Tänapäeval, kui reegliks on saanud orjameelsus, mille peamiseks maksiimiks pole mitte aristokraatlik loobumine ja ohverdus, vaid madalatele kirgedele voli andev ning võimalikult kerge vaevaga saavutatav nauding, tuleb meil iga päev uuesti püüelda Vabadussõjas antud eeskuju poole, tõdeb Objektiivi toimetus juhtkirjas.
Täna möödub 100 aastat Paju lahingust, milles sai surmavalt haavata üks Vabadussõja ikoonilisemaid kangelasi – pataljoniülem ja leitnant Julius Kuperjanov. Saja aasta möödumise puhul Vabadussõjast avaldame Objektiivis temaatiliste artiklite sarja, mille esimeses osas kirjutab Tartu Ülikooli õppejõud, ajaloodoktor Ago Pajur lahti Paju lahingule eelnevad sündmused ning valgustab selle lahingu olulisust Vabadussõja käigus.
Vabadussõda on põhjust meenutada kui meie rahva kõige silmapaistvamat, puhtamat, ohvrimeelsemat ja kangelaslikumat peatükki, millega pandi algus Eesti riigi ja rahva iseolemisele. See sündmus meenutab meile rahvaste ja riikide saatust juhtiva Jumaliku Ettehoolduse karmi aga õiglast seadust: mitte ükski püsiva väärtusega hüve ei tule kätte ilma ohvriteta, ükski tõeline väärtus ei püsi, kui selle nimel ei ole valatud pisaraid, higi ja pahatihti ka verd. Vabaduse, suveräänsuse ja väärikuse parnassile pole asja neil, kes ei soovi tuua ohvreid – kuni elu kaotuseni välja, kuni oma lähedaste ja kallite surmani välja. Enne looduid on oma enda seadusele allunud Looja, Kõigevalitseja ja Ettehoolduse autor ise, loovutades inimkonna lunastuse altarile oma ainusündinud Poja.
Vabadus võideldakse välja. Mitte keegi ei tule seda meile kandikul kinkima. Selleks, et saada, tuleb anda. Enne võitu tuleb kas oma vaimu sügavustes või veel karmimalt reaalses elus emmata kaotuse valu ja kibedust. Paju lahingus kaotas Kuperjanovi pataljon surnutena 20 (sh kaks teadmata kadunut) ja haavatutena 52. Paju lahingus osalenud soomlastest relvavennad ja kangelaslikud vabatahtlikud aga vastavalt 28 ja 40 meest.
Sada aastat hiljem äratab Vabadussõda meis püsivat ja sügavat austust nende meeste ees, kes kirjutasid oma vabatmehe tunnistusele alla enda vere pitseriga, vajutades selle Eesti rahva ja riigi suveräänsuse nimel igavikku. Me tunneme neid mehi. Paljud neist pärinevad meie endi perekondadest. Mõned nendest on meie vaarisad ja vanaonud.
Samas tuleb meil kohe meenutada väärikale ja aristokraatlikule ohverduse vaimule igavesti vastu sõdivat mugandumise vaimu ehk orjameelsust, mis kohe peale Vabadussõja ohvreid taas pead tõstab ning väljendab end Tsaari-Venemaa kullavarudega äritsemises ja möödunud sajandi suurimale rahapesule kaasaaitamises ning lõpuks Eesti riigi ja rahva väärikuse kätte võidelnud meeste ehk vabadussõdalaste liikumise kriminaalses mahasurumises 1934. aasta Pätsi-Laidoneri-Rei reeturliku riigipöörde käigus. Selle tulemusel mõni aasta hiljem sõlmitud baaside leping on Vabadussõja antitees, orjameelsuse kvintessents. "Me olime juba orjameelsusest vabanemas – ent mitte veel küllalt, et ajalukku läinuks Eesti Sügissõda 1939," kirjutab professor Rein Taagepera kaugelt liiga vähe tähelepanu pälvinud artiklis 2007. aastal.
Tänapäeval, Eesti teise – tänaseks juba paljuski kaotatud – iseseisvuse perioodil on Vabadussõja vaimust suurem defitsiit kui kunagi varem ning reegliks saanud orjameelne mugandumiskultuur, mille peamiseks maksiimiks pole mitte aristokraatlik loobumine ja ohverdus, vaid madalatele kirgedele voli andev võimalikult kerge vaevaga saavutatav nauding ning seda teeniv raha- ja edukultus.
Keskkonnas, kus globaliseerumisest on saanud edumeelsete sahkerdajate ja arvamusdiilerite dogma ning Eesti põhiseaduse aluspõhimõtteid ehk etnilise rahvusriigi ideed nimetatakse progressiivse üldsuse aplauside saatel ebainimlikuks düstoopiaks, tuleb meil visa järjekindlusega elavdada Vabadussõja vaimu, millest sada aastat tagasi nii kõnekalt tunnistust anti. Selles vaimus väljendub Eesti rahvale siin ajas ja ruumis Taeva kingitud kutsumus ületada ometi kõik tühine, matslik ja orjameelne kõlu ning sammuda range järjekindlusega, hoolimata kõigist loomulikest piirangutest, selle poole, mis on hüveline ja õilis.
Andku Vabadussõja saja aasta tagune eeskuju meile tahet endas neid voorusi kasvatada, mille Ettehooldus meie ajaloos on juba lasknud juurduda. Haarakem sellest eeskujust kinni, võtkem sellest kõik, mis võtta annab ning tahugem sellest meie enda elude kaudu päev päevalt üha kirkam kuju meie lastele ja järeltulevatele põlvedele.
Foto: Paju lahingus surmavalt haavata saanud leitnant Julius Kuperjanovi surnukeha kirstus. Foto: Rahvusarhiiv
Sada aastat Vabadussõjast: kangelaslik Paju lahing 31. jaanuaril 1919