Täna sada aastat tagasi aset leidnud Paju lahingus otsustati sõjaliselt olulise Valga linna ja raudteesõlme langemine Eesti vägede kätte. Paju lahingut peetakse üheks tuntumaks ja kangelaslikumaks lahinguks Vabadussõjas. Teiste hulgas sai lahingus surmavalt haavata rünnakut juhtinud pataljoniülem leitnant Julius Kuperjanov, keda peetakse Eestis üheks tuntumaks Vabadussõja kangelaseks.

Olles vabastanud 14. jaanuaril Tartu, ei jäänud soomusrongid loorberitele puhkama, vaid tegid juba järgmisel päeval katse liikuda edasi lõunasse, Valga suunas. Ega neil õigupoolest kuhugi mujale minna polnudki, sest Tapa–Narva raudteeliin oli põhjalikult purustatud. Pealegi vabastas rahvavägi juba 19. jaanuaril ka Narva ning seejärel jäi sõjategevus Viru rindel soiku. Valga seevastu omas suurt tähtsust. Valgast saanuks tungida edasi nii Pihkva kui ka Riia suunas, samuti langenuks eestlaste kontrolli alla kitsarööpmeline Pärnu–Valga–Gulbene raudtee. Ning mõistagi tähistanuks Valka jõudmine ühtlasi jõudmist eesti–läti keelepiirile ja tulevasele Eesti Vabariigi lõunapiirile. Viimane polnud küll kindel, sest lätlased pidasid Valgat läti linnaks – oli see ju endise Liivimaa kubermangu läti poolele jäänud Valga maakonna keskuseks. Senine maakonnapiir kulges linnast kümmekond kilomeetrit põhja pool piki Väike-Emajõge.

Kuid soomusronglasi kiirustas edasitungile ka sõjaliselt ebakindel olukord. Punaarmee juhatus polnud leppinud Tartu kaotusega ning koondas Valga ruumi täiendavaid jõude, sh Ilmasõjas kuulsaks saanud ja nüüdseks enamlaste poolele asunud läti kütipolke. 16. jaanuaril lõi äsja rindele jõudnud Tallinna kaitsepataljon Reola all oma esimese lahingu Tartu peale kippuvate punastega. Säärases olukorras näis olevat parim viis Tartu kaitsmiseks vastase ennetamine ja nende alles koonduva grupeeringu tagasi paiskamine.

Soomusrongide 15. jaanuari luureretkel selgus, et taanduvad punased olid näinud tõsist vaeva raudtee purustamisega: sillad, truubid ja pöörangud olid õhitud, rööpad kohati lahti kruvitud ja ära veetud. See tõotas edaspidiseks rohkesti tööd. Õhtuks pöördusid soomusrongid Tartusse tagasi, kuid järgmisel hommikul asuti taas teele Elva sihis. 17. jaanuaril võtsid soomusrongide dessandid aleviku oma kontrolli alla, kuid rongid jäid purustatud raudteesilla taha kinni ja pääsesid Elvasse alles 20. jaanuaril.

Elva silla parandamiseks kulunud päevad mõjutasid järgnenud sündmuste käiku. Punased jõudsid koondada vägesid ning asuda kaitsele Uderna ja Kirepi all, kus sõlmusid ägedad ja ohvriterohked lahingud. 23. jaanuar kujunes soomusronglaste jaoks mustaks päevaks – kaotati koguni viis ohvitseri, sh rongide üldjuht kapten Karl Parts haavatuna. Siiski suudeti just sel päeval vastase kaitsest läbi murda. Võit oli isegi olulisem kui esialgu paistis – nendes lahingutes kurnati välja läti kütipolgud ning punaste vastupealetung Tartu tagasi võtmiseks jäi ära.

– Laiarööpmeline soomusrong nr 2 Valgas pärast linna vabastamist. Foto: Rahvusarhiiv

23.–24. jaanuaril toodi soomusrongidele abiks leitnant Julius Kuperjanovi partisanide pataljon, mis oli pärast Tartu vabastamist kodulinnas garnisoniteenistust pidanud ja omi ridu täiendanud. 25. jaanuaril vabastasid kuperjanovlased Rõngu ning Puka mõisa ja aleviku. Pärast puhkepäeva ja kaotusterohket Kikka lahingut võtsid nad 27. jaanuaril oma kontrolli alla Tõlliste postijaama ning Sangaste raudteejaama ja -silla üle Väike-Emajõe. Paraku pidid soomusrongid Sangaste ja Keeni jaamade vahel põhjalikult rikutud raudtee tõttu peatuma ning toetuseta jäänud kuperjanovlased sunniti tagasi tõmbuma. 28. jaanuaril võeti küll Sangaste raudteejaam uuesti lätlastelt ära, kuid taandudes purustasid punased Väike-Emajõe raudteesilla.

