu valimisi Ungarile üle riigi jaoks väga vajalikke Covidi taastefondi rahasid. Kuid Orbán mitte ainult ei võitnud valimisi, vaid tegi seda viisil, mis šokeeris taas suurt hulka Lääne meediategelasi ja nomenklaturtšikuid. Täna, kui olukord on rahunemas, võiks vaadata, mis järeldusi me saame kõnealusest ajaloolisest võidust teha.
Küsitlused eksisid rängalt
Orbán sai 53 protsenti häältest, mis kujutas opositsiooni jaoks hävitavat lüüasaamist ja tagas talle Ungari parlamendis kahe-kolmandikulise superenamuse. Selliste tulemustega on raske vaielda. Opositsiooni "Frankesteini" koalitsioonil, mis koosnes enamuses pahempoolsetest parteidest ja äärmusparempoolsest Jobbikust, ei õnnestunud Orbanit lüüa ning kaotasid tema parteile ligi 20 protsendiga.
Fideszi-KDNP koalitsiooni poolt hääletas seekord rohkem inimesi kui 2018. aastal toimunud valimistel, vastavalt 2,7 ja 2,6 miljonit, ehk sada tuhat valijat rohkem. Kuue opositsioonipartei poolt kokku kogutud häälte langes seevastu sama ajaga 2,69 miljonilt 1,8 miljonini, ehk märkimisväärse 899 000 pooldaja võrra.
Küsitlusfirmad on nii rängalt eksinud varemgi. Näiteks võib tuua Donald Trumpi esimese valimisvõidu ja Brexiti. Kui ühelt poolt on küsitlused parim lahendus, kuidas uurida rahva meelsust, siis teiselt poolt on olukorda täpselt kirjeldavate uuringute korraldamine tänapäeval märkimisväärselt keeruline, mis omakorda tähendab, et need võivad osutuda tagantjärele vaadates äärmiselt ekslikeks. Samuti on juhtunud, et küsitlusi kasutatakse enne valimisi ära avalikkuse meelsuse kujundamiseks. Näiteks paljudesse USA uuringutesse kaasatakse sihilikult rohkem demokraatide valijaid, mis osutab manipuleerimisele.
Korporatiivne meedia järjekordselt eksis Ungari osas, kuid see ei tähenda, et nad oma tooni muudaksid
Orbáni võit pani Euroopa Liidus domineeriva pahempoolse progressiuskliku korporatiivse ajakirjanduse hambaid kiristama. George Soros, MTÜd, rahvusvaheline ajakirjandus New York Timesist kuni Guardianini üritasid kaalukausse kallutada Fideszi kahjuks, aga nagu ütles Orbán oma võidukõnes: "Iga penn, mis anti Ungari vasakpoolsetele, on raha raiskamine – paistab, et Ungari vasakpoolsed on onu Sorose elu halvim investeering. Kaksteist aastat on opositsioon raha lihtsalt laiaks löönud."
Isegi need pahempoolsed, kes Orbánit südamest vihkavad, peaksid teda vähemalt osaliselt tunnustama. Ta pole pidanud oma konkurentidest kauem vastu mitte ainult Ungaris, vaid ta on ka üks kõige pikemalt ametis olnud valitsusjuhte Euroopa Liidus. Ükski lääneriigi juht seda ei tunnista, kuid Orbánile Ungari rahva poolt usaldatud demokraatlik mandaat põhjustab vaba maailma riigijuhtide seas kadedust. Vabadel ja õiglastel valimistel saavutas Orbán superenamuse ja valimas käis ligi 70 protsenti riigi valijatest. Suuremas osas riikides, nagu näiteks Saksamaal, näevad populaarsemad parteid vaeva isegi veerandi häälte kokku saamisega ja riigi valitsemiseks on vaja kokku panna rabedaid koalitsioone.
