Pole põhjust arvata, et esimese võimaluse tulles ei üritaks sotsialistlikud ja euroliberaalsed jõud Eestis läbi viia abielu mõiste muutmist. Just seetõttu on vaja konservatiividel koonduda ja teha kõik endast olenev, et nõuandev referendum toimuks, et see jõuaks positiivse tulemuseni ning riigikogus põhiseaduse parandamise näol saavutaks ka oma eesmärgi, kirjutab Objektiivi toimetus juhtkirjas.

Viimased väljaütlemised opositsiooniliidri Kaja Kallase ja sotsialistide pealiku Indrek Saare suust märgistavad euroliberalistlike jõudude kampaania algust abielureferendumi vastu.

Koalitsioonilepingus lubatud nõuandvat referendumit kirjeldavad nii sotsialistide kui ka liberaalide poliitikud nagu ühest suust tarbetu ja lõhestava ettevõtmisena, mis juhtivat tähelepanu kõrvale tõelistelt ja põletavatelt ühiskonna kitsaskohtadelt.

Kuid otse loomulikult ei jää ka seekord viimase õlekõrrena tagataskust välja tõmbamata Eesti poliitika muutumatu ilmasammas – argumentum ad Putinum. Venemaa ja Putini mängutoomisega annab pahemliberaalse nomenklatuuri arvates ümber lükata ükskõik millise neile vastumeelse algatuse Rail Balticu vastasest protestiliikumisest abielureferendumi korraldamiseni, olgugi, et Venemaa-argument on üleliigse ja reeglina sügavalt valeliku kasutamise tõttu kulunud nii viledaks, et õigupoolest polegi teisest suurt midagi järgi jäänud.

“Kahjuks on EKRE on suutnud taaskord püsti panna ühiskonda lõhestava pseudoprobleemi, mis veeretab tähelepanu ära Eesti perede päris muredelt ja püüab Venemaa eeskujul põhiseadusesse kirjutada asju, mis seal sugugi olema ei peaks,” tõreleb sotsialistide esimees Saar abielureferendumi suunal. Saar annab mõista, et kuna põhiseaduses on perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena on juba niigi riigi kaitse alla võetud ning perekonnaseaduses seisab, et abielu on mehe ja naise liit, siis peaksid konservatiivsed jõud rahul olema ja uskuma naiivselt sotsialistide kinnitusi, et nii ka jääb.

Saarele sekundeerib opositsiooniliider Kallas, kes leiab rahva lõhestamise ja referendumi mõttetust toonitavate opositsiooni jutupunktide kõrval, et nõuandev rahvahääletus pole muu hulgas põhiseadusega kooskõlas. Oleme korduvalt näinud, kuidas põhiseadusega mittevastavuse argumendist on saanud president Kaljulaidi peamine töövahend, mille toel torpedeerida enda maailmavaatele vastukäivaid seadusi, nagu juhtus pensionireformi ja välisteenistuse seaduse muutmise seaduse oma suva järgi mitte välja kuulutamisega. Nüüd kasutab sama meetodit – põhiseaduse tõlgendamist oma isiklike ideoloogiliste eelistuste ja suva järgi – ka Kallas.

Kallas teeb aga oma tekstis sotsialistide pealiku Saare kirjutisest veel märksa küünilisema lükke, väites, et ta “ei tea Eestis ühtegi poliitilist jõudu, mis sooviks [abielu perekonnaseaduses esinevat] määratlust muuta. Abielu institutsioon ei ole Eestis rünnaku all ja ei vaja põhiseaduslikku kaitset.”

Väide oleks naeruväärne ja absurdne, kui see poleks samal ajal küüniline vale. Kas Kallas arvab, et konservatiivid ja Eesti avalikus tervikuna elavad kotis, kuhu välismaailma uudised ja tendentsid ei ulatu?

Me teame arvukate välisriikide näitel, kuidas revolutsiooniline ladvik on viinud tänaseks peaaegu kõikide lääneriikide seadused vastavusse oma eemärgiga labastada ja hävitada abielu ühiskondlik tähendus kaasates sinna ka homoseksuaalsed suhted. Näiteid on viimase kümnendi jooksul lademetes.