Neil päevil korraldati ümber rahvaväe juhtimine. Moodustati Lõunarinde juhatus, mille etteotsa määrati – poliitilistel kaalutlustel – Soome abivägede üldjuht kindralmajor Martin Wetzer. Tema alluvusse antud väed jagati kolmeks: Võru–Petseri, Tartu–Valga ja Mõisaküla–Viljandi grupiks. Kindral Wetzeri 28. jaanuari päevakäsu kohaselt pidi Mõisaküla–Viljandi grupp arendama pealetungi piki Pärnu–Valga kitsarööpmelist raudteed ning lõikama Valgast lõunas Säde jõel läbi ühendused Valga ja Riia vahel. Tartu–Valga grupi põhijõududel, mille moodustasid soomlaste Põhja Poegade rügement, Kuperjanovi partisanide pataljon ja soomusrongid, tuli aga jätkata rünnakut Valgale piki Tartu–Valga raud- ja maanteed. Pealetungi alguseks määrati 30. jaanuari hommik.

Plaanid hakkasid kohe kiiva kiskuma. Raudteeõnnetuse tõttu jõudis Põhja Poegade rügement Sangaste jaama alles 30. jaanuari õhtuks ning kuna soomusrongid takerdusid purustatud silla taha, siis alustasid ettenähtud ajal pealetungi ainult kuperjanovlased. Esialgu saavutati edu – juba hommikul hõivati uuesti Tõlliste postijaam ning pärastlõunal tõrjuti läti kütid välja Paju mõisast. Punaste väejuhatus oli tolleks hetkeks küll juba leppinud Valga kaotamisega, kuid vajas aega linna ja raudteesõlme koondatud varade evakueerimiseks. Sestap sai äsja Venemaalt saabunud 7. läti kütipolgu III pataljon käsu eestlased Paju mõisast välja lüüa ja asuda seal kaitsele. Rünnak algas õhtupimeduses ja mõisas asunud kuperjanovlaste 3. rood sattus raskustesse. Rood oli juba varasemates kokkupõrgetes räsida saanud, nüüd jäi ta ülekaaluka vastase rünnaku alla, abiks kutsutud 2. roodu mehed avasid öises segaduses tule omade pihta ning kui ka laskemoon lõppema hakkas, ei jäänudki muud üle, kui mõis lätlastele loovutada. Lätlastele omakorda võis lisada võitlusindu asjaolu, et nüüd võideldi “põlise Lätimaa” pärast, tõrjudes tagasi “võõraid sissetungijaid”.

Paju lahingus osalenud Põhja Poegade rügemendi sõdurid. Foto: Rahvusarhiiv

30. jaanuari õhtul koostasid Tartu–Valga grupi ülem polkovnik Hans Kalm, soomusrongide üldjuhi kohusetäitja kapten Anton Irv ja partisanipataljoni ülem leitnant Julius Kuperjanov Sangaste jaamas plaani Valga vabastamiseks. Polkovnik Kalm ei kibelenud rünnakut alustama ja pidas õigemaks oodata ära, kuni Mõisaküla–Viljandi grupi üksused katkestavad Valga ühendused tagalaga, et sel moel suuremat sõjasaaki saada. Sama sihiga saatis ta Põhja Poegade rügemendi II pataljoni üle Laatre ja Iigaste Valga–Pihkva raudteed läbi lõikama. Otserünnakule Valga vastu soovitas ta saata soomlaste I pataljoni, kuid andis järele Kuperjanovi nõudmisele jätta Valga vabastajate au tema meestele. Seega pidi rünnaku teostama Kuperjanovi partisanide pataljon nelja soomusrongi ja kuue suurtüki tuletoetusel ning reservi moodustas soomlaste I pataljon (v.a üks rood, mis saadeti Varna karjamõisa suunale). Need otsused langetati olukorras, mil Paju mõis – kõigiti soodus lähtealus Valga ründamiseks – oli veel kuperjanovlaste käes. Hiljem saabunud teade mõisa kaotamisest ei pannud ülemaid plaane korrigeerima.

