President Toomas Hendrik Ilves muheleb endamisi nagu õige mees muiste. Foto: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix

Just siis, kui tundub, et president Toomas Hendrik Ilvese saamahimust ajendatud mahhinatsioonidega ei anna enam piinlikumaks minna, tuleb päevavalgele uusi paljastusi. Kuna mitmed teised sõnad ei paindu enam hästi peegeldama EAS-i, Ärma talu ja president Toomas Hendrik Ilvesega seonduva mülka kõiki korruptiivseid peensusi, oleme võtnud kasutusele uue keelendi “ärmatuur”, kirjutab Objektiivi toimetus seekordses juhtkirjas.  

Aastal 2010 algatas president Toomas Hendrik Ilves sõnaloome konkursi “riigi ja ühiskonnaga seotud uute mõistete paremaks väljendamiseks”. Kuna Eesti elu hoogsalt edeneb, lisandub aegajalt ka uusi sõnu. Mõned päevad tagasi kirjeldas ajaloolane Jaak Valge praegust ühiskonda sõnaga demokratuur. Et eriliselt rõhutada president Ilvese rolli Eesti ühiskonna arengus, soovime kasutusele võtta veel ühe uudissõna – ärmatuur. Paljuski sellepärast, et eelnevalt eesti keeles kasutusel olnud sõnad ei paindu enam hästi peegeldama Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse (EAS), Ärma talu ja president Toomas Hendrik Ilvese saamahimuga seonduva mülka kõiki korruptiivseid peensusi.

Mõiste ärmatuur hõlmaks end formaalselt demokraatlike protseduuride teel legitimeerinud pahemliberaalse “eliidi” ehk demokratuuri poolt edendatud bürokraatide omavoli kui ka ametnike klassi ennast. Kitsamalt tähistab ärmatuur endisele president Ilvesele teeneid osutava nomenklatuuri ühte alaliiki, mille juurutavaks ja edendavaks elundiks on EAS. Kokkuvõttes on ärmatuur bürokraatlik valitsemisvorm, kus võimu juurde on pääsenud pisisuli mentaliteediga, moraalitud, arad, pugejalikud ja omakasupüüdlikud ning üksteisele ringkaitset korraldavad sahkerdajad.

Paar päeva tagasi sai Eesti avalikkus teada, et kuigi EAS-i juhatus otsustas lugeda abikõlbmatuks 90 protsenti OÜ-le Ermamaa eraldatud toetusest, maksab EAS Euroopa Komisjonile tagastamisele kuuluvad 152 000 eurot kinni maksumaksja taskust. Vastava summa sissenõudmiseks president Toomas Hendrik Ilveselt polevat piisavat juriidilist alust. Eilne “Pealtnägija” oli aga kätte saanud presidendi kantselei viimase viie aasta krediitkaardiväljavõtted, milles nähtuvad maksumaksja kulul tehtud ulatuslikud kulutused luksusteenustele ja -kaupadele nagu 18 000 eurone (!) sviit Davosis, spaa-massaaž ja Versace tooted. Ärmatuur on seda kõike seni vaka all pidanud.

Ärmatuur õitseb sitkelt kleepuvates seostes demokratuuriga. Demokratuuri all mõistab Jaak Valge liberaalse ideoloogia kuulutamist poliitilise korrektsuse abil üheks ja ainuvõimalikuks demokraatia vormiks, mis toob endaga kaasa liberalismi diktatuuri ja demokraatia segu. “Demokratuur tähendab, et riigis toimuvad küll valimised ning ametlikult on ka sõnavabadus, aga poliitikas ja meedias domineerib eliit, kes esitab ainult üht tüüpi arvamusi. Teiste arvamuste esitamine on poliitiliselt ebakorrektne, vaba arutelu piiratud,” selgitab Valge.

Ärmatuur tegutseb demokratuuri huvides, tundes end nagu kilk ahjupraos ja mõnuleb talle tööd ja leiba andva poliitilise “eliidi” selja taga. Õigupoolest ollakse poliitilise “eliidiga” niivõrd kokku kasvanud, et juba pikemat aega on raske aru saada, millal lõpeb üks ja kust hakkab pihta teine.

Omavahelist sümbioosi nautiv demokratuurne ja ärmatuurne ladvik suhestub ülejäänud rahvaga vaid parasiteerival viisil. Peremeesorganism ehk “eliiti” mittekuuluv rahvas pakub puugile kahte peamist hüve: parteilogoga pastakate, värviliste lutsukommide ja tühjade lubaduste eest iga paari aasta tagant demokratuurset legitimatsiooni, kogu ülejäänud aja aga maksuraha.

Ärmatuur vilistab koos endise presidendiga rahva õiglustundele ning ajab oma käe ajapikku refleksiks kujunenud liigutusega maksumaksja taskusse. Kui vaja, finantseeritakse maksumaksja taskust president Ilvese turismitalu avantüüri, kui vaja, kastetakse südamerahus 30 000 euroga toalilli.

Demokratuurile ja ärmatuurile on EAS hiljuti loonud 200 000 eurot maksva logo. Selleks on Siil, kes soovis tulla vanast harjumusest Kalevipoega nõustama, ent kogu mülgast nähes muutus roheliseks ja tal hakkas paha.

Paha peaks hakkama ka igal vastutustundlikul Eesti Vabariigi kodanikul. Millal hakkab nii paha, et lõpuks ometi aetakse oma selg sirgu ja võetakse ette Augeiase tallide puhtaksrookimine – esimeses järgus demokratuurliku “eliidi” väljavahetamisel valimistel, et seejärel panna päitsed pähe ärmatuurile?

Millal suudame kodanike ja valijatena teha lõpu banaanivabariigile omasele käitumisele, kus võimu juures olevad isikud tegelevad põhimõtteliselt riigivargusega ja neid kaitseb ringkaitse hüvesid nautiv ametnikkond. Küsigem endalt seda. Veel enam – käitugem järgmistel valimistel kodanikena, kes kommi- ja pastakaonude tühje lubadusi suudavad läbi näha.

Igal juhul on Toomas Hendrik Ilvesest saanud justkui sümbol, mis tähistab kõike, mis on Eesti poliitilise kultuuriga valesti. Ilves sümboliseerib tõelise riigimehe diametraalset vastandit ning sellisena on tegu inimtüübiga, mis tuleks hoida võimu juurest võimalikult kaugel. Kui oma enesekuvandi kohaselt on Ilves suur ja vägev riigimees, siis reaalselt kinnitab nii tema isiklik elu kui ka tegutsemine Eesti Vabariigi presidendina, et tegu on lihtsalt ühe sulist sahkerdajaga.