Piisab vaid meenutusest, kuidas aastal 2016 suruti Prantsusmaal läbi “homoabielu” seadus, vaatamata rahva massilisele protestiliikumisele “La Manif pour tous”, mis koondas Pariisi ja teiste linnade tänavatele mitmel korral miljoneid meeleavaldajaid. Lisaks Prantsusmaale on “homoabielu” tänaseks seadustatud Austrias, Belgias, Taanis, Hollandis, Soomes, Saksamaal, Islandil, Iirimaal, Luksemburgis, Maltal, Norras, Portugalis, Hispaanias, Rootsis ja Ühendkuningriigis. “Homoabielule” teed rajava kooseluseaduse on Eesti kõrval vastu võtnud mh Kreeka ja Itaalia.

Just sellele tendentsile vastukaaluks ja oma perekonnakultuuri teadlikult revolutsiooni eest kaitstes, on meie Balti naaberriigid Läti ja Leedu koos Poola, Horvaatia ja Ungariga määratlenud abielu oma põhiseadustes mehe ja naise vahelise liiduna.

Peaks olema üdini rumal ja põhjatult naiivne uskumaks Kallase kinnitust, et Eestis ei soovi parasjagu ükski poliitiline jõud abielu tähendust mehe ja naise vahelise liiduna muuta. Isegi kui see väide oleks faktiliselt õige ning olukorda arvestades ei sooviks parasjagu ükski poliitiline jõud “homoabielu” läbisurumisega algust – ja poliitilist enesetappu – teha, ei garanteeri miski, et vastav tahe ei võiks sobivate asjaolude ilmnedes ning Euroopa liberaalsete ja sotsialistlike emaparteide tungival nõudmisel üleöö tekkida.

Paradoksaalselt annavad soovist muuta abielu tähendust tunnistust nii Kallase kui ka Saare artiklid ise, mis samal ajal kui nad üritavad tõestada, et abielu traditsioonilisele määratlusele mingit ohtu pole, kinnitavad, et selle põhiseaduslik määratlemine oleks äärmiselt halb idee. Miks? Olge ausad ja ärge valetage – selle pärast, et mehe ja naise vahelise abielu põhiseaduslik kaitse teeks selle ümbermääratlemise tulevikus väga palju raskemaks kui olukorras, kus see puudub.

Juba kooseluseaduse kuulsa läbisurumise päevil nägime, millise jultunud ja rahva lõhestamisest mitte hooliva küünilisusega suruti läbi “homoabielule” teed rajav ja põhimõtteliselt perekonnaseadusest mahakirjutatud kooseluseadus. Pole põhjust arvata, et esimese võimaluse tulles ei üritaks sotsialistlikud ja euroliberaalsed jõud võtta käsile abielu mõiste muutes perekonnaseadust viisil, mis lubaks hõlmata abielu mõistega ka samasooliste suhted. Kohtute juriidiline aktivism ja omavoli suruda kehtivate seaduste vastaselt registrisse seadusliku abieluna välismaal sõlmitud “homoabielud”, näitab selget tendentsi, kuhu poole liberaalne ladvik soovib Eestit tüürida.

On rohkem kui tõenäoline, et liberaalne gestalt ootab vaid sobivat hetke, et “ajakohastada” Eesti perekonnaseadust “läänelike väärtuste” ja “võrdse abieluinstitutsiooni ideaali” vaimus.

Et euroopalike väärtustena esitletavat abielu tähenduse ja ideaali solkimist ära hoida, on Eesti konservatiivsetel jõududel nüüd viimane hetk koonduda ning teha kõik endast olenev, muuhulgas laialdase teavituskampaania kaudu, et abielu küsimuses nõuandev referendum toimuks, et see jõuaks positiivse tulemuseni ning riigikogus põhiseaduse parandamise näol ka oma eesmärgini.

On selge, et vastaspool on oma kampaaniamasina tööle lükanud. Nüüd on konservatiivide kord vastata.