Ka 31. jaanuari hommikul ei kiirustanud polkovnik Kalm rünnakukäsu andmisega, oodates teateid Riia ja Pihkva raudteeliinide läbilõikamise kohta. Kuna loodetud sõnumeid ei saabunud, andis Kalm kell 10:45 käsu hõivata Paju mõis, et paigutada sinna soomlaste suurtükipatarei, mis võtaks tule alla raudteesilla Säde jõel. Kell 11:45 jõudis korraldus leitnant Kuperjanovini ning  kell 12:40 saatis Kuperjanov 2. ja 3. roodu (kokku 180 tääki viie kuulipildujaga) rünnakule; 1. rood jäi reservi. Paju mõisas asunud tugevdatud läti pataljonis oli umbes 300–350 tääki ja kuni 12 kuulipildujat; lisaks toetasid neid raudteelt soomusrong ja tagalast suurtükk. Eesti soomusrongid seevastu seisid jätkuvalt purustatud sildade taga ega olnud suutelised ründajaid abistama. Küll aga hoidis mõisa tule all soomlaste patarei.

Lätlased lasid eestlastel läheneda umbes 400–500 meetri kaugusele ning avasid siis püssi- ja kuulipildujatule. Pealetungijad viskusid lumme, ei saanud enam edasi ega tagasi ning rünnak suri välja. 3. roodu ahelikus lahingut juhtinud Julius Kuperjanovit tabas õige pea saatuslik kuul (ta toimetati küll Tartusse, kuid suri seal 2. veebruaril). Kella 14 paiku tõusis vasakul tiival tegutsenud 2. rood tormijooksule, jõudis mõisa viljapuuaiani, kuid kaotas kõik ohvitserid ja kümmekond sõdurit ning taandus. Seejärel haarasid initsiatiivi lätlased, kes läksid vasturünnakule, surusid kuperjanovlasi tagasi ja sundisid soomlaste suurtükipatarei positsioonilt lahkuma.

Reproduktsioon Maximilian Maksolly maalist „Paju lahing“ (must-valge). Allikas: Rahvusarhiiv

Olukorra päästmiseks saatis Põhja Poegade rügemendi I pataljoni ülem kapten Erkki Hannula lahingusse 1. kompanii. Soomlaste ahelik ületas maantee ja liikus edasi mõisa suunas, kuid sattus ägedasse tõrjetulle ja sunniti samuti taanduma ning lätlased asusid selleski lõigus vasturünnakule. Ka eestlaste 3. roodu uus pealetungikatse ja soomlaste 3. kompanii rakendamine ei toonud lahingusse pööret. Alles õhtuhämaruses (kell 16:30) õnnestus eestlastel ja soomlastel ühiselt mõisaparki tungida ning lõpuks, pärast käsivõitlust, kogu mõis hõivata. Mõisa kaitsnud lätlased olid oma ülesande – võita aega Valga evakueerimiseks – täitnud ning tõmbusid pataljoniülema käsul tagasi.

Ööl vastu 1. veebruarit jätsid punaväed Valga maha, olles eelnevalt suurema osa varadest välja vedanud ning raudtee pumbajaama ja ümbruskonna sillad õhku lasknud. 1. veebruaril marssisid kuperjanovlased ja Põhja Pojad Valka sisse.

Paju lahingu tulemusena kaotasid kuperjanovlased surnutena 20 (sh kaks teadmata kadunut) ja haavatutena 52, soomlased aga vastavalt 28 ja 40 meest. Mõisa kaitsnud 7. läti kütipolgu III (tugevdatud) pataljon kaotas teadaolevalt ligi 30 meest langenute ja vähemalt 40 haavatutena. Lahingu lõppedes tapsid soomlased kaheksa mõisa keldrist varju otsinud tsiviilisikut, pidades neid punasteks. Tapetutelt äravõetud väärtesemed (taskukellad) jagasid tapjad omavahel.

Tagantjärele on küll vääriliselt hinnatud Valga vallutamise tähtsust, kuid peetud seejuures kantud kaotusi ülemäärasteks ja otsitud seetõttu süüdlast, tembeldades selleks küll leitnant Kuperjanovit, küll polkovnik Kalmi. Tõepoolest, keset päist päeva ette võetud otserünnak üle lageda lumise välja ümbrust valitseval kõrgendikul kivihoonetes kindlustunud arvuliselt ülekaaluka ja tehniliselt tugeva vaenlase vastu ilma soomusrongide toetuseta, ei tundu kõige mõistlikum otsus.

Samas on tagantjärele lihtne tark olla. Ei Kuperjanovil ega Kalmil olnud toona selget ettekujutust ei vastase tugevusest ega oma vägede tegevusest. Ei tohi unustada sedagi, et rindele lisandus üha uusi punaseid polke ning vaid mõni päev hiljem võinuks Valga hõivamine kujuneda veelgi raskemaks. Lisaks toonuks punavõimu kestmine uusi kannatusi paljudele inimestele – olid ju enamlased hukanud Valgas üle saja inimese.