Reaalsus on selles, et Orbáni populaarsus on Euroopa Liidu ja rahvusvahelise korporatiivse ajakirjanduse jaoks suur probleem, mis peab selle haldamiseks tegelema alternatiivse reaalsuse loomisega. Mainitud tegelased süüdistavad Orbánit "ebademokraatlikkuses" kuigi samal ajal on üheselt selge, et tal on Euroopa riigijuhtidest kõige suurem demokraatlik mandaat. Reaalsus ajab need inimesed vihale määral, et neil on seda kas võimalik ainult eirata, või äärmiselt pahatahtlikult tõlgendada. Nii korratakse mantraid "autoritaarsusest" ja "demokraatia puudusest" ning tehakse seda nii kaua kui hakatakse oma juttu isegi uskuma. Sest tõde tunnistades tuleks nentida, et Orbán on võrreldes Olaf Scholzi ja Emmanuel Macroniga tohutult populaarsem, kuid selle välja ütlemine oleks mõeldamatu.
Orbán on ülekaalukalt valimisi võitnud ennegi ja superenamuse pälvis ta samuti eelmistel valimistel. Millest hoolimata pole tema rahvusvahelised ja kodumaised kriitikud hoogu pidanud ning on muutunud Orbánit süüdistades üha pöörasemaks. Orbáni seisukohad sisserände piiramise, kristluse, rahvusluse ja põlise Ungari kultuuri säilitamise osas ei ole ilmselt Brüsseli, Londoni ja Berliini nomenklatuuri seas eriti populaarsed, kuid selles vallas on Ungari rahval viimane sõna ning nad ei kahtle, keda riigijuhiks valida.
Ungari on edulugu
Põhjus, miks Ungarlased Orbánit toetavad pole ainult kultuuriteemades, ega rahvastiku asendamisega kaasnevas eksistentsiaalsest ohus. Ungari valitsus on parandanud Ungarlaste elu pea igas majanduslikus ja demograafilises mõistes.
Fideszi valitsuse ajal on suurenenud abiellumiste ja sündide arv, vähenenud on abielulahutuste hulk ning töötuse määr on rekordmadalal. Hiljuti käis tööl rohkem ungarlasi kui enne pandeemiat. Samuti on kasvanud inimeste palgad. Isegi Ungari forindi väärtus kasvas valimistulemuste teatavaks saamise järel Euro suhtes, mis on 367,51 forinti ühe euro kohta, ehk on võrreldes märtsi algusega 8,1 protsenti kõrgem.
Lühidalt: kultuurisõda on jätkuvalt väga oluline, kuid majanduslik heaolu on tähtis iga poliitilise partei jaoks, mis taotleb pikema aja jooksul võimule jäämist.
Ungaris käib võitlus Lääne tuleviku nimel
Lääne poliitilised leerid teadsid, mis nende valimistega oli kaalul. Orbán on üks lääneriikide rahvuslik-konservatiivsete liikumiste juhtfiguure ja tema kaotus oleks niigi võimupositsioonil olevate progressiusklike pahempoolsete teelt kõrvaldanud viimasedki takistused. Ungari on väike kümne miljoni elanikuga riik Euroopa südames ja teda võib täna pidada üheks kaitsevalliks agressiivse võimu Brüsselisse koondamise, Euroopa Liidu piiride avamise, mitte ühegi liikmesriigi parlamendi ees vastutava Euroopa Liidu armee loomise ja progressiuskliku agenda kehtestamise püüdluste ees.
See on põhjus, miks päris, klassikalises mõttes liberaalid ja konservatiivid alates tippsaatejuhtidest, nagu Tucker Carlson ja lõpetades väiksemate väljaannetega, nagu American Greatness, on pühendanud viimasel ajal Ungarile ning selle valimistele nii palju tähelepanu. Kuna Trump hetkel Valges Majas ei ela ja Bolsonarot ähvardab valimiskaotus, siis Orbán on üks viimastest rahvuslikest riigijuhtidest, kes pakuvad globalismile ning multikultuursusele alternatiivi.
Ungari valitsuse ees seisavad tõsised väljakutsed. Ukrainas käib sõda, üle maailma kasvab inflatsioonilaine ja Euroopa Liidus on suurem osa liikmesriike ning bürokraate kõigi konservatiivsete valitsuse vastu. Viis, kuidas Ungari neile vastab, võib saada otsustavaks, kas rahvuslik-konservatiivne liikumine jääb ellu ja jõuab õitsvale järjele, või tõrjutakse see paljude vaenlaste poolt maailma areenilt välja.
Toimetas Karol Kallas