Ülevaate koostamisel on tuginetud Urmas Salo uurimustele. Artikkel on osaks seeriast, milles avaldatud lugudega meenutame saja aasta möödumist kangelasliku Vabadussõja olulisematest sündmustest. Vaata lisaks samal teemal:

  • Urmas Salo. Paju lahing: müüt ja tegelikkus. – Ajalooline Ajakiri 2000, nr 3, lk 69-96.
  • Urmas Salo. Julius Kuperjanov Paju lahingus. – Tuna: Ajalookultuuri Ajakiri 2004, nr 1, lk 39-50.
  • Urmas Salo. Läti punakütid võitlustes Valga pärast 1919. aasta jaanuaris. – Valga ja militaaria: Valga Muuseumi Aastaraamat 2004. Valga: Valga Muuseum, 2005. Lk 44-50.
  • Eduard Grosschmidt. Pealuu märgi all: Mälestusi Kuperjanovi partisanide sõjaretkilt. 2. tr. Tallinn: Mats, 1995.
  • August Hanko. Leitnant Julius Kuperjanov – partisanide löögivaimu kehastaja. Tallinn: K-Ü Kooli-Kooperatiiv, 1936.
  • Hans Kalm. Põhja Poegade retk. Viljandi: Viljandi Muuseum, 2008.
  • Alice Kuperjanov. Julius Kuperjanovi kaaslasena Saksa okupatsioonist Paju lahinguni. 2. tr. Tallinn: Grenader, 2008.
  • Eduard Laaman. Soomusrongide diviis Vabadussõjas. I: Punaväe sissetungimine ja väljatõrjumine. Tallinn: AS Ühiselu, 1923.
  • Karl Parts. Kas võit või surm: Mälestusi võitluspäevilt isamaa eest. I–III. Tallinn: Printest, 1991.
  • Ernst Õunapuu. Meie vägede operatiivne ja taktikaline juhtimine vastupealetungi kestel Lõunarindel 1919. a. jaanuaris ja veebruaris. – Juhid ja juhtimine Eesti Vabadussõjas 1918–1920. Koost. Andres Seene. Tartu: Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused, 2010. Lk 361-489.
Paju lahingu mälestusmärk Valga-Tartu maantee ääres Paju mõisa külje all. Mõte püstitada Paju lahinguväljale mälestusmärk tekkis 1930. aastal. 1932. aastal võttis teema üles kindral Nikolai Reek. Monumendi kavandi autor oli arhitekt Georg Saar. Mälestussamba püstitamise heaks korraldati üleriigiline korjandus. 12. juunil 1938 asetas kindral Johan Laidoner Paju monumendile nurgakivi. 1940. aastal valmis monumendi muldkeha, kuid seoses Nõukogude okupatsiooniga jäi mälestussammas avamata. Alles 30. jaanuaril 1994, Paju lahingu 75. aastapäeval, avas Eesti Vabariigi president Lennart Meri valminud mälestussamba. Foto: Rahvusarhiiv
Paju lahingus surmavalt haavata saanud leitnant Julius Kuperjanovi surnukeha kirstus. Foto: Rahvusarhiiv
Paju mõisa härrastemaja 1920. aastatel (müüridel on näha lahingu jäljed). Foto: Rahvusarhiiv
Kuperjanovi partisanid. Foto: Rahvusarhiiv
Paju lahingus osalenud Põhja Poegade rügemendi ja Tartu–Valga grupi ülem polkovnik Hans Kalm. Foto: Rahvusarhiiv
Soomusrongide üldjuhi kohusetäitja kapten Anton Irv. Foto: Rahvusarhiiv
Leitnant Julius Kuperjanovi isiklikud esemed Sõjamuuseumi väljapanekus. Foto: Rahvusarhiiv

AITA OBJEKTIIVI MISSIOONIL JÄTKUDA!

Tee oma annetus kohe täna! Oluline on iga annetus, sõltumata summast!

Aidake viia artikli sõnum palju suurema hulga inimesteni, jagades artiklit sotsiaalmeedia kaudu oma sõprade ja tuttavatega!
JAGA
Ago Pajur
Ago Pajur on Eesti ajaloolane ja Tartu Ülikooli õppejõud, alates 1999. aastast ajaloodoktor. Pajur tegeleb põhiliselt kahe maailmasõja vahelise Eesti Vabariigi ajaloo uurimisega. Ta on ka mitme kooliõpiku ja ajalooülevaate kaasautor.